Kokkuvõte

Nüüd siis kokkuvõte reisist. Ettevõtmine kujunes rohkem sportlikuks ja loodust nautivaks kui kultuuriliseks ürituseks. Samas sobis see meile rohkem. Kultuuriväärtustega tutvumiseks peaks kasutama teistsugust liikumisviis, kus ei sõltu niipalju ajast. Tavaliselt oli päeva esimene pool kuni kella 12 või 1-ni meile aeg, kus olime õndsuse tipul: me olime puhanud, ilm oli paras, õhk värske, päike paistis, mäetippude ümber ja orunõlvadel pilvekesed. Sellistes tingimustes oli rõõm ja lust sõita. Pärastlõunal hakkas aga tekkima väsimus, sageli sadas vihma ja palavaks läks ja just enne kämpingut tuli kusagil mäest üles ronida. Uuesti tekkis mõnus tunne, kui olime telgi üles pannud, duši all käinud ja kõhu täis puginud. Järgmiseks hommikuks oli väsimus nagu käega pühitud ja sõit läks jälle mõnuga lahti.
Tervisemuresid meil eriti ei olnud. Vaid mägedest alla Bolzanosse sõites sain vist veidi külma ja tekkis lühiajaline nohu. Siis muidugi Sečovljes vastu posti sõitmine, kus käsi viga sai, aga mitte eriti tõsiselt. Paaril päeval jäi mul kael kangeks ja valusaks, aga peale määrimist läks ka see üle. Erichil ei täheldanud küll ühtegi terviseprobleemi.
Meeldivuse järgi paneksin riigid sellisesse järjekorda: Austria – lemmik; võrratud mäed, sõbralik rahvas, turistidehordid kuidagi hajutatud, rattasõiduks parim paik, külad, talud, kirikud igas väiksemaski külas, Milka lehmad ja koopaoravad, heina ja puidu lõhn. Järgmiseks paneks Baierimaa ja Sloveenia enam-vähem võrdseks; samuti tipp-topp mäed, aga mõned kohad Baieris liialt turistide koorimise peal väljas, nii et kena loodus kaob kommertsi sisse ära. Sloveenia mägist osa võiks headuselt võrrelda Austriaga. Rannik on küll kena, aga suured rahva- ja autohulgad ei ole meie maitse. Itaalia mägine osa on samuti ilus. Tundus, et Itaalias kohalikud elatuvadki vaid turismindusest, samas Austrias näis turismiäri olevat kõrvaltegevus muu majapidamise kõrvalt. Kõige ebameeldivam meie jaoks oli Itaalia tasasem osa. Ratasõiduteid pea-aegu polnud, tohutult autosid ja tasane maa maisipõldude ja tööstushoonetega ei pakkunud just eriti silmailu. Vaatamisväärsed olid vaid linnad.
Nüüd puhume ilmajuttu ka. Enamasti püsis kraadiklaas 25-30 pügala juures, mis oli meile natuke liig. Hiljem harjusime vist ära. Aga tuli ette külmemaid päevi: Jauffenpassil 10º ja sealkandis oli veel mõni päev jahedam. Vihma saime samuti. Mägedes on vist reegel, et pärastlõunal või õhtul tuleb ikka sahmakas vihma ja äikest. Kõige märjem päev oli Sloveenias Pokljuka platool, kus saime ka külmetada. Mägedes on päris niiske. Öösel kattus maa kastega, seetõttu oli me telk kogu aeg märg ja hommikuti ka rattakotid. Huvitav, et just mere ääres oli õhk tunduvalt kuivem kui sisemaal.

Veidi statistikat: jalgratastel läbisime 2 256 km 36 päeva jooksul. Keskmiseks päevaläbisõiduks tuli 65 km (esimese ja viimase päeva jätsin välja kui poolikud päevad). Suurim keskmine kiirus oli 19,88 km/h, kui sõitsime Pozza di Fassast Bolzanosse ja edasi Lanasse. Väikseim keskmine kiirus 9,78 km/h, muidugi Grossglockner Hochalpenstrassel. Maksimumkiiruseks sai 63 km/h. Lisaks jalgrattasõidule sai ka jala käidud: Jenneri mäelt alla, arvukad kuristikud ja kanjonid Austrias, Sloveenias retk järvede juurde ja Triglavi naabruses ning Saksamaal Zugspitze lähedal. Nende päevade jooksul liikusime vertikaalselt üles 36,7 km ja sama palju alla. Kõrgeim punkt oli 3 266 m Marmoladas ja madalaim 0 m Sloveenia ja Itaalia rannikul.
Nüüd siis veidi ööbimistest. 35-st ööst viiel korral telkisime võsas. Ülejäänud ööd kõik kämpingutes. Kämpimisele kulus meil 503,8 € ehk 7 883 krooni, kõrgeim hind oli 28 €, odavaim 10 €, kahe inimese peale. Autoga reisijad peaksid arvestama veidi suurema kuluga. Meie lemmikuteks olid väiksemad kämpingud, teedest eemal, nagu Malga Ciapela Marmolada jalamil või Cimolais või Simonhof Ramsaus või Lampenhäusl Fuschis. Ebameeldivamad olid suured ja tiheda liiklusega magistraalide lähedal: Izolas Belvedere või Kozina või Bled. Meie elementaarseid vajadusi - pesemisvõimalus ja vaikus – rahuldasid väiksemad ja tagasihoidlikumad kämpingud paremini kui suured oma kõrtside, ööklubide ja basseinidega. Märkusena olgu lisatud, et Itaalia kämpingutes tuleb tualettpaberirull endal kaasas tarida.
Toidust. Meil oli päevas 2-3 söögikorda. Enamasti koosnes hommikusöök kohvist, saiast ehk leivast pasteedi või viineriga, juustust, toorjuustust, vahel ka jogurtist. Vahel kasutasime ka mõnda söögikohta. Meeldejäävaimad Siegsdorfi kohvik ja Gollingi Torrenerhof, kus sai süüa nii palju kui soovisid. Lõunasöögi saime põhiliselt söögikohtadest. See koosnes peamiselt pizzast ja õllest. Mõnikord sai vahelduseks ka midagi muud tellitud. Mõnel päeval näksisime tee ääres lihtsalt küpsist või väikest võileiba ja vahel tegime ka kohvi. Õhtusöögi tegime 2/3 juhtudest ise: sai-leib, pakinuudlid või risotto või konservsupp või muu konservtoiduollus ja kohv. 1/3 õhtutel, kui olime väsinud või jäi päeval toit ostmata kasutasime jällegi ühiskondlikku toitlustamist. Need söömaajad kujunesid kõige paremateks: Siegsdorfi Edelweissi hotelli grillplatte või Taxenbachi grillipapi grillvorstid ja -liha. Muidugi koos õllega. Muud toiduportsud olid Austrias ja Saksas suuremad, see-eest pizza suurus oli korrelatsioonis laiuskraadiga – mida lõuna poole, seda suuremaks ja maitsvamaks läksid pizzad. Ja siis muidugi jäätis. Päris huvitav oleks teada, mitukümmend liitrit me seda ära sõime. Lisaks oli meil kogu aeg küpsisekott ligi ja tihtipeale ka šokolaad, seda eriti raskematel päevadel. Jõhkramatel päevadel kasutasime ka toniseerivaid joogipulbreid: 1 purk Isostari ja üks purk Power Bari. Vesi (kõige olulisem asi) oli meil kogu aeg kaasa, tavaliselt 4-6 liitrit pudelites, mida päeva jooksul mitu korda täitsime. Vahel pidime ka poest ostma. Aga Austrias on teede ääres veevõtukohad ja muidugi kämpingutes. Ja siis oli mul ilus õrn helesinine unistus suitsetamine sel reisil maha jätta. Seepärast ei võtnud ma tagavara kodust kaasa. Aga kahjuks see unistuseks jäigi. No ei ole inimesel iseloomu! Suitsumeestel tuleb silmas pidada, et näiteks igasugu marketites sageli sigarette ei müüdagi. Tänavanurkadel on küll automaadid, aga nendest saab osta vaid euroopa autojuhilubadega (minul neid pole). Kõige kindlamad suitsuostukohad on bensiinijaamad.
Jalgrattad. Meil olid mõlemad Author Basic maastikurattad, Erichil aasta vanem mudel. Põhiline probleem nendega oli kummimajandus. Paljuski oli hädade põhjuseks tühjade kummidega sõit. Samuti oleksime pidanud Erichi ratta väliskummide seisukorda varem uurima. Lisaks Erichi rattal keskjooksu tuksiminek. Enne sõitu lasksime mõlemal rattal teha Tartu VeloSpetsis hoolduse ja Erichi rattal pandi just uus keskjooks. Imelik! Aga üldiselt läks kõik kenasti.
Varustus
Rattakola:
sisekumm – neid pidime teel veel mitu ostma
kummiparanduskomplekt – oli mitu korda vaja
multitool – kaotasin ära, pidime uue ostme
näpitsad
võti pedaalide keeramiseks
kruvikeeraja
õli – paar korda õlitasime kette
kaablivitsad ratta kokkupakkimiseks
teip
rattalukud – üldiselt ei kasutanud, vaid suuremates linnades, kui olime pikemalt ratta juurest ära
joogipudelid
kalts õliste käte pühkimiseks
ei läinud vaja kodaraid, ketilüli, piduriklotse, kruvisid
Kotid, magamisvarustus:
Authori raamikott – seal oli rattakola ja minu joogipudel
Authori lenksukott – sisaldas fotokat, pliiatsit, märkmikku, rahakotti, mobiili ja peal kaart
2 AGU ratta transakotti – kaasatassimiseks suured ja rasked (à 2,3 kg) ning hoiukapis hoidmine liiga kallis; seega ootasid meid põõsas
3-osalised -1 Ferrino (70 l) ja 1 Vaude Karakorum (56 l) – kogu kola mahtus kenasti ära, aga vihma ei pea. Ka madratsid, telk ja magamiskotid olid rattakottides sees. Vaude pealmise koti alla tegime 5 cm-st penoplastist ja papist plaadi all, muidu jäi pakiraami ja koti vahele vahe ja kott ei püsinud paigal
vihmakatted – 1 Ferrino kollane ja Vaude kotil kaasasolev – ei pea vihma ega niiskust kumbki, isegi kaste tuli läbi
2 Salomoni Raid Revo 30 liitrist – istusid seljas hästi, kerged, vihma ei pea; kasutasime mägedes ronimisel, muidu olid koormakummiga rattakoti peal.
2-kohaline Ferrino Lightent – väike ja kerge (1,6 kg), meile piisas sellest täiesti
2 Ferrino Lightec 1100 SQ – mugavusega +5/+9, väikesed, kerged (1,1 kg), külm ei hakanud
2 magamiskoti lina – Erich ei kasutanud, mina kasutasin – tüütu pimedas sisse ronida
2 Therm-a-Rest Prolite 4 isetäituvat madratsit – väikesed, kerged (0,7 kg); kuigi üks sai juba esimesel ööl väikese augu sisse ja hästi õhku ei pidanud, ei häirinud see minu und.
Elektroonika:
Läppar Asus Eee PC 900 – sobis küll, kerge, aga aku lühiajaline, juba tunni järel kukkus hädaldama.
Fotokas Konica Minolta Dimage Z3 12x zoomiga – 90% kehvades piltides süüdi mees, kes fotoka taga oli, juba veidi suuremate ISO väärtustega mürarikas
Akulaadija ja 1 komplekt akusid – läks korduvalt vaja
2 mobiili – vahel hädavajalikud, Erichil veel muusikakuulamise funktsioon
Suunto X6 HR kell – hea oli statistikat teha ja teinekord ka asukoha määramiseks hea
2 rattakompuutrit VDO – Erichi oma ei näidanud üldse midagi, minu oma vahelduva eduga.
Köök:
Gaasipliit Campingaz Twister piesosüütajaga – rattakotis põrusid potitoed mitu korda lahti, gaasi kulus meil 3x450g purki, kaasa ei saanud võtta, hankisime kohapeal, igalt poolt pole saada; kasutasime tavaliselt 2x päevas
Nuga – asendamatu
2 sporki – asendamatud
2 kerget alumiiniumkruusi
Primuse vist 1-liitrine teflonpott panniks sobiva kaanega – meile sobis, pannina ei kasutanud
Light My Fire – Meal Kit – müüb Matkasport – ei kasutanud
Riietus:
alukad
Salomoni sokid, kokku 4 paari – kasutasime mägedes ronimisel, muidu harva
ujumispüksid, kokku 2 paari – läks mõni kord vaja
lühikesed rattapüksi – Erich kasutas harva, mina iga päev
pikad rattapüksid 1 paar ja säärepikendused 1 paar - kasutasime vaid ühel korral
lühikesed püksid – iga päev, minul IcePeak, Erichil Scott – mõnusad, kuivasid ruttu
pikad püksid – minul Salomon, Erichil IcePeak – kasutasime vaid mõnel õhtul
lüh. varrukatega särk- minul Odlo iga päev seljas (laseb õhku läbi, kuivab ruttu), T-särk õhtul; Erichil 2 tavalist T-särki
pikkade varrukatega särk, kokku 2 tk. – vahel õhtuti käigus
fliis – minul Haglöfs, Erichil IcePeak – asendamatud, mõlemad tuulekindlad, Erichil pidas ka vett edukalt
jope – minul Raceface rattajope – pidas tuult ja vihma küll, kahjuks kapuutsita; Erichil noname – ainult nuhtluseks, vett ei pidanud ja suht ruumivõttev
2 Ferrino ponchot – mina korra kasutasin, oleks võinud rohkem seda tarvitada
nokatsid ja rätid – igapäevane vajadus
2 kiivrit – mina ei viitsinud kanda, vahel harva(ma ei kannata, kui midagi vastu kõri puutub), Ericil pea-aegu iga päev peas
rattakindad 2 paari – mõni üksik kord käigus
päikeseprillid, kaasas 4 tükki; ühed pillasin maha Erichi ratta ette ja sinna Austria prügikasti nad jäid; Erichil iga päev ees . sellest ka Batmani nägu, mina kandsin vaid vihmaga või kiiremal sõidul putukate kaitseks
tossud – kasutasime ronimistel; minul Salomoni Elios – väga head, kuivasid ruttu; Erichil noname – kõndida sai, aga kuramused ära ei kuivanud
sandaalid – kogu aeg käigus, minul Salomon, Erichil noname; pärast jalgadel kenad mustrid
Muu värk:
pliiats, märkmik, ravikindlustuskaardid, ID-kaardid, terve hulk 1:50000 kaarte ja mõned 1:200000 kaardid (Itaalia kohta)
2 väikest käterätti, hambaharjad, hambapasta (2 tk), dušigeel (2 tk.) , sääsetõrje – polnud vaja, päevituskreem – kasutasime, hiljem ei viitsinud, habemeajamiseks kraabitsad ja palsam (sellega tegelesin kord nädalas), WC paber (olime sunnitud Itaalias hankima), käärid (vahepeal pidi küüsi kärpima), niit ja nõel – ei läinud vaja, plaastrid – polnud vajadust (korra siiski – rataste ülesmäge tarimisest tekkisid mõned villid jalgadele), desinf.vedelik – polnud vaja, söetabletid – polnud vaja, ibuprofeen – polnud vajadust, roheline hobusepalsam – mõned korrad määrisin valutavale kaelale, põrutadasaanud käele ja paar korda põlvedele peale pikemat mäest laskumist; Erich ei kasutanud.
Kokkuvõttes oli varustus sobiv. Vaid vihmakindlust tuleb suurendada.

Kulud:
Lennukipiletid: 3 390 sinna ja 6 284 tagasi, kokku 9 674; lisaks rataste transport 4x550 =2 200, reisikindlustus 685
Kämpingud 7 883, ülejäänu 28 200
Kokku 48 700

Matk oli super! Kõik läks nagu plaanitud. Juba praegu liiguvad mõtted järgmise aasta kohta. Tuleb ilmselt sarnane, kui elu ja tervist on. Siis liiguks veidi lääne poole.

36. päev: Müncheni lennujaam – Tallinna lennujaam – Tallinna bussijaam -Tartu - kodu

Hommikul ärkasime lennukimürina peale. Kell 6 läks liiklus jälle käima. Korjasime oma varanatukese kokku ja läksime lennujaama. Muttisime rattad lahti ja toppisime kotti. Päris mitu tundi ootasime, enne kui lennukisse saime.
Lend läks sujuvalt ja varsti olimegi Tallinnas. Seekord pilvi ei olnud ja kenasti oli näha Kuramaa ja Ruhnu saar.
Lennujaamas proovisime võtta takso, aga ainukese suurema auto, kuhu rattad sisse oleks mahtunud, juht küsis algatuseks 250 krooni bussijaama sõidu eest. Kui ära hakkasin minema, küsis veel 200. Aga minu pakutud 150 krooni eest polnud enam nõus. Tere tulemast, kodumaa! Vaatasime, et bussiga saab samuti bussijaama. Ma ei teadnud, palju bussipilet maksab ja pakkusin juhile 25. Hakkas naerma – selle raha eest ei saa midagi. Aga toppis raha omale taskusse ja ütles, et sõitke aga. Veel kord - tere tulemast! Bussijaamas saime kohe Tartu bussile ja Tartus samuti viimasele bussile ja olimegi kodus.
Kokku läks siis 5 nädalat. Meie koeraniru pidi lolliks minema kui meid nägi. Niutsus ja värises veel mitu tundi, enne kui maha rahunes.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 7:30
Teekonna lõpp 21:30
Jalgrattasõitu 6 km

35. päev: Amlach – Srarnberg – München - lennujaam

Viimane pikema sõiduga päev.
Hommikul said kohvikus naised kõvasti nalja, kui Erichit nägid. Nad ristisid ta Batmaniks. Erichil kandis enamuse ajst päikeseprille ja nii olidki prillid näkku päevitunud.
Piki järve kallast läks pikalt kuni põhjatipuni välja rattatee. Mõnus oli sõita – tee oli sile, autosid pea-aegu polnud ja kuigi ilm oli palav, jahutas järvevesi ja puude vari mõnusalt.
Sternbergist alates jätkus rattatee ja suundus metsa. Münchenlastele on siin ideaalsed tingimused jalutamiseks, rattasõiduk või jooksmiseks. Kohe linn piiril on umbes 10x10 km suurune Forstenriederi mets, millest risti-rästi lähevad teed läbi. Rahvast oli siin palju.
Müncheni linnas me väga pikalt ei peatunud. Kuna ma paksu Müncheni atlase jätsin koju, tuli meil sõita väikese uduse plaani järgi, kust tänavanimesid välja ei lugenud. Kesklinna sõit oli pikk, aga vaistu järgi sõites palju ei ekselnudki ja rattateid on siin ka palju. Teel sattusime Theresianwiesele, kus peetakse Oktoberfesti. Praegu käis siin kõva ehitus, kus pandi püsti suuri katusealuseid. Kesklinnas Marienplatz oli tihedalt täis inimesi Vaatasime siin veidi ringi ja kadusime siit ruttu. Väga palav oli siin linnas. Vältides liiklust ja magistraale suundusime linnast välja läbi Inglise Aia. See on tohutu suur park, kus oli väga palju rahvast puhkamas.
Edasi läks tee piki jõe kallast. Nüüd jäi üle vaid sõita ja sõita ja sõita lennujaama suunas. Vahepeal läks Erichi tagakumm jälle tühjaks. Nüüd oli väliskummi juba suur auk sisse kulunud. Erich mässis selle teibiga kinni ja tõmbas veel mitu kihti teipi väliskummi peale, et see lõpuni vastu peaks.
Lõpuks pool 8 jõudsime kohta, kuhu olime ratta transakotid jätnud. Need olid kenasti põõsas alles, vaid teod olid nad ära ligastanud. Sõitsime veidi tagasi, kus maisipõllu taga leidsime varjulise koha, kuhu telk püsti panna. Kuna gaas oli otsas, siis oli tänaseks õhtusöögiks kuiv toit ja vesi. Pagana palju lendsipelgaid oli siin, kes ronisid muudkui pähe ja kraevahele. Ja pesta tahaks hirmsasti, sest päev oli palav ja hulk higi sai valatud. Peale mitmepäevast helistamist saime ka lõpuks kinnituse, et jalgrataste transpordiga on kõik OK. Minu telefon on surnud, läpaka aku tühi, gaas ja dušigeel otsas. Ongi aeg koju minna.
Õhtu läbi kuulasime õhkutõusvate lennukite mürinat. Pagana tihe liiklus on siin. Iga 5-6 min. järel tõusis mõni lennuk õhku. Õnneks ööseks liiklus lakkas.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:15
Kestis 10 h 15 min
Teekonna lõpp 19:30
Madalaim punkt 184 m
Kõrgeim punkt 451 m
Kokku laskumisi 318 m keskm. 2 m/min
Kokku tõusu 184 m keskm. 2 m/min
Jalgrattasõitu 88 km

34. päev: Brunnen – Füssen- Hohenschwangau – Starnberger See - Amlach

Täna otsustas rattakompuuter, et aitab küll töötegemisest ja keeldus üldse numbreid näitamast. Kämpingust sõitsime kõigepealt Füssenisse. Schwangaust kuni linnani käis parajasti mingi maratonijooks. Paljud teed olid jooksjate päralt. Mõni jooksumees oli päris surija näoga, kui neist mööda sõitsime. Linnas oli vähe rahvast liikvel. Jalutasime natuke vanalinnas ringi. Siis suundusime Hohenschwangau ja Neuschwansteini losse vaatama. Rahvast oli losside juures palju ja sissepääsu oleksime pidanud kaua ootama. Kõikjal olid suveniiri- ja söögiputkad. Me isegi ei uurinud, palju lossikülastus maksab. Kokkuhoid! Losside ümber sai vabalt jalutada, mida me ka tegime. Uhked lossid küll. Neuschwanstein on eemal mäenõlva. Sinna sai jalgsi või siis hobukaarikuga ja laisematele läks ka buss üles. Neuschwanstein on muidugi vingem loss. Aga minu arvates jääb lossist eemalt vaadates mõjusam mulje. Peale losside ülevaatust asusime teele Müncheni poole marsruudil Halblech – Wildsteig – Rottenbuch – Böbing – Wörth – Oberhausen – Huglfing – Eberfing – Seeshaupt. Siin oli palju rattateid, mida mööda me ka sõitsime. Ilus künklik maastik oli siin, lõuna pool oli veel mägesid näha. Sõita oli aga raske: vaevalt said künkast alla, kui juba pidi hakkama üles pressima ja me olime suht väsinud.
Seeshauptist alates Starnbergeri järve ääres hakkasime kämpingut otsima. Kaardil oli neid mitu, aga üles leida polnudki neid lihtne. Me sõitsime mööda järve kallast rattateel ja kämpingumärke näha ei olnud. Lõpuks läksime maanteele tagasi ja varsti silmasimegi viita. Campinghaus Wirth Ambachi lähedal oli see kämping, mille üles leidsime (15 €).
Kuna oli pühapäev, siis kauplused pandi vara kinni ja süüa meil polnudki. Kämpingus oli restoran, aga see oli kallis. Õnneks oli väike kiosk, kus eriti söögivärki polnud, aga midagi siiski – konserv ja õlu - sai hamba alla. Kämping on Starnbergeri ääres. Tundub, et see järv on sakslastele mõnus puhkusepaik. Järve kallas oli täis supluskohti ja paadisadamaid. Ujumisrõõmude nautimiseks on see järv küll sobilik. Põhi on peenekruusaline ja vesi soe.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:10
Kestis 10 h 25 min
Teekonna lõpp 19:35
Madalaim punkt 586 m
Kõrgeim punkt 973 m
Kokku laskumisi 1 061 m keskm. 8 m/min
Kokku tõusu 861 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 88 km

33. päev: Oberammergau – Linderhof – Plansee – Füssen – Schwangau - Brunnen

Hommikul oli ilm pilves ja kohati sadas, aga soe oli. Suundusime Linderhofi. Siin asub uhke loss. Jällegi Baieri kuninga Ludwig II fantaasia vili. Lossi sissepääs oli 7 € ja Venusgrotesse 3 €. Meie hoidsime raha kokku ja jalutasime ümber lossi ja ulatuslikus pargis ringi. Uhke loss ja fantastilised ehitised – Marokkanische Haus, Maurische Kioske, Venusgrotte, Hundinghütte, Neptunbrunnen ja mitu paviljoni. Siin oli muidugi rahvast päris palju.
Peale mõnetunnist lossipargi külastust sõitsime edasi lääne poole. Mõneks ajaks viis tee tagasi Austriasse. Selle tee peal kohtasime jällegi palju mootorrattureid, kuigi siin ühtegi kuru ei tohiks läheduses olla. Jõudes suure pikliku Plansee äärde nägime järve idaotsas tsiklimeeste kogunemiskohta. Ega siin ehitisi eriti polnudki. Väike paatide sildumikoht, väike söögimajake ja rohune plaaž. Järves sulistas terve hulk akvalangidega tegelasi. Siin saab vist sukeldumist juhendajate järelvalve all ja õpetussõnade järgi harrastada.
Tee viis edasi piki järve kallast. Järve vesi oli heleroheline ja kahel pool kõrgusid mäed. Turismindust siin massiliselt just ei olnud. Järve läänetipus oli hotell ja restoran. Järvel sõitis paar jahti. Mõne aja pärast jõudsime Reutte linna. See oli üks niru linn. Läbi linna käis tohutu liiklus ja ummikud kogu aeg. Käisime poes ja läksime peatänava ääres asuvasse kohvikusse sööma. Siis hakkas vihma sadama. Istusime kohviku päikesevarju all ja ootasime saju lõppu. Läbi linna veniv autoderodu koosnes põhiliselt saksa ja hollandi numbrimärkidega autodest. Austria numbreid oli millegipärast väga harva näha.
Järgmine sihtpunkt oli meil Füssen. Enne linna ületasime järjekordselt Austria – Saksa piiri. Füssenisse sissesõidu juures on kanjon ja kosk. Kanjoni seinale oli kirjutatud kõrgemad veetasemed, mis siin mõõdetud on. Kole küll, kui veetase 3-5 m tõuseb. Linna me seekord sisse ei sõitnud.
Suundusime Forggensee poole, kus Brunnenis asub kämping. Peale mõningast ekslemist ja kohaliku papi vabatahtlikku juhatamist leidsime kämpingu üles (22.50 €). See kämping oli suur ja rahvast väga palju. Sageli oli kuulda venekeelset lärmi. Hilisõhtuks jäi siiski kõik vaikseks. Järv on suur ja õhtul oli siin päris kena patseerida. Vahepeal sadas veidi vihma, aga õnneks ei jätkunud seda kauaks.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:23
Kestis 8 h 16 min
Teekonna lõpp 17:39
Madalaim punkt 789 m
Kõrgeim punkt 1 107 m
Kokku laskumisi 559 m keskm. 5 m/min
Kokku tõusu 484 m keskm. 3 m/min
Jalgrattasõitu 68 km
Puhas sõiduaeg 3 h 33 min
Keskm. kiirus 19,01 km/h
Max. kiirus 60,33 km/h

32. päev: Grainau – Hammersbach – Höllentorköpfl – Garmisch Partenkirchen - Oberammergau

Täna oli reisi tipphetk, kui ronisime mäkke ja alla tagasi. Teed alustasime Hammersbachist, kust valisime tee läbi Höllentalklammi (läbipääs 2x3 €). Kanjon oli äge. Päris mitmes kohas saime vett krae vahele, kui ülevalt mingi ojanire all kukkus. Kuigi ilm oli soe, hakkas siin kuristikus kohati jahe, sest päike ei pääsenud ligi. Kunagi umbes 17 aastat tagasi käisin ma sama marsruuti. Siis oli küll siin veidi kuivem.
Kuna Alpspitze (2628 m) otsa ronimine oleks meile vist keeruline olnud, valisime tipuks Höllentorköpfli (2150 m). Teel kohtasime mägikitsepere, kes olid suht arglikud. Viimane ots tippu oli veidi keeruline, sest teerada kadus vahepeal ära ja päris raske ja ohtlik oli see ronimine. Aga kõik läks hästi ja varsti uudistasime allolevat maailma mäetipust. Kirjutasime nimed märkmikku, mis oli metallkarbikeses risti küljes. Istusime siin hulk aega ja vaatasime all Knappenhäuseri köisteejaamas sibavaid inimesi.
Lõpuks tuli alla ronida. Jaamas sai süüa ja juua. Meile piisas väikesest õllest ja suundusime teist teed pidi alla tagasi. Tagasiteel kohtasime huvitavat perekonda. Alla viib kruusatee, mis on kohati üsna konarlik ja ka järsk. Teed pidi aga rühkis mägiratastega üles noor perekond. Mehel oli ratta taga lastekäru, kus kostis kõva imikukisa.
Meie tahtsime võimalikult otse tagasi Hammersbachi saada. See osutus aga keeruliseks, sest kaardil näidatud rajad olid enamasti üles kaevatud. Siin käis kõva suusaradade ehitus. Ühel nõlval, kui olime tee ära kaotanud, pani ekskavaatorimees meid nähes masina seisma ja juhatas meid õiges suunas. Siin on ikka igal pool nii, et kui jääd lolli näoga kaarti uurima ja ringi vaatama, siis keegi tuleb kohe juurde ja juhatab sind õigesse kohta.
Garmisch-Partenkirchenis kadus Erich mul jällegi tagant ära. Nüüd helistasin kohe. Selgus, et ta rattal oli tagakumm tühi. Lähemal uurimisel selgus, et väliskummi muster oli kuni niitideni ära kulunud ja mingi pisike klaasikild läkski sealt läbi. Lappisin sisekummil augu kinni ja hakkasime õhku sisse pumpama, aga kumm ei paisunud mitte grammigi. Võtsime uuesti kummi maha ja mis selgus: kogu sisekumm oli väikesi augukesi täis, nagu kuulipildujaga lastud. Õnneks oli meil tagavaraks veel üks sisekumm. Tahtsin Garmischist uue väliskummi osta, aga Erich ütles, et ei hakka raha raiskama, küll vana vastu peab.
Garmischist Oberauni viis mõnus sile rattatee. Siis aga valisime Ettali suunas väiksema tee, kus liiklust pole. See oli tõeline Kolgata tee. Tõus oli selline, et sõita ei saanud ja tee oli kaetud lahtise kruusaga, nii et isegi jalgsi oli edasisaamisega raskusi. Tee ääres olid iga paarisaja meetri järel kivisambad, mille sisse olid palved raiutud. Nii et rooma ja palveta. See tee oli mingi 2-3 km pikk. Jube!
Viimaks jõudsime Ettali. Siin on vägev klooster. Aga meil polnud enam aega seda lähemalt uudistada. Andsime jalgadele valu, et Oberammergau kämpingusse enne pimedat jõuda. Nüüd oli tee sile ja tasane ning varsti saabusimegi kämpingusse (19.20 €). Vastuvõtus kedagi enam polnud. Panime telgi püsti ja maksmine jääb hommikuks. Naabruses telkiv hollandi paarike pakkus meile paar tooli. Nii et saime isegi toolil istudes süüa.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:53
Kestis 11 h 23 min
Teekonna lõpp 20:16
Madalaim punkt 703 m
Kõrgeim punkt 2 151 m
Kokku laskumisi 1 632 m keskm. 7 m/min
Kokku tõusu 1 780 m keskm. 7 m/min
Jalgrattasõitu 28 km
Puhas sõiduaeg 1 h 43 min
Keskm. kiirus 16,26 km/h
Max. kiirus 43,09 km/h

31. päev: Kranebitten – Seefeld – Mittenwald – Garmisch Partenkirchen - Grainau

Hommikul saime mõne kilomeetri enam-vähem tasasel maal sõita, aga Zirlist Seefeldini oli tee tõus 16%. Seega lükkasime jalgratast käekõrval. Seefeldis tee ääres oli söögikoht. Astusime sisse, et võtta väike eine. Tellisime võileiva ja kohvi. Veidi aja pärast toodi suur puuliud, mis oli kaetud leiva, singiviilude ja rohelisega. Sellest sai kõhu päris täis. Peremees koos külameestega mängisid samas laua taga kaarte.
Edaspidi läks tee allamäge. Org laienes ja tasasel orupõhjal enne Saksa piiri oli väike armas Scharnitzi külake, kus tegime väikese peatuse. Ja siis: Willkommen Deutschland! Jõudsime Mittenwaldi linnakesse. Nii ohtralt maalitud maju ei olnud me veel kusagil näinud kui siin. Valisime otsetee, mis oli künklik, aga rattatee viis otse Garmisch-Partenkircheni kesklinna. Garmischis oli meil vaja internetti, et saada kinnitus rataste broneerimise kohta lennukile. Infost saime paberilehe, kus olid internetipunktide aadressid. Esimene neist oli jube mänguurgas. Läksime sisse, ruumis oli mitu suitsetavat teismeliseeas türklast või olid nad mõnest muust sealtkandi rahvusest. Paar nolki juhatasid meid läbi mitme toa ja koridori mingisse tuppa, mis oli mänguautomaate täis, laudadel kuhjaga täis tuhatoosid, panid meid ühe arvuti taha istuma ja läksid minema. No sellest arvutist me küll internetti ei pääsenud ja läpakat polnud ka kuhugi juhtme taha ühendada. Kellegi käest küsida polnud, sest me ei mäletanud tagasiteed läbi selle labürindi. Lõpuks leidsime mingi tagaukse, kust välja saime. Otsustasime otsida uue Ipunkti. Selle leidsime juhuslikult, nähes aknal kirja „Internet“. Astusime sisse. Võimatult segamini ruumis, kus laudade peal arvutijupid ja muu pahn, olid mõned töökorras arvutid ka. Tagatoast tuli välja räpane papi ja ühmas, et saab küll interneti kasutada. Saime siin oma asjad aetud 50 sendi eest.
Partenkirchenis täiendasime toiduvarusid, sest homme tuleb ronimise päev. Samuti hävitasime traditsiooniliselt 6-paki jäätise.
Maabusime lõpuks Grainaus Zugspitze kämpingus (16 €). Saime siia vara ning lõime aega surnuks, juues üle tee Aldist toodud õlut ja imetledes vaadet Zugspitzele ja Alpspitzele.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:12
Kestis 7 h 52 min
Teekonna lõpp 17:04
Madalaim punkt 595 m
Kõrgeim punkt 1 235 m
Kokku laskumisi 719 m keskm. 7 m/min
Kokku tõusu 825 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 60 km
Puhas sõiduaeg 3 h 34 min
Keskm. kiirus 16,77 km/h
Max. kiirus 56,56 km/h

30. päev: Gasteig – Sterzing – Brenneri kuru – Innsbruck - Kranebitten

Hommikul sõitsime kohe Vipitenosse, kus leidsime suht ruttu rattapoe. Mehhaanik vahetas Erichi rattal keskjooksu ära, meie käisime samal ajal hommikust söömas. Vaatasime veidi ka linna. Vanalinnas on vinge kellatorn ja muid ehitisi. Parajasti seati linna keskel platsil üles lette ja tassiti õllevaate. Ilmselt oli siin tulemas suurem õllejoomine. Prr! Kes küll tahaks nii vilu ilma ja tugeva tuulega õlut juua!?
Siis suundusime edasi põhja poole Brenneri kurule. Tõus oli aeglane, ilm jahe ja päris tugev tuul oli vastu. Vahepeal sadas ka veidi vihma. Enne Itaalia – Austria piiri oli Brenneri linn. Siin midagi ilusat küll ei olnud. Teega paralleelselt kulges raudtee, kus liiklus oli üsna tihe. Piiri ja kuru täpsemat asukohta ei tähistanud ükski märk Ühtäkki avastasime bensiinijaama järgi, et oleme juba Austrias. Tundub, et kohalik rahvas ei taha tunnistada, et Lõuna-Tirool Itaaliale kuulub. Brenneri linna serval oli see plakat ja Austria poole peal mingi silla kividele oli kirjutatud: „Tirool on ühtne“.
Kõht oli tühi ja ilm niru. Steinachis käisime poes ja varsti tegime peatuse tee ääres. Heinaküüni varjus keetsime kohvi ja sõime veidi. Enesetunne läks paremaks ja ka ilm hakkas selginema. Sõit jätkus vaikselt allamäge, kahel pool jõeorgu külad ja rohelised karjamaad. Ilus org. Üheski külas me sees ei käinud, vaid sõitsime aga otse edasi Innsbrucki poole. Kusagil pea kohal mürisesid autod Autobahnil. Vahepeal sõitsime kiirtee alt läbi, kus oli megasuur Europabrücke. Schönbergist alates läks tee kiirelt allamäge oru põhja ja varsti paistiski Iselbergi suusahüppemägi ning Innsbruck ise. Linna servas pidasime aru, mida teha. Algselt oli mul plaanitud külastada Innsbruckist ida poole jäävaid linnakesi, aga teades Erichi linnaallergiat ja et kell oli ka juba palju, suundusime Innsbrucki kesklinna. Vaatasime siin veidi ringi, nii kuldkatusega maja, kui ka muid vingeid ehitisi. Infost saime internetipunkti aadressi ja ostsime ära lennukipiletid 29-ndaks tagasi Tallinna. Innsbruckis tuul vaibus, aga tundub jahe. Oleme vist soojaga ära harjunud, et 18º on juba külm. See ju Eesti tavaline suveilm.
Innsbruckist liikusime lääne poole, kus linnast väljas, lennujaama lähedal oli Kranebitteni kämping (19 €). Õnneks oli lennuliiklus suht hõre, vaid helikopterid müristasid ringi. Kämpingus oli päris palju rahvast, aga vaikne ja rahulik oli siin.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:41
Kestis 9 h 39 min
Teekonna lõpp 18:20
Madalaim punkt 557 m
Kõrgeim punkt 1 355 m
Kokku laskumisi 849 m keskm. 5 m/min
Kokku tõusu 503 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 68 km
Puhas sõiduaeg 3 h 46 min
Keskm. kiirus 17,98 km/h
Max. kiirus 49,36 km/h

29. päev: Lana – Merano – St.Leonhard – Jauffenpass - Gasteig

Öösel puhus nii kõva tuul, et hakkasin juba telgi pärast kartma. Hommikul oli aga ilm ilus, ei märkigi tuulest. Lanast sõitsime Meranosse. Peale lühikest seiklemist jõudsime Trautmannsdorfi, kus asub vinge botaanikaaed. Sissepääs sinna oli aga 9,5 € inimese pealt, mida meie rahakott enam ei kannatanud. Kahju! Läksime siis linna.
Merano meeldis mulle seninähtud linnadest kõige enam. Hästi roheline, äärelinnas olid uhked villad, läbi linna voolab Maibachi jõgi, mille ääres pargid. Meenutas veidi Tartut, kuigi on ilusam ja villad uhkemad. Vanalinn oli samuti äge. Infost saime internetipunktide asukohad. Laadisime pilte üles ja raha alla. Deebetkaardiga esimene automaat raha ei andnud, aga teisest saime oma eurod kätte.
Meranost jätkasime teed põhja poole mööda Passeri orgu. Tee läks veidi ülesmäge, aga sõidu tegi raskemaks jällegi puhuma hakanud tugev tuul. Ilm läks ühtlasi jahedamaks. Riffianost alates kadusid õunaaiad ja nende asemel olid mäenõlvadel karjamaad. Org läks ka kitsamaks. St.Leonhardi linnakeses sõime, sest siin sai org otsa ja ees ootas karm tõus Jauffenpassile. Sõit kurule oli tõsine katsumus. Tõus oli just selline, et sõita kannatas, aga edasisaamine oli väga vaevaline. See-eest vaated teelt olid vinged. Selle tee peal kulus meil rohkesti šokolaadi ja Isostari. Mida ülespoole saime, seda tugevamaks läks tuul ja jahedamaks õhk. Jauffenpassil (2099 m) oli kraade vaid 10. Pool kilomeetrit enne kuru hakkas Erichi ratta keskjooks ragisema. Umbes 200 m enne kuru ei julgenud ta enam sõita, vaid lükkas ratast käekõrval. Kurul toppisime end paksemalt riidesse, aga enamik riideid olid niisked ja kuradi külm oli. Allasõit oli väga kiire, aga vahepeal pidime sõrmi soojendama. Tuksis keskjooks Erichi rattal ei seganud, sest vändata polnud vaja.
Allasõidul oli vaade orgu vägev: õhtupäike paisti küljelt ja mõned pilved olid ja väga roheline org. Kahjuks ei kannatanud seda vaadet nautida, sest hambad plagisesid ja sõrmed olid jäätunud. Õnneks oli enne Vipitenot Gasteigis kämping (13 €). Kui kämpingutädi meid nägi, küsis kohe, kas on külm. Muidugi oli, käed ei tahtnud sõna kuulata, nina oli sinine ja lõualuud plagisesid. Tädi läks kell 8 ära ja nüüd selgus, et dušši saab eriliste müntide eest, mida sai tädi käest. Erich proovis niisama ja dušist tuli vaid kuuma vett (tavaliselt ju külm vesi tasuta). Mina loobusin, aga Erich läks selle kuuma duši alla. Kui tagasi tuli, oli nahk küll seljas, aga ma ei tea, kuidas see tal õnnestus.
Olime unustanud poes käia ja süüa meil polnud. Õnneks oli kämpingus väike restoran, kus võtsime väikese veini, pizzad ja kohvi struudliga. Pugesime telki, kus kuulasime kõva tuule mühinat.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:59
Kestis 10 h 51 min
Teekonna lõpp 19:50
Madalaim punkt 269 m
Kõrgeim punkt 2 097 m
Kokku laskumisi 1 420 m keskm. 14 m/min
Kokku tõusu 2 082 m keskm. 6 m/min
Jalgrattasõitu 75 km
Puhas sõiduaeg 5 h 33 min
Keskm. kiirus 13,39 km/h
Max. kiirus 59,03 km/h

28. päev: Pozza di Fassa – Karerpass – Nova Levante – Bolzano - Lana

Pozza di Fassast oli järjekordselt 9 km tõusu Karerpassile e. Passo Carezzale (1745 m). Seekord tõus nii järsk ei olnud, kannatas isegi sõita. Kurul, mille asukohta täpselt ei saanudki teada, avanesid kenad vaated mägedele, paremal Rosengarten ja vasakul Latemari mäed. Siit edasi läks tee mäest alla kuni Bolzanoni. Karerpassist alates muutusid mäed veidi madalamaks, kadusid teravad kaljused tipud.
Nova Levantes puhkasime käsi, olid teised piduri vajutamisest päris kanged. Pagaripoest võtsime värskeid, maitsvaid saiakesi ja sõime neid. Siit vist algabki Lõuna-Tirool, kus rahvastikust 70% on saksakeelne. Tekkis tunne, nagu oleksime Austrias – suured palgi- ja lauavirnad saekaatrites ja ladudes tee ääres.
Meie sõit läks aga järjest kiiremaks. Enne Bolzanot oli kaks pikemat tunnelit – üks 1,5 km ja teine 4 km. Siin tekkis tunne, nagu oleksime lennuki maandumisrajal, paremal pool kihutasid mööda punased ja vasakul valged tuled. Kui mägedes oli suht jahe, Nova Levantes veel 18º, siis viimasest tunnelist väljudes lõi kuum leitsak vastu. Tunnel suubus Isarco orgu. Siin oli hoopis teine kliima ja taimestik. Mäenõlvadel oli rohkelt maju koos viinapuuistandustega. Samas algas ka Bolzano.
Bolzano on linn jalgratturitele. Kõikjal on rattateed. Jalutasime veidi linnas ja Erichi tungival soovil sõitsime ruttu edasi. Tal on tõeline allergia linnade vastu. Mina oleksin ikka rohkem ringi vaadanud.
Sõitsime piki Etschi ehk Adige jõeorgu Merano poole. Rattatee läheb siin piki jõekallast ja kusagil ei pea autode vahel seiklema. Adige org on lai, kahel pool mäenõlvadel talud, palju losse ja viinapuud ja karjamaad, üleval mets. Org ise on aga täis õunapuid. Alates Bolzanos kuni Meranoni on iga jalatäis maad õunapuid täis istutatud. Samuti on näha suuri ladusid, kus õunu hoitakse. Arvan, et meie poodides müüdavad itaalia õunad on enamasti siit pärit. Osa istandikke paistis niisutatavad olevat. Kahjuks olid õunad veel toored.
Kuna ilm oli palav, siis enne Meranot, Lanas, kuigi kell oli alles viis, hakkasime otsima kämpingut. Neid on siin kaks. Kõigepealt läksime Schlossbergi kämpingusse. See asub keset õunaaedu ja paistis täis olevat. Pealegi oli ta neljatärniline ja arvasime, et see on kallis. Kuigi hinnakirja ja vastuvõtus inimesi ei näinud. Vahepeal sõitsime Lanasse tagasi ja ostsime süüa ja suure hulga jäätist. Siis suundusime teise kämpingusse – Arquini. See oli samuti õunaaedade keskel. Vastuvõtus papi uuris oma arvutit ja arvasime, et nüüd on kõik – vabu kohti pole. Papi veidi mõtles ja käskis tema järel sõita. Viis meid ühele telgile üsna külje alla ja lubas meil seal telgi püsti panna. Kui maksma läksin, küsis 10 € ja arvet ega kviitungi ei andnud. Ilmselt on siiski originaalkoht veidi kallim.
Õhtul hakkas puhuma väga kõva tuul. Arvasin, et vihma hakkab sadama, Bolzano kohal paistis äikesepilv, aga taevas oli täiesti selge.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:22
Kestis 8 h 10 min
Teekonna lõpp 17:32
Madalaim punkt 296 m
Kõrgeim punkt 1 752 m
Kokku laskumisi 1 527 m keskm. 12 m/min
Kokku tõusu 529 m keskm. 3 m/min
Jalgrattasõitu 77 km
Puhas sõiduaeg 3 h 50 min
Keskm. kiirus 19,88 km/h
Max. kiirus 62,06 km/h