26. päev: Cortina d´Ampezzo – Falzarego kuru - Rocca Pietore – Malga Ciapela

Tänane päev kujunes väga sportlikuks. Dolomiti kämpingust, mis on ikka kena koha peal, suundusime Cortina d´Ampezzosse. Ilm oli ilus – päike ja rünkpilved ja kaljused mäed.
Cortina on turismilinn. Tänaval promeneeris palju rahvast, poed kalli kaubaga, hotellid ja restoranid. Infopunktist saime internetipointi aadressi. Jällegi suht nurgatagune koht, tähelepandamatu sildiga ja jällegi koopia ID kaardist. Lisaks ei tahetud alguse oma läpakat kasutada. Lõpuks siiski lükkas juhtme taha, väites, et neil nii ei teha. Laadisime siin üles mõne päeva pildid.
Cortinast jätkasime teed Falzarego kuru (2105 m) suunas. See tähendas 14 km pidevat tõusu, vaid keskel oli u. 2 km laugem koht. Kurult oli aga vaade võrratu. Restoranis võtsime cappuccino ja jäätised. Siin on mingi seaduspära: mida rohkem näed mootorrattureid, seda lähemal on mõni mäekuru. Ka siin kurul, nagu Austrias Grossglockneril, oli tsiklimehi murdu koos.Nüüd läks aga lõbusaks: hea mitu kilomeetrit sai mäest alla kihutada kuni Caprile külani, kus saime oma toiduvarudele täiendust. Siinkandis on poendus veidi keeruline: suuri marketeid ei ole, on väikesed spetsialiseerunud poekesed, nagu juustupood, seenepood, pekipood, saiapood jne. Siinne kant on orienteeritud vist põhiliselt suusatamisele. Paljudel hotellidel olid luugid ees ja suletud.
Edasi, Val Pettorina orus tulid mõned väga kenad külad, Rocca Pietore ja teised. Mäed on siin samuti võrratud. Tee läks aga ülesmäge, raske oli sõita. Tõus ei tea mis raske polnudki, aga eks väsimus tegi oma töö. Enne Malga Ciapela küla oli tunnel ja selle ees sild kuristiku kohal. Kuristik oli oma paarsada meetrit vist sügav, sest inimesed all olid kui sipelgad.
Kui ennist arvasin, et Dolomiti on ilus kämping, siis Malga Ciapela (18.80 €) on kordi mõnusam. Kämping on teest eemal, suht väike. Vastuvõtumaja ja pesuruumid on kenad puust majakesed, ümberringi kõrged, järsud mäed ja vaikne on siin.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 10:10
Kestis 8 h 41 min
Teekonna lõpp 18:51
Madalaim punkt 1 025 m
Kõrgeim punkt 2 118 m
Kokku laskumisi 1 027 m keskm. 17 m/min
Kokku tõusu 1 577 m keskm. 6 m/min
Jalgrattasõitu 54 km
Puhas sõiduaeg 4 h 11 min
Keskm. kiirus 13,09 km/h
Max. kiirus 59,10 km/h

25. päev: Cimolais – Longarone – Pieve di Cadore – Cortina d´Ampezzo

Cimolais käpingust avanes hommikul ilus vaade mägedele. Läksime läbi Cimolaise küla. See on väike küla kitsaste tänavatega, majad kobaras koos. Peatusime Alla Rosa kohvikus, kus jõime kohvi. Seal oli selline külaidüll: papid istusid kohvikus, kohvi või mingi jook käes, ajasid juttu, mõni luges ajalehte.
Järgmine koht oli Erto – küla mäenõlval. All orus on Vajonti paisjärv. Selle paisjärvega on seotud hirmus katastroof. 1961.a. rajati siia 262 m kõrgune tamm, paksusega alt 27 m ja ülevalt 3,4 m, mille taha tekkis paisjärv. Ilmselt ei uuritud küllaldaselt ümbruskonna geoloogilist ehitust. 1963.a. 9.oktoobri õhtul kell 10:35 tekkis vihmade tagajärjel maalihe. 260 milj. kuupmeetrit pinnast varises kiirusega 110 km/h järve. Tekkis 250 m kõrgune tsunami, mis pühkis minema vastasnõlvalt Casso küla ja tormas siis alla orgu, uputades veel 4 küla ja Longarone linnakese ja tappes 1450 inimest. Mõned külad jäid veel hulgaks ajaks vee alla. See võis ikka jube pilt olla, kui mäest tormas tohutu veemass alla orgu. Hiljem rajati siia teele tunneli juurde mälestusmärk hukkunuile.Tunneli juures hakkas vihma sadama. Kihutasime serpentiini mööda ja läbi tunnelite alla Longarone linna. Kuna meil oli gaas jälle otsas, üritasime seda siit kauplustest leida, aga ei olnud siin Campingazi gaasi. Vihma möödumist oodates läksime sööma. No nüüd toodi hiiglaslik pizza, mis rippus üle niigi suure taldriku servade ja pizzakate oli ikka väga rikkalik. Silme ette tuli meie armetu, pisike, mõne juustukribalaga Reinu pizza. Ja see hiigelpizza maksis vaid 6,5 €, odavam kui Austrias või Sloveenias.
Longaronest jätkasime teed Pieve di Cadore poole. Vältisime siin pikka tunnelit ja pealegi oli liiklus üsna tihe ning suundusime vanale teele, mis viis läbi väikeste külakeste. Siin oli üsna mitu elaniketa maja lagunemas. Varsti tunnelist tulev ja vana tee jälle ühinesid ning liiklus läks jälle tihedamaks. Mitmes kohas käis tee-ehitus ja suuri veoautosid sõitis siin palju. 6-7 km enne Pievet läksime jälle kõrvalteele, mis oli avalikuks liikluseks suletud. Kusagil pea kohal sõitsid rongid. Jällegi hakkas vihma sadama ja jäime saju lõppu ootama kaljurünka all. Kükitasime seal oma 2 tundi.
Pieve di Cadores käisime poes ja mina oleksin siia juba kämpingusse pidama jäänud, aga Erich tahtis hirmsasti edasi sõita ja kämpingut me ka üles ei leidnud, kuigi kaardil oli selge märk olemas. Erichil ongi hirmus sõiduhimu peale tulnud. Kui 70 km päevas ei sõida, siis on tema meelest niru päev. Pieves sättisid inimesed platsile müügilette üles mingi ürituse tarbeks. Kaup, mida nad seal välja panid, oli mu meelest mõttetu kola ja kulinad. Meie Tartu Hansapäevadel müüakse ikka asjalikku kaupa sellega siin võrreldes. Pieve ise on ilus küla, vinge Tiziani majaga ja muuga. Siin lähedal on ka järv, aga seda me otsima ei läinud, sest kiirustasime edasi. Meil oli vaja sõita veel ca 30 km ja kell oli juba 4.
Pievest edasi oli mitu di Cadore nimega küla, kus ühest saime ka omale ihaldatud gaasi. Siin on üldse väga palju kauplusi ja hotelle. See orus käib põhiline tegevus vist talvel, aga nüüdki oli siin palju rahvast ja neid tüütuid autosid. Vihma hakkas jälle sadama ja jube vastik oli sõita: tugev vihm, tihe liiklus ja tee läks ülesmäge. Õnneks varsti vihm lakkas ja huvitava nimega külast – Peaio – alates läks edasi ka rattatee. Siin on kenad küla, palju rahvas jalutas lihtsalt siin rattateel ja mäed läksid järjest kõrgemaks ja ilusamaks. Rattatee jätkus kuni San Vito di Cadoreni. San Vito on ilmselt suur talvepuhkuselinnake, siin on palju hotelle ja üldse ilus koht.
Varsti algas jälle rattatee. Sõitsin ees ja 5-6 km järel vaatasin tagasi – Erichit ei olnudki taga. hulk aega ootasin, ei midagi. Süda aimas halba: teel oli palju lahtist kruusa ja ilmselt on poiss nüüd kusagil võsas, üleni verine. Kihutasin tagasi rattatee algusesse, kus teda viimati nägin, aga poissi pole kusagil. Siis taipasin helistada. Tema, kurat, oli vaadanud, et liiklusmärgil on rattatee lõpp (rattatee lõpuga märk on iga rattateega ristuva tee ees) ja läks maanteele tagasi ning sõitis edasi, kuni jäi mind ootama. Sõitsin siis Erichile järele ja leidsin ta seismas u. 20 m kohast, kus ma tagasi pöörasin, rõõmus veel pealekauba. Oi ma olin tige: 10 km asjatut sõitu! Noh, viha läks ruttu üle ja Erichi rõõmsat nägu nähes hakkas asi juba nalja tegema.
Sõitsime edasi ja jõudsime Zuel di Zottosse, kus asub Cortina olümpiamängude suusahüppemägi. Meil polnud aega seda lähemalt vaadata, sest pimedus lähenes. Enne Cortina d´Ampezzot on kolm kämpingut pea-aegu koos. Meie valisime linnast kõige kaugema – Dolomiti kämpingu (20 €). See on suur ja rahvarohke, aga kena ja puhas.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:21
Kestis 10 h 57 min
Teekonna lõpp 20:18
Madalaim punkt 441 m
Kõrgeim punkt 1 127 m
Kokku laskumisi 831 m keskm. 6 m/min
Kokku tõusu 1 229m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 84 km
Puhas sõiduaeg 5 h 11 min
Keskm. kiirus 16,15 km/h
Max. kiirus 51,23 km/h

24. päev: San Vito – Spilimbergo – Maniago – Barcis - Cimolais

Hommik oli pilvine, aga oli soe ja vihma ka õnneks ei sadanud. Jätkasime teekonda mägede poole. Kogu tee kuni mägede jalamini välja oli ääristatud maisipõldude ja rohkete tööstushoonetega. Vaid Sequalsi ümbruse oli viinapuuistandusi ja viljapuid. Dignano külast edasi läks sild üle Tagliamento jõe. Praegu voolas laias kruusases jõesängis vaid kitsas ojake, aga võib ette kujutada, milline veemöll siin suurvee ajal olla võib. Pikemalt peatusime Spilimbergo linnakeses. Vaatasime kirikut ja lossi. Kirikus keelas seal koristav tädi pildistamise. Spilimbergo vanalinn oli samuti vahva. Sequalist sõitsime mööda, tahtsime võimalikult kiiremini mägedeni jõuda. Maniagos tahtsime süüa. Aga sel kellaajal (kell 11) sealkandis peale saiakeste ei taheta midagi muud pakkuda. Öeldi, et alles pärast lõunat saab pizzat või midagi muud toekamat. Ostsime siis poest süüa, sõitsime linnast välja ja just mägede jalamil mugisime saia ja vorsti ja juustu. Tegime ka väikese kohvi. Siin tundus meile, et kaardil märgitud 10 kilomeetrist teelõiku Barcisesse ei lähegi, vaid tuleb 30 km ringi sõita. Õnneks siiski Montereale Valcellina külakesest leidsime õige teeotsa üles.
Hurraa!! Lõpuks ometi mäed! Pääsesime sellest lõputust autode vingust ja palavusest! Tee Barcisesse viis väikese tõusuga ja mitme tunneliga. Neist üks oli 4 km pikk ja teine 1 km, lisaks veel mõned lühemad. Autode arv vähenes hoobilt. Ei tea, kas itaallastel ei meeldi mägedes sõita või? Barcises on kena järv ja küla on ise väike, vanade majadega. Vaikne oli siin. Barcisest Cimolaisini viis tee vaikselt ülesmäge, mööda jõekallast ja kahel pool olid juba kõrged mäed. Pärast Cellinot saime sõita mööda rattateed, millest viimased 2 km läksid juba üsna järsult ülespoole, aga ei olnud eriti hull. Cimolaisis on kämping külast 2-3 km põhja pool. Jõudsime siia üsna vara. Siin oli väga vaikne, kena, pügatud muruga väike kämping (15 €). Lausa paradiis! Saime käia duši all ja oma elektroonika ära laadida. Siis vedelesime lihtsalt niisama ja tundsime elust mõnu. Õhtul hakkas küll sadama, aga see meid enam ei häirinud.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:05
Kestis 7 h 57 min
Teekonna lõpp 16:02
Madalaim punkt 93 m
Kõrgeim punkt 693 m
Kokku laskumisi 151 m keskm. 3 m/min
Kokku tõusu 710 m keskm. 3 m/min
Jalgrattasõitu 78 km
Puhas sõiduaeg 4 h 08 min
Keskm. kiirus 18,74 km/h
Max. kiirus 39,18 km/h

23. päev: Grado – Aquileia – Palmanova – Udine – San Vito

Varahommikul läksin randa ja vaatasin – vett polegi. Veepiir oli oma paarsada meetrit taganenud ja mitu paati oli kuival. Hiljem, kui tagasi tulime, oli meri jällegi endisel kohal. Vahepeal käisin jälle Grado kesklinnas, et automaadist raha kätte saada, sest sularaha enam polnud ja kämpingu eest oli vaja maksta. Ühtlasi ostsin poest süüa. Sõime hommikust ja läksime ujuma.
Kogu Grado poolsaare lõunarannik on üks suur plaaž. Igal hotellil ja kämpingul on oma aiaga piiratud rannaosa, kus saab kasutada rannatoole ja päikesevarju. Vesi oli soe, ujuma sai minna mööda puidust silda, mille otsas ulatus vesi üle pea. Muidu on tee sügava veeni suht pikk. Madalas vees kihutasin külg ees ringi väikesed krabid. Varem oli meil plaanis teha Grados üks puhkepäev ja rannal lebotada, aga peale pooletunnist vedelemist hakkas igav. Korjasime oma asjad kokku, jalad pedaalidele ja minema. Üllatus, üllatus, rattakompuuter otsustas jälle tööle hakata.
Gradost viib mandrile tammile ehitatud tee nagu Eestis mandri ja Muhumaa vahel. Tee, mille nimi on Via Iulia Augusta, viib noolsirgelt ja siledalt otse Udineni välja. Kahel pool enamasti maisipõllud ja paarkümmend kilomeetrit enne Udinet rohkesti tööstushooneid. Ja pagana autosid sõitis siin palju. Rattale jäi teel õige vähe ruumi.
Esimene peatuskoht sel teel oli Aquileia. Siin asub suur arheoloogiamuuseum, mille meie vahele jätsime. Küll aga läksime vaatama basiilikat. Vägev kirik, kus käisid parajasti remonditööd. Jalutasime pikalt ka kirikus sees. Selle seintel on freskod ja põrandal mosaiik. Kiriku taga on surnuaed, kuhu on maetud I ms tundmatud sõdurid. Aquileiast välja sõites oli tee ääres roomaaegsete varemete väljakaevamisplats, kus parajasti tegutsesid arheoloogid.
Järgmine peatuspaik oli Palmanova. See on üheksanurkse tähe kujuline XVI sajandil Veneetsia poolt rajatud kindluslinn. Sisse ja välja pääseb läbi kolme võimsa värava. Linna keskel on avar plats, kust suunduvad kiirekujuliselt tänavad igas suunas. Siin linnas oli inimesi väga vähe näha. Leidsime aga internetikohviku, kus ei tahetud mingit ID kaarti näha ja raha küsiti ka vaid paar eurot.
Palmanovast sõitsime Udinesse. Vaatasime veidi kesklinnas ringi. Vinged keskaegsed hooned siin. Käisime ka üleval kindluses, kust avanes kena vaade linnale. Infopunktist saime teada, et lähim kämping asub 30 km põhja pool. See aga ei sobinud meile. Olin varem internetist otsinud mõned kämpingukohad Udine lähistel, aga need andmed ei vastanud tõele. Infopunktist saime ka linnaplaani, nii et linnast väljasaamine pidi seekord lihtne olema. Aga teeviitu, mis Spilimbergo poole pidid näitama, ei olnud. Pidevalt kohtasime viita nimega Fievo, aga kaardil sellise nimega kohta me ei leidnud. Lõpuks saime selguse: Fievo on suur kaubandus- ja vabaajakeskus linnast väljas. Peale seda ilmusid jälle viidad Spilimbergo nimega, kuhu me suundusime. Meil oli vaja leida ööbimiskoht võsas. See aga osutus keeruliseks, sest Udinest lääne poole jätkusid pidevalt külad ja tööstusehitised üksikute maisipõllukestega nende vahel.
Kaugel linnast väljas sattusime suure supermarketi juurde. Ostsime süüa ja jäätist. Jäätisega on siin selline probleem, et kauplustes on väikeste jäätiste valik väga niru. Põhiliselt müüakse suuri jäätisekarpe. Meie leidsime lahenduse: ostsime karbi, kus oli palju, kas 6 või 8 väikest jäätist sees ja siis oli meil juba käkitegu need korraga ära süüa.
Lõpuks San Vito küla lähistel nägime tee ääres mahajäetud puude ja põõsastega ümbritsetud majakest. See sobis telkimiskohaks, vaid pesemispuudus ja sääskede hordid segasid veidi.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 12:04
Kestis 8 h 27 min
Teekonna lõpp 20:31
Madalaim punkt 0 m
Kõrgeim punkt 176 m
Kokku laskumisi 51 m keskm. 3 m/min
Kokku tõusu 217 m keskm. 1 m/min
Jalgrattasõitu 80 km
Puhas sõiduaeg 4 h 07 min
Keskm. kiirus 19,23 km/h
Max. kiirus 33,15 km/h

22. päev: Opicina – Miramare – Monfalcone - Grado

Sõit kämpingust alla mere äärde polnudki nii lihtne. Triestesse me tagasi ei tahtnud minna, seega sõitsime Proseccosse. Miramare oli juba käega katsuda, aga otse alla mere äärde ikka ei pääsenud. Pidime sõitma tagasi alumist teed pidi pea-aegu Triesteni välja ja alles siis saime mere äärde.
Miramare loss on eriti kaunis merekaldalt vaadatuna. Lossi me sisse ei läinud, aga lossi ümbrus ja aed on samuti ilusad. Otsusasime külastada siin asuvat troopikaparki. Sissepääs kahele 6,5 €. Sisse pääseb giidi saatel. Giid kogus grupi inimesi kokku ja jagas selgitusi itaalia keeles, kuna kogu seltskond oli itaaliakeelne, aga meile seletas ta lühidalt inglise keeles. Väljas jalutasid vabalt ringi kaks hane, üks lõuna kroonkurg (Uganda rahvuslind), mõned pardid ja häbelik pelikan. Kroonkurg ja haned said omavahel hästi läbi ja otsisid sõprust ka inimestega. Hoonetes sees hoitakse aga koolibrisid. Nad on ikka hästi väikesed, vilkad ja arglikud. Oksterägastiku vahel pidi hulk aega uurima, enne kui mõnda lindu nägi. Paljusid hoiti eraldi, sest nad pidid hästi agressiivsed üksteise vastu olema. Uhkusega seletas giid, et maailmas ainukesena õnnestus neil kunstlikes tingimustes koolibride pesitsemine. Kaamera jälgib pidevalt, kuidas munade haudumine edeneb. Peale koolibride oli seal veel aarasid, papagoisid ja veel mõni troopiline lind. Laes rippus pundar suuri nahkhiiri. Giiditädi lohutas, et verd nad imema ei tule, pidid taimtoidulised olema.
Majakese hängis vabalt ringi suur aara Oliver. Ta oskavat ka rääkida. Midagi ta seletas, aga itaalia keelest me niikuinii suurt aru ei saanud, rääkimata aara itaalia keelest. Oliver oli väga uudishimulik: Erichil olid päikeseprillid ees ja aarake ronis talle lausa nina alla ja edvistas siis, pöörates pead siia – sinna, imetledes oma peegelpilti prillidel.Peale lindude olid seal veel sipelgad – need, kes lehti oma seljas tassivad. Täitsa põnev oli vaadata, kuidas nad lehtedest tükke välja närisid ja siis need seljas pessa tassisid.
Miramarest jätkasime teed mööda mererannikut. Tee kulges merepinnast veidi kõrgemal ja teisel pool teed oli kaljusein. Kena oli siin sõita. Vahepeal peatusime söömiseks ühes trattorias. Toiduports oli siin väike ja suht kallis oma suuruse kohta.
Jõudsime Monfalconesse. See on suur linn, rohkete tööstusettevõtetega. Selle kesklinn erineb aga teistest seni nähtud linnadest: tänavad on laiad, samuti jalakäijate teed. Asi on selles, et I maailmasõja ajal hävitati suurem osa linnast ja kesklinn ehitati siis uuesti üles. Siin oli meil vaja internetti, et tühjenenud kontole raha üle kanda, sularaha oli otsas ja deebetkaardiga ei saanud automaadist raha kätte. Linna infopunkti üles ei leidnud, et internetikohvikute kohta küsida, kuigi nägime viita. Lõpuks mingist telefonipoest juhatati meid internetipunkti, aga see oli suletud 13-st 17-ni. Tegime siis tunnikese aega parajaks pingil istudes ja jäätist pugides. Tänavatel jalutab ringi arutul hulgal hindusid või sealtkandi inimesi. Ilmselt võõrtöölised siinsetes ettevõtetes.
Lõpuks pääsesime internetipunkti. Tädi jäi hiljaks, aga lõpuks tuli, tegi ID kaardist koopia ja sain raha üle kanda. Läksin raha krediitkaardiga välja võtma, aga tuhkagi – iga automaat andis isemoodi vastuse, aga raha ikkagi ei saanud. Meiesugustel pidi ikka sularaha olema, sest paljudes kohtades alla 20 € arve korral ei taheta krediitkaarti, vaid sularaha. Meil tuli aga suuremaid arveid harva ette.
Jätkasime teed Grado poole. Linnast väljasõit muidugi ebaõnnestus – see viidamajandus on siin ikka segane - ja suuremõõdulist kaarti meil ei ole enne, kui uuesti mägedesse jõuame. Tuli tüdruk jalgrattaga ja juhatas meid õige tee peale. Maastik oli nüüd hoopis teistsugune: sirgete ridades istutatud puudesalud ja maisipõllud ja laudsile maa. Madalikul looklevad mitmeharulised jõed ja kanalid.
Grado asub ise poolsaarel, mille rannik on madal ja liivane või mudane. Piki rannikut paiknevad hotellid, kämpingud ja muud puhkekohad ja neid ehitatakse muudkui juurde. Grado keskus ise asub poolsaare lääneotsas. Esmakordselt Itaalias nägime siin rattateid ja teisi rattaga sõitjaid. Vaid Monfalcones kohtasime kahte itaallast jalgrataste ja rattakottidega, kes meid suure lärmiga tervitasid. Telkima pidime Bosco kämpingus, aga meil oli raha ikkagi vaja. Seepärast sõitsime Grado kesklinna ja sealt sain lõpuks deebetkaardiga mõned eurod. Tagasi kämpingusse sõites avastasime, et kauplused on kõik juba kinni – niisiis olime näljas. Bosco oli suur kämping ja vaevu leidsime vaba koha omale (25 €). Plussiks on suur liivane rand. Et oli juba hilja, ei viitsinud me ujuma minna, vaid läksime siinsesse restorani sööma. Jällegi oli toiduports väike ja arve suur, nii et sularaha sai otsa.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:40
Kestis 10h 47 min
Teekonna lõpp 20:27
Madalaim punkt 0 m
Kõrgeim punkt 287 m
Kokku laskumisi 553 m keskm. 5 m/min
Kokku tõusu 272 m keskm. 2 m/min
Jalgrattasõitu 70 km

21. päev: Izola – Koper – Muggia – Trieste - Opicina

Hommikul oli mul käsi paistes ja liigutades üsna valus eilsest kukkumisest.
Kämpingust sõitsime Izolasse. Mere ääres on suur jahisadam uhkete jahtide ja kaatritega. Vanalinn nagu Piraniski, kitsaste tänavatega. Kuivav pesu ripub tänavate kohal, itaalia keelt on juba rohkem kuulda kui sloveenia keelt. Izolast viis tee edasi Koperi mööda mere äärt. Koperi vanalinn on sarnane eelmistega. Linnast oli keeruline sellest tänavate rägastikust välja saada. Lõpuks leidsime rattatee, mis kulges paralleelselt kiirteega. Koperi ümbruse on palju tööstusrajatisi: suur sadam, autotehased, naftaterminalid ja muud.
Linnades me palju aega ei viitnud, vaatasime üle keskväljakud ja veidi ümbruskonnas. Jätkasime teed piki rannikut. Saabusime Ankarani linna. see on samuti puhkuselinn, hulga vaiksem ja rahulikum, kui Portorož, Piran ja Izola. Siin sõime oma viimase pizza Sloveenias.
Ja oligi Itaalia piir, kus seisid tühjad piirivalveputkad ja lehvisid lipud. Teekond jätkus samamoodi piki rannikut Muggia linnani. Siin vaatasime samuti veidi kesklinnas ringi ja üritasime ronida üles kindlusesse, aga kui olime hulga maad mäest üles kõndinud, sattunud mitu korda mingitesse hoovidesse, ei jõudnud me kuidagi kindluseni. Pöörasime otsa ringi ja jätkasime rattaga teed. Hakkasime jõudma Triestesse. Alguses sõitsime ümber suurte naftaterminalide ja tehaste, siis algas linn. Liiklus on siin tihe, rattateid pole – jama on siin sõita. Siis hakkas vihma sadama. Olime parajasti mingi surnuaia juures ja ootasime lillemüügiputkade varjus vihma möödumist. Ilm läks jahedamaks. Edasi kesklinnale lähenedes muutus olukord veel nirumaks. Liiklus on siin hullumeelne. Meiesuguseid rattaga sõitjaid ei näinud ühtegi. Kohalikud sõidavad autode ja mootorrolleritega. Õiget linnaplaani meil ka polnud, vaid skännitud udune kaart ja kesklinna tänavad ei ole siin mitte horisontaalsed – künklik on see Trieste. Pärast väikest ekslemist leidsime üles San Giusto kindluse. Rattad jätsime alla ja ronisime kindlusesse. Siin üleval on Rooma-aegseid sambaid ja varemeid, mälestusmärke ja vägev San Giusto katedraal. Vaatasime kirikut ka seestpoolt. San Giustolt avaneb kena vaade linnale. Läksime alla tagasi, ekslesime ratastega veel veidi ja leidsime end Piazza dell'Unità platsil. See on avar väljak, just mere ääres, ümbritsetud uhketest ehitistest. Jällegi oli siin mingi lava keset platsi.
Siin sai meil linnast kõrini. Suundusime põhja poole mööda Miramare tänavat, et Opicina lähedal üles leida kämping. Nagu öeldud, kaarti meil polnud ja õnnega pooleks sattusime õige teeotsa peale. Triestest läheb üles mäkke Opicinasse vaid üks tee, teisi teid pidi oleksime saanud vaid kuhugi poolde mäkke ja oleks pidanud siis jälle alla ja siis jälle üles minema. See Via Bonomea oli kõige järsem tee, mida olime kohanud – tõus 25% ja seda umbes 3-4 km. Kui puhkuseks peatusime ja ainult tagapidurit vajutasime, siis libises ratas ikka tagurpidi allapoole. Pärast pingutavat punnitamist jõudsime Obelisco kämpingusse (14 €) veidi maad enne Opicina linna. Papi vastuvõtus naeris, nähes meid surmväsinuina ratastega tulemas. Kämping on mõnus, tiheda metsa all, iga plats suht privaatne, ümbritsetud puudest ja põõsastest. Vastuvõtu juures avaneb vinge vaade Triestele ja kogu mererannikule. Kämpingus on ka väike söögikoht, mida meie küll ei külastanud. Hakkasime süüa tegema. Erich läks duši alla ja mina kohmitsesin kottide juures, kui äkki märkasin, et meie platsile on tekkinud lauake. Veidi aja pärast tuli üks papi, kes enne riisus puude all prahti ja põõsaid pügas, ja tõi sõna lausumata ühe tooli, läks ära, ja varsti tuli ka teise tooliga. Just nagu „lauake, kata end“. Kahjuks pidime lauakese ise katma. Sel õhtul tundsime end suht luksuslikust – saime süüa toolil istudes ja laua pealt.
Ilm oli päris jahedaks läinud, pidime pikad püksid, fliisi ja jope välja otsima. See-eest magasin esmakordselt terve öö, kordagi ülestõusmata. Kuigi olime mere ääres, oli õhk kuiv. Isegi käterätt oli hommikuks ära kuivanud. Tavaliselt kuivatasime käterätti pakiraamil sõidu ajal.
Pimedas proovisime öise linna pilti teha, aga ei tulnud välja. On ikka statiivi vaja.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 10:45
Kestis 8h 42 min
Teekonna lõpp 19:27
Madalaim punkt 0 m
Kõrgeim punkt 363 m
Kokku laskumisi 426 m keskm. 5 m/min
Kokku tõusu 653 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 55 km

20. päev: Kozina – Sečovlje – Portorož – Piran - Izola

Kozina kämpingu eest küsiti 14.55 €. Siinkandis on õhk juba kuivem, hommikul pole kastet ja pesu kuivas ilusasti. Ilm oli jätkuvalt palav, aga puhus tugev tuul.
Pärast Kozinat hakkas maastik muutuma. Kõigepealt ilmusid hõredad männimetsad, aga need männid on veidi teistsugused kui meie männid. Kastelecist viis tee mäest alla Črni Kali. Siin nägime esimest korda merd ja kaugel mere ääres Koperi linna. Taimestik muutus täiesti, oli näha oliivipuid, viinapuid, palme jt. ja tsikaadid siristasid kõrvulukustavalt. Črni Kalist edasi oli teekond vaevaline, tee läks üle ja ümber küngaste. Pomjani küla juures avanes vinge vaade kogu rannikule. Ja tuul muutus juba väga tugevaks. Pärast pikka ja pingutavat üles- ja allasõitmist viis tee Sv. Peteri küla juurest lõplikult all rannikule. Teelt oli näha Sloveenia – Horvaatia piiripunkt ja üleval mäel juba Horvaatia. Paralleelselt Horvaatia piiriga sõitsime edasi Sečovljesse.
Enne Sečovljet läks maantee kõrval põõsaste taga rattatee. Sõitsime mööda seda ja ennäe – suur puuviljaaed siin. Kontrollisime, kui küpsed siis puuviljad on. No õunad ja virsikud olid täitsa toored, pirne võis juba süüa, aga ikka toored. Ainukesed küpsed asjad olid ploomid. Täiendasime veidi oma toidutagavarasid, ladusime ploome Erichi rattakotti natuke. Õhtul muidugi vandusime, mis kole: kogu kott ja asjad selles olid ploomimahlaga koos.
Sečovljes asuvad soolaväljad, kus mereveest aurutatakse soola välja. Soolamuuseumi putka juures pakkus valvuritädi meile külma vett ja juhatas ilma küsimata Portoroži poole teed. Sõitsime siis tädi juhatuse järgi mööda mererannikut, aga sealt Ribiči neemelt me küll edasi ei saanud. Keerasime otsa ringi ja läksime tagasi maanteele, kus pidi veidi ülespoole ronima.
Sečovlje juures juhtus mul väike õnnetus. Ma ei tea, mida ma mõtlesin, aga sõitsin vastu madalat postikest, mis piirab autode sõitu rattateele. Lendasin käpuli. Õnneks oli hoog väike, aga sõrm jäi sarve taha kinni ja roppu moodi valus oli. Siis jõudsime Portoroži linna. See on suur suvituslinn: hotell hotellis kinni, kasiinod, plaažid. Siin sõime, sest olime palavusest ja näljast nõrkemas. Portorož läks sujuvalt edasi Pirani linnaks. Pirani vanalinn on väga ilus: kitsad tänavad, kenad veneetsia stiilis majad, neemel tuletorn. Mere ääres on kivid, aga rahvas peesitas siin mereäärsel teel ja igas võimalikus kohas oli ujujaid. Ronisime Erichiga üles kindlusevaremetele, kust avanes vaade vanalinnale. Kahjuks said fotoka akud siin tühjaks ja täis akud olid rattakotis all-linnas. Imetlesime vaadet, käisime veel tuletorni juures ja hakkasime edasi liikuma. Linnast väljasaamisega tekkis jälle probleeme, ei leidnud õiget teed ja pidime tagasi sõitma Portoroži poole ja sealt saime edasi Izolasse sõita. Piranist Izola poole oli teel ummikud, mitmekilomeetrine autorodu liikus edasi teosammul. Ei olnud just kõige mõnusam seal vingu sees sõita, kuigi saime esialgu kiiremini edasi kui autod. Teele jäi Strunjani looduskaitseala, aga me ei viitsinud sinna sõita, sest tee läks ülesmäge.
Enne Izolat jäime laagrisse Belvedere kämpingusse. Igavesti uhke kämping: ööklubi ja villad ja bassein ja muud värki. Aga see ei olnud meie maitse järgi – maanteelt kostus autode müra, lärmakas ja palju rahvast. Raha tahtsid nad ka kõvasti – 28 €. Kämpingust viis paarikilomeetrine tee alla mere äärde. Õhtul käisime seal asja uurimas. Mere ääres oli lagedam plats ja mingi hoone, kohalikud vennad napsutasid seal ja lasid kõva tümpsu. Kogu plats oli paksult rämpsu täis. Betoonrinnatiselt viisid mitmed trepikesed merre, kust ujuma saab minna. Proovisime siis Aadria mere ära. Vesi oli kibesoolane ja põhi kivine. Kaugemal paistis Izola rand, mis paistis suht viisakas, aga ei viitsinud sinna kõmpida.
Õhtul müristas kõvasti, mere ääres vaatasime äikesepilve ja vinget päikesevalgust pilve taga. Kämpingus mõtlesime, et kuidas magada saab, kui tsikaadid nii kõvasti siristavad, aga mingil ajal jäid nad nagu noaga lõigatult vait. Öösel hakkas sadama sadas.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:10
Kestis 10h 04 min
Teekonna lõpp 19:14
Madalaim punkt 52 m
Kõrgeim punkt 527 m
Kokku laskumisi 1 473 m keskm. 10 m/min
Kokku tõusu 1 108 m keskm. 5 m/min
Jalgrattasõitu 64 km