33. päev: Oberammergau – Linderhof – Plansee – Füssen – Schwangau - Brunnen

Hommikul oli ilm pilves ja kohati sadas, aga soe oli. Suundusime Linderhofi. Siin asub uhke loss. Jällegi Baieri kuninga Ludwig II fantaasia vili. Lossi sissepääs oli 7 € ja Venusgrotesse 3 €. Meie hoidsime raha kokku ja jalutasime ümber lossi ja ulatuslikus pargis ringi. Uhke loss ja fantastilised ehitised – Marokkanische Haus, Maurische Kioske, Venusgrotte, Hundinghütte, Neptunbrunnen ja mitu paviljoni. Siin oli muidugi rahvast päris palju.
Peale mõnetunnist lossipargi külastust sõitsime edasi lääne poole. Mõneks ajaks viis tee tagasi Austriasse. Selle tee peal kohtasime jällegi palju mootorrattureid, kuigi siin ühtegi kuru ei tohiks läheduses olla. Jõudes suure pikliku Plansee äärde nägime järve idaotsas tsiklimeeste kogunemiskohta. Ega siin ehitisi eriti polnudki. Väike paatide sildumikoht, väike söögimajake ja rohune plaaž. Järves sulistas terve hulk akvalangidega tegelasi. Siin saab vist sukeldumist juhendajate järelvalve all ja õpetussõnade järgi harrastada.
Tee viis edasi piki järve kallast. Järve vesi oli heleroheline ja kahel pool kõrgusid mäed. Turismindust siin massiliselt just ei olnud. Järve läänetipus oli hotell ja restoran. Järvel sõitis paar jahti. Mõne aja pärast jõudsime Reutte linna. See oli üks niru linn. Läbi linna käis tohutu liiklus ja ummikud kogu aeg. Käisime poes ja läksime peatänava ääres asuvasse kohvikusse sööma. Siis hakkas vihma sadama. Istusime kohviku päikesevarju all ja ootasime saju lõppu. Läbi linna veniv autoderodu koosnes põhiliselt saksa ja hollandi numbrimärkidega autodest. Austria numbreid oli millegipärast väga harva näha.
Järgmine sihtpunkt oli meil Füssen. Enne linna ületasime järjekordselt Austria – Saksa piiri. Füssenisse sissesõidu juures on kanjon ja kosk. Kanjoni seinale oli kirjutatud kõrgemad veetasemed, mis siin mõõdetud on. Kole küll, kui veetase 3-5 m tõuseb. Linna me seekord sisse ei sõitnud.
Suundusime Forggensee poole, kus Brunnenis asub kämping. Peale mõningast ekslemist ja kohaliku papi vabatahtlikku juhatamist leidsime kämpingu üles (22.50 €). See kämping oli suur ja rahvast väga palju. Sageli oli kuulda venekeelset lärmi. Hilisõhtuks jäi siiski kõik vaikseks. Järv on suur ja õhtul oli siin päris kena patseerida. Vahepeal sadas veidi vihma, aga õnneks ei jätkunud seda kauaks.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:23
Kestis 8 h 16 min
Teekonna lõpp 17:39
Madalaim punkt 789 m
Kõrgeim punkt 1 107 m
Kokku laskumisi 559 m keskm. 5 m/min
Kokku tõusu 484 m keskm. 3 m/min
Jalgrattasõitu 68 km
Puhas sõiduaeg 3 h 33 min
Keskm. kiirus 19,01 km/h
Max. kiirus 60,33 km/h

32. päev: Grainau – Hammersbach – Höllentorköpfl – Garmisch Partenkirchen - Oberammergau

Täna oli reisi tipphetk, kui ronisime mäkke ja alla tagasi. Teed alustasime Hammersbachist, kust valisime tee läbi Höllentalklammi (läbipääs 2x3 €). Kanjon oli äge. Päris mitmes kohas saime vett krae vahele, kui ülevalt mingi ojanire all kukkus. Kuigi ilm oli soe, hakkas siin kuristikus kohati jahe, sest päike ei pääsenud ligi. Kunagi umbes 17 aastat tagasi käisin ma sama marsruuti. Siis oli küll siin veidi kuivem.
Kuna Alpspitze (2628 m) otsa ronimine oleks meile vist keeruline olnud, valisime tipuks Höllentorköpfli (2150 m). Teel kohtasime mägikitsepere, kes olid suht arglikud. Viimane ots tippu oli veidi keeruline, sest teerada kadus vahepeal ära ja päris raske ja ohtlik oli see ronimine. Aga kõik läks hästi ja varsti uudistasime allolevat maailma mäetipust. Kirjutasime nimed märkmikku, mis oli metallkarbikeses risti küljes. Istusime siin hulk aega ja vaatasime all Knappenhäuseri köisteejaamas sibavaid inimesi.
Lõpuks tuli alla ronida. Jaamas sai süüa ja juua. Meile piisas väikesest õllest ja suundusime teist teed pidi alla tagasi. Tagasiteel kohtasime huvitavat perekonda. Alla viib kruusatee, mis on kohati üsna konarlik ja ka järsk. Teed pidi aga rühkis mägiratastega üles noor perekond. Mehel oli ratta taga lastekäru, kus kostis kõva imikukisa.
Meie tahtsime võimalikult otse tagasi Hammersbachi saada. See osutus aga keeruliseks, sest kaardil näidatud rajad olid enamasti üles kaevatud. Siin käis kõva suusaradade ehitus. Ühel nõlval, kui olime tee ära kaotanud, pani ekskavaatorimees meid nähes masina seisma ja juhatas meid õiges suunas. Siin on ikka igal pool nii, et kui jääd lolli näoga kaarti uurima ja ringi vaatama, siis keegi tuleb kohe juurde ja juhatab sind õigesse kohta.
Garmisch-Partenkirchenis kadus Erich mul jällegi tagant ära. Nüüd helistasin kohe. Selgus, et ta rattal oli tagakumm tühi. Lähemal uurimisel selgus, et väliskummi muster oli kuni niitideni ära kulunud ja mingi pisike klaasikild läkski sealt läbi. Lappisin sisekummil augu kinni ja hakkasime õhku sisse pumpama, aga kumm ei paisunud mitte grammigi. Võtsime uuesti kummi maha ja mis selgus: kogu sisekumm oli väikesi augukesi täis, nagu kuulipildujaga lastud. Õnneks oli meil tagavaraks veel üks sisekumm. Tahtsin Garmischist uue väliskummi osta, aga Erich ütles, et ei hakka raha raiskama, küll vana vastu peab.
Garmischist Oberauni viis mõnus sile rattatee. Siis aga valisime Ettali suunas väiksema tee, kus liiklust pole. See oli tõeline Kolgata tee. Tõus oli selline, et sõita ei saanud ja tee oli kaetud lahtise kruusaga, nii et isegi jalgsi oli edasisaamisega raskusi. Tee ääres olid iga paarisaja meetri järel kivisambad, mille sisse olid palved raiutud. Nii et rooma ja palveta. See tee oli mingi 2-3 km pikk. Jube!
Viimaks jõudsime Ettali. Siin on vägev klooster. Aga meil polnud enam aega seda lähemalt uudistada. Andsime jalgadele valu, et Oberammergau kämpingusse enne pimedat jõuda. Nüüd oli tee sile ja tasane ning varsti saabusimegi kämpingusse (19.20 €). Vastuvõtus kedagi enam polnud. Panime telgi püsti ja maksmine jääb hommikuks. Naabruses telkiv hollandi paarike pakkus meile paar tooli. Nii et saime isegi toolil istudes süüa.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:53
Kestis 11 h 23 min
Teekonna lõpp 20:16
Madalaim punkt 703 m
Kõrgeim punkt 2 151 m
Kokku laskumisi 1 632 m keskm. 7 m/min
Kokku tõusu 1 780 m keskm. 7 m/min
Jalgrattasõitu 28 km
Puhas sõiduaeg 1 h 43 min
Keskm. kiirus 16,26 km/h
Max. kiirus 43,09 km/h

31. päev: Kranebitten – Seefeld – Mittenwald – Garmisch Partenkirchen - Grainau

Hommikul saime mõne kilomeetri enam-vähem tasasel maal sõita, aga Zirlist Seefeldini oli tee tõus 16%. Seega lükkasime jalgratast käekõrval. Seefeldis tee ääres oli söögikoht. Astusime sisse, et võtta väike eine. Tellisime võileiva ja kohvi. Veidi aja pärast toodi suur puuliud, mis oli kaetud leiva, singiviilude ja rohelisega. Sellest sai kõhu päris täis. Peremees koos külameestega mängisid samas laua taga kaarte.
Edaspidi läks tee allamäge. Org laienes ja tasasel orupõhjal enne Saksa piiri oli väike armas Scharnitzi külake, kus tegime väikese peatuse. Ja siis: Willkommen Deutschland! Jõudsime Mittenwaldi linnakesse. Nii ohtralt maalitud maju ei olnud me veel kusagil näinud kui siin. Valisime otsetee, mis oli künklik, aga rattatee viis otse Garmisch-Partenkircheni kesklinna. Garmischis oli meil vaja internetti, et saada kinnitus rataste broneerimise kohta lennukile. Infost saime paberilehe, kus olid internetipunktide aadressid. Esimene neist oli jube mänguurgas. Läksime sisse, ruumis oli mitu suitsetavat teismeliseeas türklast või olid nad mõnest muust sealtkandi rahvusest. Paar nolki juhatasid meid läbi mitme toa ja koridori mingisse tuppa, mis oli mänguautomaate täis, laudadel kuhjaga täis tuhatoosid, panid meid ühe arvuti taha istuma ja läksid minema. No sellest arvutist me küll internetti ei pääsenud ja läpakat polnud ka kuhugi juhtme taha ühendada. Kellegi käest küsida polnud, sest me ei mäletanud tagasiteed läbi selle labürindi. Lõpuks leidsime mingi tagaukse, kust välja saime. Otsustasime otsida uue Ipunkti. Selle leidsime juhuslikult, nähes aknal kirja „Internet“. Astusime sisse. Võimatult segamini ruumis, kus laudade peal arvutijupid ja muu pahn, olid mõned töökorras arvutid ka. Tagatoast tuli välja räpane papi ja ühmas, et saab küll interneti kasutada. Saime siin oma asjad aetud 50 sendi eest.
Partenkirchenis täiendasime toiduvarusid, sest homme tuleb ronimise päev. Samuti hävitasime traditsiooniliselt 6-paki jäätise.
Maabusime lõpuks Grainaus Zugspitze kämpingus (16 €). Saime siia vara ning lõime aega surnuks, juues üle tee Aldist toodud õlut ja imetledes vaadet Zugspitzele ja Alpspitzele.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:12
Kestis 7 h 52 min
Teekonna lõpp 17:04
Madalaim punkt 595 m
Kõrgeim punkt 1 235 m
Kokku laskumisi 719 m keskm. 7 m/min
Kokku tõusu 825 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 60 km
Puhas sõiduaeg 3 h 34 min
Keskm. kiirus 16,77 km/h
Max. kiirus 56,56 km/h

30. päev: Gasteig – Sterzing – Brenneri kuru – Innsbruck - Kranebitten

Hommikul sõitsime kohe Vipitenosse, kus leidsime suht ruttu rattapoe. Mehhaanik vahetas Erichi rattal keskjooksu ära, meie käisime samal ajal hommikust söömas. Vaatasime veidi ka linna. Vanalinnas on vinge kellatorn ja muid ehitisi. Parajasti seati linna keskel platsil üles lette ja tassiti õllevaate. Ilmselt oli siin tulemas suurem õllejoomine. Prr! Kes küll tahaks nii vilu ilma ja tugeva tuulega õlut juua!?
Siis suundusime edasi põhja poole Brenneri kurule. Tõus oli aeglane, ilm jahe ja päris tugev tuul oli vastu. Vahepeal sadas ka veidi vihma. Enne Itaalia – Austria piiri oli Brenneri linn. Siin midagi ilusat küll ei olnud. Teega paralleelselt kulges raudtee, kus liiklus oli üsna tihe. Piiri ja kuru täpsemat asukohta ei tähistanud ükski märk Ühtäkki avastasime bensiinijaama järgi, et oleme juba Austrias. Tundub, et kohalik rahvas ei taha tunnistada, et Lõuna-Tirool Itaaliale kuulub. Brenneri linna serval oli see plakat ja Austria poole peal mingi silla kividele oli kirjutatud: „Tirool on ühtne“.
Kõht oli tühi ja ilm niru. Steinachis käisime poes ja varsti tegime peatuse tee ääres. Heinaküüni varjus keetsime kohvi ja sõime veidi. Enesetunne läks paremaks ja ka ilm hakkas selginema. Sõit jätkus vaikselt allamäge, kahel pool jõeorgu külad ja rohelised karjamaad. Ilus org. Üheski külas me sees ei käinud, vaid sõitsime aga otse edasi Innsbrucki poole. Kusagil pea kohal mürisesid autod Autobahnil. Vahepeal sõitsime kiirtee alt läbi, kus oli megasuur Europabrücke. Schönbergist alates läks tee kiirelt allamäge oru põhja ja varsti paistiski Iselbergi suusahüppemägi ning Innsbruck ise. Linna servas pidasime aru, mida teha. Algselt oli mul plaanitud külastada Innsbruckist ida poole jäävaid linnakesi, aga teades Erichi linnaallergiat ja et kell oli ka juba palju, suundusime Innsbrucki kesklinna. Vaatasime siin veidi ringi, nii kuldkatusega maja, kui ka muid vingeid ehitisi. Infost saime internetipunkti aadressi ja ostsime ära lennukipiletid 29-ndaks tagasi Tallinna. Innsbruckis tuul vaibus, aga tundub jahe. Oleme vist soojaga ära harjunud, et 18º on juba külm. See ju Eesti tavaline suveilm.
Innsbruckist liikusime lääne poole, kus linnast väljas, lennujaama lähedal oli Kranebitteni kämping (19 €). Õnneks oli lennuliiklus suht hõre, vaid helikopterid müristasid ringi. Kämpingus oli päris palju rahvast, aga vaikne ja rahulik oli siin.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:41
Kestis 9 h 39 min
Teekonna lõpp 18:20
Madalaim punkt 557 m
Kõrgeim punkt 1 355 m
Kokku laskumisi 849 m keskm. 5 m/min
Kokku tõusu 503 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 68 km
Puhas sõiduaeg 3 h 46 min
Keskm. kiirus 17,98 km/h
Max. kiirus 49,36 km/h

29. päev: Lana – Merano – St.Leonhard – Jauffenpass - Gasteig

Öösel puhus nii kõva tuul, et hakkasin juba telgi pärast kartma. Hommikul oli aga ilm ilus, ei märkigi tuulest. Lanast sõitsime Meranosse. Peale lühikest seiklemist jõudsime Trautmannsdorfi, kus asub vinge botaanikaaed. Sissepääs sinna oli aga 9,5 € inimese pealt, mida meie rahakott enam ei kannatanud. Kahju! Läksime siis linna.
Merano meeldis mulle seninähtud linnadest kõige enam. Hästi roheline, äärelinnas olid uhked villad, läbi linna voolab Maibachi jõgi, mille ääres pargid. Meenutas veidi Tartut, kuigi on ilusam ja villad uhkemad. Vanalinn oli samuti äge. Infost saime internetipunktide asukohad. Laadisime pilte üles ja raha alla. Deebetkaardiga esimene automaat raha ei andnud, aga teisest saime oma eurod kätte.
Meranost jätkasime teed põhja poole mööda Passeri orgu. Tee läks veidi ülesmäge, aga sõidu tegi raskemaks jällegi puhuma hakanud tugev tuul. Ilm läks ühtlasi jahedamaks. Riffianost alates kadusid õunaaiad ja nende asemel olid mäenõlvadel karjamaad. Org läks ka kitsamaks. St.Leonhardi linnakeses sõime, sest siin sai org otsa ja ees ootas karm tõus Jauffenpassile. Sõit kurule oli tõsine katsumus. Tõus oli just selline, et sõita kannatas, aga edasisaamine oli väga vaevaline. See-eest vaated teelt olid vinged. Selle tee peal kulus meil rohkesti šokolaadi ja Isostari. Mida ülespoole saime, seda tugevamaks läks tuul ja jahedamaks õhk. Jauffenpassil (2099 m) oli kraade vaid 10. Pool kilomeetrit enne kuru hakkas Erichi ratta keskjooks ragisema. Umbes 200 m enne kuru ei julgenud ta enam sõita, vaid lükkas ratast käekõrval. Kurul toppisime end paksemalt riidesse, aga enamik riideid olid niisked ja kuradi külm oli. Allasõit oli väga kiire, aga vahepeal pidime sõrmi soojendama. Tuksis keskjooks Erichi rattal ei seganud, sest vändata polnud vaja.
Allasõidul oli vaade orgu vägev: õhtupäike paisti küljelt ja mõned pilved olid ja väga roheline org. Kahjuks ei kannatanud seda vaadet nautida, sest hambad plagisesid ja sõrmed olid jäätunud. Õnneks oli enne Vipitenot Gasteigis kämping (13 €). Kui kämpingutädi meid nägi, küsis kohe, kas on külm. Muidugi oli, käed ei tahtnud sõna kuulata, nina oli sinine ja lõualuud plagisesid. Tädi läks kell 8 ära ja nüüd selgus, et dušši saab eriliste müntide eest, mida sai tädi käest. Erich proovis niisama ja dušist tuli vaid kuuma vett (tavaliselt ju külm vesi tasuta). Mina loobusin, aga Erich läks selle kuuma duši alla. Kui tagasi tuli, oli nahk küll seljas, aga ma ei tea, kuidas see tal õnnestus.
Olime unustanud poes käia ja süüa meil polnud. Õnneks oli kämpingus väike restoran, kus võtsime väikese veini, pizzad ja kohvi struudliga. Pugesime telki, kus kuulasime kõva tuule mühinat.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:59
Kestis 10 h 51 min
Teekonna lõpp 19:50
Madalaim punkt 269 m
Kõrgeim punkt 2 097 m
Kokku laskumisi 1 420 m keskm. 14 m/min
Kokku tõusu 2 082 m keskm. 6 m/min
Jalgrattasõitu 75 km
Puhas sõiduaeg 5 h 33 min
Keskm. kiirus 13,39 km/h
Max. kiirus 59,03 km/h

28. päev: Pozza di Fassa – Karerpass – Nova Levante – Bolzano - Lana

Pozza di Fassast oli järjekordselt 9 km tõusu Karerpassile e. Passo Carezzale (1745 m). Seekord tõus nii järsk ei olnud, kannatas isegi sõita. Kurul, mille asukohta täpselt ei saanudki teada, avanesid kenad vaated mägedele, paremal Rosengarten ja vasakul Latemari mäed. Siit edasi läks tee mäest alla kuni Bolzanoni. Karerpassist alates muutusid mäed veidi madalamaks, kadusid teravad kaljused tipud.
Nova Levantes puhkasime käsi, olid teised piduri vajutamisest päris kanged. Pagaripoest võtsime värskeid, maitsvaid saiakesi ja sõime neid. Siit vist algabki Lõuna-Tirool, kus rahvastikust 70% on saksakeelne. Tekkis tunne, nagu oleksime Austrias – suured palgi- ja lauavirnad saekaatrites ja ladudes tee ääres.
Meie sõit läks aga järjest kiiremaks. Enne Bolzanot oli kaks pikemat tunnelit – üks 1,5 km ja teine 4 km. Siin tekkis tunne, nagu oleksime lennuki maandumisrajal, paremal pool kihutasid mööda punased ja vasakul valged tuled. Kui mägedes oli suht jahe, Nova Levantes veel 18º, siis viimasest tunnelist väljudes lõi kuum leitsak vastu. Tunnel suubus Isarco orgu. Siin oli hoopis teine kliima ja taimestik. Mäenõlvadel oli rohkelt maju koos viinapuuistandustega. Samas algas ka Bolzano.
Bolzano on linn jalgratturitele. Kõikjal on rattateed. Jalutasime veidi linnas ja Erichi tungival soovil sõitsime ruttu edasi. Tal on tõeline allergia linnade vastu. Mina oleksin ikka rohkem ringi vaadanud.
Sõitsime piki Etschi ehk Adige jõeorgu Merano poole. Rattatee läheb siin piki jõekallast ja kusagil ei pea autode vahel seiklema. Adige org on lai, kahel pool mäenõlvadel talud, palju losse ja viinapuud ja karjamaad, üleval mets. Org ise on aga täis õunapuid. Alates Bolzanos kuni Meranoni on iga jalatäis maad õunapuid täis istutatud. Samuti on näha suuri ladusid, kus õunu hoitakse. Arvan, et meie poodides müüdavad itaalia õunad on enamasti siit pärit. Osa istandikke paistis niisutatavad olevat. Kahjuks olid õunad veel toored.
Kuna ilm oli palav, siis enne Meranot, Lanas, kuigi kell oli alles viis, hakkasime otsima kämpingut. Neid on siin kaks. Kõigepealt läksime Schlossbergi kämpingusse. See asub keset õunaaedu ja paistis täis olevat. Pealegi oli ta neljatärniline ja arvasime, et see on kallis. Kuigi hinnakirja ja vastuvõtus inimesi ei näinud. Vahepeal sõitsime Lanasse tagasi ja ostsime süüa ja suure hulga jäätist. Siis suundusime teise kämpingusse – Arquini. See oli samuti õunaaedade keskel. Vastuvõtus papi uuris oma arvutit ja arvasime, et nüüd on kõik – vabu kohti pole. Papi veidi mõtles ja käskis tema järel sõita. Viis meid ühele telgile üsna külje alla ja lubas meil seal telgi püsti panna. Kui maksma läksin, küsis 10 € ja arvet ega kviitungi ei andnud. Ilmselt on siiski originaalkoht veidi kallim.
Õhtul hakkas puhuma väga kõva tuul. Arvasin, et vihma hakkab sadama, Bolzano kohal paistis äikesepilv, aga taevas oli täiesti selge.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:22
Kestis 8 h 10 min
Teekonna lõpp 17:32
Madalaim punkt 296 m
Kõrgeim punkt 1 752 m
Kokku laskumisi 1 527 m keskm. 12 m/min
Kokku tõusu 529 m keskm. 3 m/min
Jalgrattasõitu 77 km
Puhas sõiduaeg 3 h 50 min
Keskm. kiirus 19,88 km/h
Max. kiirus 62,06 km/h

27. päev: Malga Ciapela - Marmolada – Fedaia kuru - Canazei – Pozza di Fassa

Malga Ciapela kämpingu pererahvas oli väga lahke ja sõbralik, kui hommikul ööbimise eest tasuma läksin.
Kämpingust sõitsime siinsamas lähedal asuva köistee jaama juurde. Sõit üles Punta Rocca jaama maksis à 22 € , aga see tasus igal juhul seda hinda ära. Alguses olime veidi skeptilised, sest mäetipp kadus uttu ja arvasime, et üleval ei näe midagi. Pettumus suurenes, kui jõudsime alumisse jaama, mis oli täiesti udus. Ka järgmine Serauta jaam (2950 m) oli pilvedes ja siis äkki tõusis vagun pilvedest kõrgemale ja päike säras pilvedemere kohal, millest ulatusid välja üksikud mäetipud. Punta Rocca jaamas (3269 m) astusime välja ja sattusime pea-aegu talve. Siin oli 10º sooja ja lagedama koha peal puhus vali tuul. Paljudel olid siin sulejoped seljas ja paksud püksid jalas. Meie olime vaid põlvpükstes ja fliisis, aga külm ei hakanud. Ronisime mööda lumist nõlva väikesele mäetipule ja imetlesime panoraami. Kohati pilvkate rebenes ja võis näha allpool Fedaia paisjärve ja rohelisi mäenõlvu. Mõne aja pärast sõitsime alla Serauta jaama, mis oli juba selleks ajaks uduvaba. Siin asub I maailmasõjale pühendatud muuseum. Marmoladas käisid ägedad lahingud sel ajal. Lisaks on siin veel kohvik ja väike suveniiripood. Varsti saime alla sõita. Esimene jaam oli jätkuvalt udus ja ka Serauta hakkas uuesti pilvedesse kaduma.
All istusime ratta selga ja suundusime Fedaia kuru (2057 m) poole. Sõidust ei tulnud midagi välja. Tee oli järsk ja 7 km läbimiseks kulus meil 1,5 tundi.
Kurul oli restoran, kuhu sööma läksime, sest kõht kiskus juba krampi. Suht kallis oli siin, aga toit oli hea. Kurult allasõit oli tõeline lõbu. Siin sain senise rekordi – 62 km/h. Erichi ratta tagumine kumm kippus tühjaks minema. Avastasime, et just ventiili juures on auk, aga ajuti siiski õhku pidas. Canazeis saime uue sisekummi osta. Peniast Pozza di Fassani on kõik külad nagu piltpostkaardilt ja turiste on palju. Rahvas on aga siinkandis sõbralikum ja lahkem kui rannikul ja tasandikul.
Pozza di Fassa kämpingut polnudki nii lihtne leida, sest viita kesklinnas ei olnud. Lõpuks leidsime läbi häda selle üles. Kämping oli suur ja rahvarohke (24,.60 €).
Õhtul sadas jälle äikest. Sel ajal saime me istuda kämpingu mingis kuuris-puhketoas, kus katus pea kohal.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:11
Kestis 8 h 00 min
Teekonna lõpp 17:11
Madalaim punkt 1 300 m
Kõrgeim punkt 3 266 m
Kokku laskumisi 2 722 m keskm. 23 m/min s.h. u. 1793 m köisteega
Kokku tõusu 2 565 m keskm. 14 m/min s.h. u. 1793 m köisteega
Jalgrattasõitu 35 km
Puhas sõiduaeg 2 h 28 min
Keskm. kiirus 14,09 km/h
Max. kiirus 62,06 km/h