12. päev: Faak am See – Rosegg – Velden – Klagenfurt - Ferlach

Kämpingu kõrval on kirik, mille kell hakkas kell 7 meeleheitlikult lööma nii, et maa värises. Selle peale pidid ka kõige paadunumad unekotid üles ärkama. Ilm oli ilusaks läinud ja läksime jälle teele. Faak am See ümbrus on täis hotelle, pansione, kämpinguid, restorane ja kohvikuid. Meie suundusime põhja poole läbi Eggi Drau-äärsele rattateele kuni jõudsime Roseggi.
Rosegg asub saarel, mille moodustab ajutiselt kaheks harunenud Drau jõgi. Saarel on Roseggi loss, loomapark ja labürintaed. Meie külastasime vaid lossi (6€). Lossi ruumides on hulk vahakujusid – lossiomanikud, Austria keiser ja keisrinna Sissi, Hitler, Stalin, Mussolini, James Bond ja Plekkhammas jt. Kasutada saab audiogiidi, millest saab kuulata huvitavat juttu lossi ja selle kunagiste elanike kohta. Seejärel tegime tiiru ümber saare ja sõitsime Veldeni poole.
Veldenisse sissesõidul otsustasime süüa Pizzeria Napolitanas. Selle töötajad on kõik itaallased. Tellisime pizzad ja õlled ja küsisime mitmete tundmatute jookide kohta. Toodi pizzad, mis olid tõeliselt suured – ei mahtunud niigi suurde taldrikusse ära, samas väga head. Kui peremees arvega tuli, tõi ta ühe pitsikese limonicellot – väga head sidruninapsu – proovida. Velden on puhkuselinn Wörthersee ääres – kasiinod, restoranid, hotellid. Järvel käis parajasti mingi lõbus sõudmisvõistlus.Veldenist suundusime mööda Wörthersee lõunakallast Klagenfurti poole. Ilm oli hästi palav, kuid hea oli sõita, sest tee kulgeb puude varjus. Aga kui seisma jäime, siis lõi nagu nuiaga pähe. Kogu järvekallas on täis ehitatud hotelle ja puhkekodusid. Järv ise on ilus helerohelise veega ja järvel sõitis paate, kaatreid, purjekaid. Tegime peatuse poolel teel Maria Wörthis. See on väike poolsaareke, kus on kirik ja kabel. Siit avaneb ilus vaade järvele.
Klagenfurtis tahtsime ujuma minna, aga jälle on siin järve äärde pääs tasuline. Meie hoidsime raha kokku ja loobusime sellest lõbust. Sõitsime kesklinna, infopunktist saime internetikohvikute aadressid, kuid esimeses saime küll ühenduse, aga internetti ei pääsenud (hiljem selgus, et läppari seadistust tuli muuta). Teine internetipunkt oli hoopiski kinni. Tegime kesklinnas väikese tiiru ja panime minema. Vanalinn on siin kena avara raeplatsiga keskel.Klagenfurtist sõitsime lõuna poole Ferlachi, kus pidi kaardi järgi olema kämping. Tegelikult seda ei ole või ei leidnud me seda üles. Kohalikud juhatasid igaüks ise suunda. Peale ekslemist jõudsime Ressnigi järve äärde, kus on supelrand s.t. järveäärne avar muruplats ja sillake vetteminekuks. Plats oli veidi prahine ja kaldaäärne vesi ka, aga ujumas sai käia küll, vesi oli soe. Ootasime, kuni enamus rahvast ära läks, ja lõime oma laagri püsti.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:42
Kestis 9h 50 min
Teekonna lõpp 19:32
Madalaim punkt 422 m
Kõrgeim punkt 600 m
Kokku laskumisi 564 m keskm. 6 m/min
Kokku tõusu 413 m keskm. 3 m/min
Jalgrattasõitu 71 km
Puhas sõiduaeg 4 h 03 min
Keskm. kiirus 17,52 km/h
Max. kiirus 63,00 km/h

11. päev: Weissbriach – Hermagor – Bad Bleiberg – Villach – Faak am See

Täna hakkasime jalgsi liikuma. 4-5 km jalutasime, siis sõitsin Erichi rattaga edasi Hermagori, et osta uued kummid. Erich lontsis minu rattaga järele. Tee Hermagori läheb mööda Gitschtali orgu. Vaevalt jõudsin linna, kui kuulsin meeleheitlikku tuututamist ja mida ma näen: Erich lehvitas mulle mingist väikebussist. Keegi hea onu korjas ta rattaga peale ja tõi linna. Onu viis Erichi edasi rattapoe juurde ja seletas, kuidas mina sinna sõita saan. Sõitsin juhatuse järgi, aga loomulikult ei leidnud ma seda esimese korraga üles. Õnneks taipasin Erichile helistada ja nii leidsin poe üles, mis asub hoopis linna teises otsas pea-aegu linnast väljas. Siin sain oma rattale uued papud jalga. Läksime Hermagori tagasi, sest kõht oli tühi. Linn oli lapsi täis, kel kõigil lõputunnistused näpus. Neil lõppes kool alles nüüd. Vaatasime veidi linnas ringi ja siis sõtkusime edasi. Teele jäi soostunud kaldaga Presseggeri järv. Siin oli jällegi tasuline randapääs. Veidi maad edasi oli küll vaba rand, aga ei viitsinud ujumisega aega raisata. Edasi jätkasime teekonda mööda rattateed Untergailtali orus. Hea oli sõita, aga muutus üksluiseks ja tuul oli vastu. Vorderbergist kuni Feistritzini on Gaili jõgi ümbritsetud muldvallidega, sest ülejäänud org on jõest veidi madalam. Nötschis sõime jäätist ja ostsime tee peale šokolaadi. Suundusime Villachi poole väikese ringiga läbi Bad Bleibergi. Siin läheb tee mäest üles kuni Heiligengeistini, alguse järsult, hiljem on tõus veidi laugem.
Nötschist veidi edasi asub vääriskivide ja kivimite muuseum. Sinna on sissepääs vaba, samas võib omale meeldimahakanud kive osta. Muuseumi juures seisid üks naine ja mees väljas. Küsisin, kas muuseum on avatud. Nad juhatasid meid sisse ja seisid kogu aeg kõrval kui kivimeid vaatasime. Arvasid vist, et topime mõned omale tasku. Kollektsioon on seal muljetavaldav, mitu tuba oli mineraale, kivimeid ja vääriskive igast maailma nurgast täis.
Jätkasime teed. Varsti jõudsime karjäärini, kust kaevandatakse plii- ja tinamaaki. Paljandusid hallid ja violetsed kivimid. Tee läks aga edasi üha ülesmäge ja jällegi oli roppu moodi palav. Siinsed harvad külad polnud nii kenad kui varem ja tee oli ebatasasem ja auklikum - kohalik Kohtla-Järve. Siinsed vaatamisväärsused on Terra Mystica ja Terra Montana. Need jäid meil aga vaatamata, sest sissepääs sinna on vaid kell 12-15. Nii ei saanudki teada, millega tegu on. Sõisime läbi Bad Bleibergi ja vaatasime Dobratschi mäge (2166 m), mille otsas on TV saatja. Lõpuks jõudsime Heiligengeisti, kust hakkab tee allapoole minema. Varem oli mul planeeritud, et Heiligengeistist ronime ratastega üles Dobratschi otsa ja sealt sõidame alla Villachi. Aga nüüd tundus see liiga kurnav ja seega väntasime edasi. Jällegi hakkas vihma sadama. Tundub, et pealelõunane vihm on siin tavaline. Kihutasime mäest alla läbi vihma Villachi. Siin sain maksimumkiiruseks 57 km/h, aga tee oli märg. Ei tea, mis kuiva teega oleks tulnud. Villachis leidsime tee ääres itaalia toidupoe. Ostsime siin omale õhtusöögi ja ootasime räästa all vihma möödumist. Lõpuks vihm lakkas. Oleksin tahtnud linnas veidi ringi vaadata, aga uus vihmapilv lähenes, Erich kibeles ka minema ja õhtu juba käes – vaja kämping leida. Villachis oli tunda Itaalia lähedust: nägime mitut itaalia kauplust ja restorani, mitmes kohas lehvis Itaalia lipukesi. Sõitsime linnast läbi, et Faak am See ääres kämping otsida. Villachist järve poole läks tee muidugi mäest üles, nagu tavaliselt, kui õhtul juba väsinud oled. Esimene kämping- Marhof Wiesencamping- oli järvest veidi eemal. Vastuvõtus polnud ühtegi hingelist. Ootasime natuke ja sõitsime siis edasi. Otsustasin teed veidi lühendada ja sõita mööda rattateed järgmise kämpinguni. Tegelikult läks see tee aga ülesmäge ja suurema ringiga kui maantee. Lõpuks jõudsime Poglitschi kämpingusse (20 €). See kämping on päris suur, kõrval asub kirik. Tegime süüa, käisime duši all ja magama. Õhtul hakkas jälle sadama, ilm läks päris jahedaks ja puhus kõva tuul. Tänane päev ei olnud kõige mõnusam.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:58
Kestis 11h 05 min
Teekonna lõpp 20:03
Madalaim punkt 458 m
Kõrgeim punkt 912 m
Kokku laskumisi 1 104 m keskm. 8 m/min
Kokku tõusu 788 m keskm. 3 m/min
Jalgrattasõitu 79 km
Puhas sõiduaeg 5 h 32 min
Keskm. kiirus 14,06 km/h
Max. kiirus 57,11 km/h

10. päev: Amlach – Lienz – Weissensee - Weissbriach

Hommikul läksime tagasi Lienzi. Vaatasime Brucki kindlust ja armast ilusat Lienzi vanalinna. Leidsime rattapoe, kus kena müüjapreili ja mehaaniku abiga sain ratta esiratta jälle ümmarguseks. Raha nad ei võtnud. Ostsime uue rattapumba, mis, oh ime, töötab!
Suundusime piki Oberdrautali kagusse. Sõita saime mööda rattateed. Päev oli palav, aga jõe lähedus jahutas, tee läks allamäge. Lengbergi juures on mäenõlval vahva loss. Org on lai ja kõikjal kasvab mais, vaid mõned heinamaa- või põllusiilud vahel ja nõlvadel heinamaad ja metsad. Dellachi ja Greifenburgi vahel läheb rattatee läbi künkliku männimetsa. Feistritzi küla lähedal on lahe puhkekoht, kus nägime ratturite iseteeninduspunkti võtmete, rattapumba ja kummiparandusvärkidega. Nikolsdorfi külast läbi sõites tekkis kummaline tunne – külas polnud näha ühtegi inimest. Noh eks oli lõunaaeg ja ropult palav, aga ikkagi veidi imelik. Kuna ees seisis üle kuru sõit, siis oli vaja keha kinnitada. Kaardil tundus sobiv koht olevat Greifenburg. Sõitsime külla ja see koht oli täielik õudukas. Jalgsi kõndivaid inimesi näha ei olnud, see-eest käis läbi küla tohutu liiklus, enamasti suured veokid. Millegipärast oli vahepeal isegi politsei liiklust reguleerimas. Nagu kokkulepitult, avasid kõik söögikohad neljapäeval kell 17.00 oma uksed, aga meil polnud aega oodata. Ainuke koht, kust süüa sai, oli suht räpane kebabiurgas. Aga õlu ja kebab täitsid kõhu küll.
Edasi tuli meil sõita üle mäe Gitschtali orgu. Tee oli järsk ja läksime jälle enamasti „käsitsi“. Tee ääres istus ühes aias tädi, kes küsis, kas me külma dušši tahame. Enne kui jõudsin midagi öelda, kukkus ta meid voolikust külma veega pritsima. Uputas mu kaardi ja kõik kohad märjaks, aga samas oli mõnus ka, sooja oli ilmselt jälle üle 30º.
Lõpuks jõudsime Weissensee äärde. See on suur piklik järv. Käisime siin ujumas ja jälle hakkas sadama. Veidi aega ootasime mingi heinaküüni räästa all, siis otsustasime edasi minna. Rattatee pidi viima otse maanteele, aga me ei leidnud õiget teed üles. Peale pikemat edasi-tagasi heegeldamist jõudsime tagasi järve äärde. Suundusime tagasi maantee poole. Ja siis käis pauk. Mu tagaratta kumm läks lõhki suur pauguga. Uurisime asja ja selgus, et väliskummi küljel oli 4-5 cm laiune rebend. Ilmselt oli Münchenis ja hiljem Heiligenblutis tühja kummiga sõites velg väliskummi ära lõhkunud. Panin küll uue sisekummi, aga see läks ka kohe puruks. Nii! Nüüd polnud meil enam ühtegi tervet sisekummi ja neid räbalaid enam parandada ei saanud. Tagavaraväliskummi polnud meil ka. Jätsin siis Erichi minu ratast lükkama ja ise kihutasin tema rattaga 5-6 km Weissbriachi küla poole, kust lootsin leida rattapoe. Tee läks kõvasti allamäge, nii et mõtlesin õudusega, kuidas ma siit tagasi pean ronima. Lisaks oli siin tee remont. Kui ma alla külla jõudsin, olin üleni porine. Kargasin ühte kõrtsi sisse ja küsisin kohalikelt vendadelt, kes sel õlle juures jõmistasid, rattapoe kohta. Selgus, et selles külas sellist asja ei ole. Hakkasin siis tagasi mäkke ronima Erichile vastu; kartsin, et ta võib äkki valesti minna, sest teel oli mitu hargnemiskohta. Varsti nägin Erichit tulemas. Ta, saadanas, oli katkise kummiga mäest alla sõitnud. Kartsin, et nüüd on tagaratas ka omadega läbi. Aga kõik oli korras. Lonkisime siis vaikselt Weissbriachisse tagasi, sest meie õnneks oli siin kämping.
Kämpingus (7.40 €) panime telgi püsti ja läksime külasse sööma, sest oma toidumoona meil täna ei olnud. Gössleri õlu ja suur pizza tegid meid veidi rõõmsamaks. Kämpingus pidasid kohalikud papid ja mammid õlle ja veiniga väikest pidu. Kõva jutt ja lärm oli, aga aru ei saanud midagi, mida nad rääkisid. Siinne saksa keel on ikka väga erinev saksa kirjakeelest ehk Hochdeutschist. Samas tundub ka, et siinne saksa keel erineb Salzburgi kandis räägitavast.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:13
Kestis 9h 55 min
Teekonna lõpp 19:08
Madalaim punkt 638 m
Kõrgeim punkt 1 102 m
Kokku laskumisi 861 m keskm. 7 m/min
Kokku tõusu 1018 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 71 km
Puhas sõiduaeg 6 h 07 min
Keskm. kiirus 13,71 km/h
Max. kiirus 50,97 km/h

9. päev: Heiligenblut – Lienz - Amlach

Hommikut sõime samas kämpingurestoranis. Perenaine oli väga jutukas, rääkis saksa-inglise segu ja päris, kas ikka kõik on korras. Kui hakkasime ära sõitma, nägi mingi vend Erichi ratta tühja kummi (see oli ka öösel tühjaks läinud) ja tiris kuuri alt välja kompressori. Nii saime ka kummid täis. Minu rattaga on veel probleeme: esiratta kumm on munajas, tagapidur jääb peale ja käigud ei taha hästi lülitada.
Heiligenblutist veidi edasi lõuna poole on 130 m kõrgune Jungfernsprungi kosk. Vaatasime seda ka lähemalt. Jätkasime teed mööda Mölli jõe orgu. Grosskirchheimist saime sõita juba rattateed mööda. Ilm oli ilus, sõita oli mõnus, inimesed tegid heina ja vaated orule kaunid. Winkleris käisime poes, ostsime süüa ja muidugi jäätist. Siis viis tee veidi ülesmäge ja avanes vaade kenale Winkleri linnakesele. Winklerist Iselsbergi viib tee endiselt ülesmäge. Siin lõpeb Hohe Tauerni rahvuspark ja Kärnteni liidumaa. Põikame korraks Ida Tirooli.
Iselsbergis vaatasime, et orus on tumedad äikesepilved ja sajab. Seepärast jäime siia ootama, et küll pilved eemale sõuavad. Aga vihmapilved tulid hoopis lähemale ja varsti hakkaski sadama. Põgenesime turistiinfopunkti räästa alla varju. Siin saime omale Lienzi kaardi ja peilisime internetikohvikute aadressid välja. Aeg läks, aga vihmapilv ei tahtnud orust lahkuda. Otsustasime siiski alla orgu Lienzi sõita. Laskumine oli vinge; käed olid krampis pidurihoobade hoidmisest. Algas uuesti vihmasadu. Kui linna jõudsime, olime läbimärjad. Mingi kaubanduskeskuse räästa all istusime veel hulk aega, aga läksime siiski edasi internetikohvikusse. Laadisime pilte Picasasse ja lugesime meile. Õhtu lähenes ja meil oli vaja jõuda kämpingusse. Õnneks jäi vihm üle.
Suundusime Amlachi kämpingusse. Siin on pansion, kämpinguplats, bassein, minigolf ja muid värke. Kõik see on veidi käest ära lastud, aga remonditööd käivad. Pesuruumid ja WC-d on pansionihoones. Otsustasime siin pesu pesta. Vaatasime, et see maksab vaid 0,80 €, lisaks kuivatamine ja dušs sama palju. Kõike seda saab žetoonidega, mida saab vahetada automaadis. Algatuseks võtsime 4 žetooni. Panime pesu masinasse, masina käima ja žetooni karbikesse. Aga tohhoo tonti – pesumasinasse vett ei tulnudki. Uurisime – puurisime, vahetasime pesuprogramme – ei midagi. Vahepeal tegime süüa ja siis vaatasime uuesti seda pesuvärki. Avastasime, et seina peal on kirjas – minimaalse programmiga on vaja kahte žetooni ja kuivatamiseks samuti kaks. Panin siis 5-eurose paberraha vahetusautomaati, et valin sealt 2 žetooni. Masin aga valikuvõimalust ei andnudki, viskas mulle 6 žetooni ja 20 senti. Nii! Nüüd saime pesu 2 žetooniga pestud ja veel 2 kuivatisse. 40 min. pärast oli pesu kuiv, aga krdi masin ei teinud ust lahti. Täielik masinate võim inimese üle! Viskasin veel ühe žetooni talle hambusse ja voilaa! uks läks lahti. Kogu selle jama peale läks meil 3,5 tundi ja 6.40 €. Oleksime me instruktsioone lugenud, oleks läinud aega ja raha poole vähem. Aga veidi arusaamatu oli see süsteem ikkagi. Need ei olnud seal pesumasinad vaid rahakogumismasinad. Erich leidis minigolfi platsilt golfikepi ja palli ja mängis samal ajal pime-minigolfi (oli juba pime) kui mina seal masinatega maadlesin.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 10:29
Kestis 8h 14 min
Teekonna lõpp 18:43
Madalaim punkt 666 m
Kõrgeim punkt 1 306 m
Kokku laskumisi 1 212 m keskm. 9 m/min
Kokku tõusu 616 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 47 km
Puhas sõiduaeg 2 h 54 min
Keskm. kiirus 16,23 km/h
Max. kiirus 50,47 km/h

8. päev: Fusch – Hochtor – Pasterze - Heiligenblut

Tänane päev oli ikka raske küll. Grossglockner Hochalpenstrasse ei ole naljaasi.
Hochtori kuruni, kõige kõrgema kohani, läheb tee 24,8 km ülesmäge, vahepeal on 1,3 km langust. Fuschist Hochtorini s.o. 813 m-st kuni 2504 m-ni jõudmiseks kulus meil koos puhkepausidega 7 tundi. Hommikul teele asudes jäi autosid järjest vähemaks ja üha rohkem nägime jalgrattureid ja mootorrattureid. Meie füüsilise vormi juures tuli meil enamasti jalgratast käekõrval lükata. Teised vennad punnisid meist ikka sõites mööda. Aga tuleb arvestada, et meil olid maastikurattad (ca 15 kg) ja kummalgi 15-20 kg kottides. Teised sõitsid oma 5-10 kiloste maanteerataste ja ilma kottideta. Ega meiesuguseid matkajaid ei näinudki. Põhiliselt sõidetakse siin ratastega üles ja siis mõnuga alla tagasi. Aga kohtasime ka selliseid, kes meie moodi ratast käsitsi lükkasid. Ilm oli palav ja meil kulus oma 8 liitrit vett ära. Lisaks oli meil turgutuseks kaasas purk spordijoogi pulbrit ja šokolaadi.
Esimese peatuse tegime Ferleitenis, kus mootorsõidukitega sõitjad peavad oma kukrut kergendama, kui tahavad üles sõita. Edasi pressisime väikeste puhkepeatustega. Tee ääres on rohkesti taskuid, kus saab hinge tõmmata teisi segamata. Mida kõrgemale, seda järsumaks tõusud lähevad. Aga vaated on fantastilised – paremal pool Ferleiteni org, vasakul ja ees lumelaikudega mäed ja mida ülespoole, seda rohkem õitsvaid lilli. Pikema peatuse tegime Fuscher Törlis (2428 m). Siin on suur parkimisplats, mis on mootorratturite trehvamispunkt ja püstitatud mälestussammas hukkunud tee-ehitajaile. Siit võib üles ronida ka Edelweissspitzele (2572 m), millest meie loobusime. Fuscher Törlist läheb tee veidi allamäge kuni Fuscher Lake järvekeseni, aga seda on ainult 1,3 kilomeetrit. Edasi tuleb jällegi kõvemini pedaale vajutada või jalgsi käia. Teadsin, et peale Hochtori algab langus. Varsti paistiski tunnelisuu. Sõitsime tunnelist läbi, aga võta näpust – tee läks ikkagi ülesmäge. Peale kaardi uurimist selgus, et see pole mitte Hochtor, vaid vahepeal on veel Mittertörli tunnel ja tuleb veel 130 m ülespoole ronida. No lõpuks jõudsime Hochtorini (2504 m), mille juures tee ääres oli suur lumesein. Hochtoris lõpeb Salzburgi liidumaa ja teisel pool tunnelit olime juba Kärnteni liidumaal. Nüüd oli juba lõbu allamäge kihutada, ainult soojemad riided tuli selga panna. Lõbu sai aga varsti otsa, sest meil oli kavas käia ära Pasterze liustiku juures Kaiser-Franz-Josef-Höhes. Selleks tuli jällegi ca 10 km ülesmäge sõita. Lõpupoole jätsime jalgrattad umbes 200 m allpool tee äärde ja ronisime otse mäkke üles. Mäenõlval nägime eemalt arglikke ümisejaid, kes teistele vilega märku andsid, et mingid jobud tulevad nende idüllilist rahu segama. Ronisime ähkides üles. Siin on rajatud suured parkimisplatsid ja vaatetorn ja restoran ja poed. Et aeg oli juba hiline, oli rahvast vähe. Siit rinnatiselt avanes vinge vaade liustikule ja Grossglocknerile (3798 m). Kahjuks oli palju pilvi ja mägi oli nähtav vaid ajuti. Rinnatise all kalpsasid ringi ümisejad. Need olid siin palju julgemad ja vahtisid üles, kas keegi neile midagi söödavat puistab.Ümisejad ja liustik ja Grossglockner nähtud, ronisime alla tagasi ja nüüd kihutasime mõnuga mäest alla Heiligenbluti poole. Ühe joogipeatuse ajal läks minu rattal esikumm vussdi! tühjaks. Õnneks ei juhtunud see sõidu ajal, kui kiirus oli ligi 50 km/h. Vahetasin sisekummi ära, ei viitsinud parandama hakata. Aga meie uus pump keeldus kummi täis pumpamast. Kuidagi sain mingi õhu sisse, aga sisuliselt tühja esikummiga sõitsin edasi. See tekitas küll juhtimisprobleeme, aga otse ja mäest alla ei olnud viga. Heiligenblutis nägime all jõe ääres kämpingut, kuid sinna saamiseks tuli külast ligi 2 km välja sõita, et üle silla saada ja siis jälle tagasi.
Jõudsime kämpingusse Grossglockner (15.70 €) hilja ja läks juba hämaraks. Olime ikka päris väsinud ja sõime õhtust kämpingu restoranis. Mmm! - õlu ja Jägerschnitzel ja Topfenstrudel. Kämpingu peremees käis head isu soovimas ja küsimas, kas on ikka hea.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 7:43
Kestis 12h 20 min
Teekonna lõpp 20:03
Madalaim punkt 830 m
Kõrgeim punkt 2 504 m
Kokku laskumisi 1 997 m keskm. 18 m/min
Kokku tõusu 2 443 m keskm. 6 m/min
Jalgrattasõitu 56 km
Puhas sõiduaeg 5 h 41 min
Keskm. kiirus 9,78 km/h
Max. kiirus 56,45 km/h

7. päev: Taxenbach – Bruck – Kaprun – Zell am See – Fusch

Hommikul küsisin peremehelt, palju telkimine maksab. Mõtles natuke ja küsis 10 € . Uuris veel, kas ülesronimine tasus kaunist vaadet ära. Päris, kust tulek ja kuhu minek. Kui lahkusime, niitis peremees traktoriga heina ja lehvitas meile veel järele.
Kui öösel tuli kõva vihma ja äikest, siis hommikul ilm selgines. Allpool sõudsid mõned pilved ja vahepeal sadas ka väikest vihma, aga hiljem läks ilm ilusaks. Sõitsime mäe otsast alla. Taxenbachis võtsime poest mõned värsked saiad ja pugisime neid linnavalitsuse hoone ees pingil. Sõitsime veidi tagasi vaatama Kitzlochklammi. (à 3.50 €) Siis sõitsime mööda maanteed Griesi, edasi läks aga rattatee maanteest lõuna pool Brucki. Sealt edasi Kapruni. Kaprun on suusakekus. Suvel on pooled hotellid ja restoranid suletud, ülejäänud pooled esmaspäeva tõttu suletud ja ülejäänutel oli kell 12-15 lõuna. Nii et söömisega tekkis siin probleeme. Süüa ostsime poest ja sõitsime linnast välja ning sõime rattatee ääres pingi peal kõhud täis. Rattasõiduga siinkandis probleeme pole. Kõikjal rattateed ja rattureid on siin palju.
Edasi sõitsime Zell am Seesse. Linnas orienteeruda oli keeruline, linna plaani ka polnud. Jäime seisma, et kaarti uurida. Siis aga hõikas suvaline vend tänaval meile, et Zell am Seesse saab seda teed pidi. Meie oleksime just vastassuunda sõitnud. Siin on ilus suur Zeller See, aga ujuma niisama ei pääse. 5.75 € eest saab randa. Ühtegi ujujat järves ei näinud. Kõik peesitasid aia taga päikesepaistel. Sõitsime teisele poole järve, kuid ka siin on randapääs raha eest. Kena siin, rahvas jalutab järve ääres, palju lilli. Tagasi sõites tiirutasime ka hulk aega, enne kui õige teeotsa kätte saime.
Sõitsime tagasi Brucki, ostsime siin õhtuks ja homseks süüa ja võtsime suuna Fuschi poole. Sinna viib hea rattatee. Tee peaks minema nüüd ülespoole, aga tundus, et sõidame allamäge. Täna oligi kavas sõita veidi vähem ja varakult õhtule jääda, sest eilne päev oli väsitav ja homme seisab ees Grossglockner Hochalpenstrasse.
Fuschis suundusime Lampenhäusli kämpingusse. Siin on ilus hotell ja restoran. Telkimisplats on jõe ääres, mõnus jõekohin ja istepingid. Kämpingus on palju mootorrattureid ja samuti jalgrattureid. Käisime pesemas, tegime süüa ja siis pikutasime niisama väljas või istusime pingil ja jõime kohvi ja kuulasime kärestikulise jõe kohinat. Siin pole sääski ega muid hammustavaid sitikaid. Homseks raskeks päevaks – peaks tulema 24 km tõusu – oli vaja välja puhata.Kui Baierimaal valitses sõnniku, virtsa, silo ja lillede lõhn, siis Austrias hoopis meeldivam väskelt lõigatud puidu ja heina lõhn. Austria on jalgratturitele tõeline paradiis. Eraldi jalgrattateid on palju või on maanteel eraldi laiem riba eraldatud. Meil on ratastega enam-vähem kõik korras. Tagapidur ei tahtnud hästi liikuda, aga aitas trossi õlitamine. Niiskusega kippus tross ümbrises kinni jääma. Ja minu ratta kummid on ikka veidi lopergused. Ei oska mina neid sättida.
Jõekallast piirab kiviaed. Riputasime oma varanduse siia kuivama. Erichi tossud on märjad Jennerist allatulekust saati. Ülejäänud asjad saime mitme päeva peale ikka enam-vähem kuivaks, aga neid mitte. Kuivatamise aega jääb siin väheks. Kui õhtul kuhugi kämpingusse jõuame, läheb päike juba looja ja öösiti tuleb maha paks kaste. Õhk on siin niiske.
Seni on vingemad muljed Salzburgi linn, Ramsau Hintersee, Gollingi kosk ja klammid ja uhked mägedevaated. Pettumuseks aga jalgpall ja Carlsberg Salzburgi vanalinnas ja kommertslik Königsee.
Internetiühenduse saamisega on siin probleeme. Näiteks Salzburgis küsiti 1 tunni eest 8€, andsin 10-eurose, tagasi raha ei antudki. Hea küll, meil läks veidi üle aja ka, kui pilte Picasasse laadisime. Aga selline hind on ikka jama. Internetipunkte on vähe ja nende leidmine raske. Ega me linnades eriti olla ei tahagi. Meil linnade plaane pole ja orienteerumine keeruline. Tänavad on enamasti kitsad ja autosid palju. Jalgrattaga on nii ebamugav sõita. Algul vähemalt mina pelgasin ja pressisin end võimalikult tee serva. Aga autojuhid arvestavad siin vägagi jalgratturitega ja kohalikud ratturid sõidavad ikka täitsa ülbelt. Sellegipoolest kaome linnadest nii kiiresti kui võimalik.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:04
Kestis 8h 37 min
Teekonna lõpp 17:41
Madalaim punkt 714 m
Kõrgeim punkt 1 134 m
Kokku laskumisi 739 m keskm. 11 m/min
Kokku tõusu 437 m keskm. 2 m/min
Jalgrattasõitu 48 km
Puhas sõiduaeg 2 h 51 min
keskm. kiirus 16,62 km/h
max. kiirus 45,92 km/h

6. päev: Golling – Bischofshofen – St.Johann – St.Veit - Taxenbach

Hommikul oli ilm ilus. Pass Luegi läks tee mõningase tõusuga. Siin käisime vaatamas Salzachöfeni kuristikku (sissepääs à 2.50€). Kuristiku sissepääsu juures on mälestussammas vabadusvõitlejaile, kes võitlesid 1809.a. Prantsuse-Baieri vägede vastu. ja teisel pool teed mälestussammas I ms hukkunuile.
Edasi väntasime Hohenwerfeni lossini. Siin asub pistrikumuuseum ja korraldatakse pistrikute lennu demonstratsioone. Kella 11-ne demo oli just alanud ja teine oleks olnud kell 15, üsna kallis ka, seepärast jäi see meil nägemata. Lossi juurde saab kas jalgsi mööda rada või raha eest liftiga. Me ei läinud lossi lähemalt vaatama, vaid jätkasime teed.
Bischofshofenisse sõitsime mööda kõrvalisemat teed pidi ja nii sõitsime linnast läbi, et kesklinna ei sattunudki; tagasi ka ei hakanud pöörama. Edasi sai sõita mööda jõeäärset jalgrattateed kuni St.Johannini. Väga mõnus oli: kuigi ilm oli palav, kulges tee puude varjus ja jahutav jõgi samas kõrval. St. Johanni juures oli terviserada, kus piltlikult näidatud, kuidas sooja teha ja erinevad rajad märgistatud jooksmiseks ja jalgrattasõiduks.
Varsti jõudsime Liechtensteinklammi. Maksis à 3.50 € . Siin oli turiste juba suurel hulgal, aga klamm oli ka vinge.Edasi läks asi veidi käest ära. Olime kavatsenud sõita kõrvalisemat ja mööda oru nõlva minevat teed pidi lääne poole, aga läksime valesti ja leidsime end St. Veiti suunduval teel. Mõtlesime, et mis seal ikka, läheme siis veel veidi rohkem ülespoole. Aga tee oli järsk, lükkasime rattaid, sõitsime nö „käsitsi“ ja ilm ropult palav. Tagasi minna ka nagu ei tahtnud. See oli ikka suht piinarikas teekond. St.Veiti juures istusime ühe puu alla puhkama. Veidi aja pärast Erich avastas, et see on ju murelipuu. Siin saime päris hea hulga mureleid pugida. Aga tuli edasi minna. St. Veitist Urpassini saime mõnuga mäest alla sõita, siis algas aga uus tõus. Teele jäi Sohernbergi loss. Erich jäi tee äärde istuma, mina läksin lossi lähemalt uurima. Lossi juures kostis imelikke hääli. Silti uurides sain aru, et see on mingi Seewaldi taoline asutus. Pöörasin tagasi ja vastu tuligi mingi imelik pobisev vend. Vaatasime, et minema saame sealt. Sõitsime ja kohati ronisime edasi. Varsti pidi tulema paljutõotava nimega – Goldegg (Kuldmuna) - koht. Siin oli küll ilus, loss ja järv, aga meie olime omadega päris läbi: kuradi palav ja tee läks muudkui ülespoole; isegi ujuma ei tahtnud minna. Lõpuks pärast Goldeggi saime võtta suuna allapoole orgu Lendi suure maantee poole. Lõpus oli laskumine jõhkralt järsk, pidurdamine võttis rattarummud tuliseks. Lendist Taxenbachini sõitsime mööda maanteed, autosid oli palju ja selline pidevas müras sõit on üsna väsitav ja õhtu lähenes. Taxenbachi lähedal pidi olema kämping, aga me ei näinud siin ühtegi viita. Käisime külas edasi-tagasi, aga ei ühtegi silti, mis viitaks kämpingule. Järgmine oleks olnud 10-15 km kaugusel, aga me olime juba üsna läbi omadega. Mina uurisin juba võõrastemajade hindu, et jääda öömajale. see oleks meie eelarvele küll halvasti mõjunud. Siis otsustasime, et sööme ja siis vaatame, kas jätkame teed. Ühe kõrtsi ees patseeris üks papi, põll ees ja grill kärssamas. Küsisime, kas süüa saab. Tema vastas, et saab küll. Tal pühapäeva puhul selline kampaania, et 10 € eest saad süüa grillivärki ja salateid nii palju kui jõuad. Me ei lasknud seda kaks korda öelda. Istusime lauda ja kõigepealt võtsime õlled. Küll oli hää! Kõrtsis peale papi pere vist kedagi polnudki. Papi pani liha ja vorstid kärssama ja kamandas naised salateid ja friikartuleid lauale tooma. Poeg või väimees oli siin arvepidaja. Papi uuris, kes me oleme ja kust tuleme ja muudkui ladus meile liha taldrikusse. Küsisin igaks juhuks, et kus siin kämping on. Papi seletas, et siinsamas lähedal, 3-4 km, aga mäest üles.
Kõhud heast-paremast punnis, otsustasime, et läheme siiasamasse kämpingusse, mis sest, et üleval. Aga täis kõhuga ei ole mitte mõnus mäest üles ratast lükata. Tundus, et tee ei ole mitte 4 km pikk, vaid 40. Lõpuks saime kohale. Kämping on Taxenbergi mäel ja vaade ümberringi on vinge. See on selline talu-kämping. Peremees peab talu ja ühtlasi ka kämpingut. Lastele on siin bassein, batuut ja jänesed puuris. Üks oli lahti pääsenud ja jalutas telkide vahel ringi. Kämpingus oli palju karavane ja mõned telgid ka. Enamus rahvast istus kuuri all ja vaatas jalgpalli. Lõpuks leidsime ka peremehe, selline punase näoga ja sõbraliku olemisega. Juhatas meile koha ja tormas tagasi jalgpalli vaatama.
Saime telgi püsti ja kohe algas äike. Erich sai vinge välgupildi fotokasse.



View 6. Golling - Taxenbach.kml in a larger map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:45
Kestis 12h 43 min
Teekonna lõpp 21:28
Madalaim punkt 498 m
Kõrgeim punkt 1 159 m
Kokku laskumisi 993 m keskm. 9 m/min
Kokku tõusu 1 635 m keskm. 5 m/min
Jalgrattasõitu 76 km
Puhas sõiduaeg 5 h 18 min
Keskm. kiirus 14,27 km/h
Max. kiirus 49,49 km/h