Teed alustasime Hammersbachist, kust valisime tee läbi Höllentalklammi (läbipääs 2x3 €). Kanjon oli äge. Päris mitmes kohas saime vett krae vahele, kui ülevalt mingi ojanire all kukkus.
Kuigi ilm oli soe, hakkas siin kuristikus kohati jahe, sest päike ei pääsenud ligi.
Kunagi umbes 17 aastat tagasi käisin ma sama marsruuti. Siis oli küll siin veidi kuivem.Kuna Alpspitze (2628 m) otsa ronimine oleks meile vist keeruline olnud, valisime tipuks Höllentorköpfli (2150 m). Teel kohtasime mägikitsepere, kes olid suht arglikud.
Viimane ots tippu oli veidi keeruline, sest teerada kadus vahepeal ära ja päris raske ja ohtlik oli see ronimine. Aga kõik läks hästi ja varsti uudistasime allolevat maailma mäetipust.
Kirjutasime nimed märkmikku, mis oli metallkarbikeses risti küljes. 
Istusime siin hulk aega ja vaatasime all Knappenhäuseri köisteejaamas sibavaid inimesi.Lõpuks tuli alla ronida. Jaamas sai süüa ja juua. Meile piisas väikesest õllest ja suundusime teist teed pidi alla tagasi.
Tagasiteel kohtasime huvitavat perekonda. Alla viib kruusatee, mis on kohati üsna konarlik ja ka järsk. Teed pidi aga rühkis mägiratastega üles noor perekond. Mehel oli ratta taga lastekäru, kus kostis kõva imikukisa.Meie tahtsime võimalikult otse tagasi Hammersbachi saada. See osutus aga keeruliseks, sest kaardil näidatud rajad olid enamasti üles kaevatud. Siin käis kõva suusaradade ehitus. Ühel nõlval, kui olime tee ära kaotanud, pani ekskavaatorimees meid nähes masina seisma ja juhatas meid õiges suunas. Siin on ikka igal pool nii, et kui jääd lolli näoga kaarti uurima ja ringi vaatama, siis keegi tuleb kohe juurde ja juhatab sind õigesse kohta.
Garmisch-Partenkirchenis kadus Erich mul jällegi tagant ära. Nüüd helistasin kohe. Selgus, et ta rattal oli tagakumm tühi. Lähemal uurimisel selgus, et väliskummi muster oli kuni niitideni ära kulunud ja mingi pisike klaasikild läkski sealt läbi. Lappisin sisekummil augu kinni ja hakkasime õhku sisse pumpama, aga kumm ei paisunud mitte grammigi. Võtsime uuesti kummi maha ja mis selgus: kogu sisekumm oli väikesi augukesi täis, nagu kuulipildujaga lastud. Õnneks oli meil tagavaraks veel üks sisekumm. Tahtsin Garmischist uue väliskummi osta, aga Erich ütles, et ei hakka raha raiskama, küll vana vastu peab.
Garmischist Oberauni viis mõnus sile rattatee. Siis aga valisime Ettali suunas väiksema tee, kus liiklust pole. See oli tõeline Kolgata tee. Tõus oli selline, et sõita ei saanud ja tee oli kaetud lahtise kruusaga, nii et isegi jalgsi oli edasisaamisega raskusi. Tee ääres olid iga paarisaja meetri järel kivisambad, mille sisse olid palved raiutud. Nii et rooma ja palveta. See tee oli mingi 2-3 km pikk. Jube!
Viimaks jõudsime Ettali. Siin on vägev klooster. Aga meil polnud enam aega seda lähemalt uudistada. Andsime jalgadele valu, et Oberammergau kämpingusse enne pimedat jõuda. Nüüd oli tee sile ja tasane ning varsti saabusimegi kämpingusse (19.20 €). Vastuvõtus kedagi enam polnud. Panime telgi püsti ja maksmine jääb hommikuks. Naabruses telkiv hollandi paarike pakkus meile paar tooli. Nii et saime isegi toolil istudes süüa.
View Larger Map
Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:53
Kestis 11 h 23 min
Teekonna lõpp 20:16
Madalaim punkt 703 m
Kõrgeim punkt 2 151 m
Kokku laskumisi 1 632 m keskm. 7 m/min
Kokku tõusu 1 780 m keskm. 7 m/min
Jalgrattasõitu 28 km
Puhas sõiduaeg 1 h 43 min
Keskm. kiirus 16,26 km/h
Max. kiirus 43,09 km/h
0 comments:
Postita kommentaar