Xixerella - Soldeu

8. päev

Teekond kl. 11:19 – 18:25; 7 h 06 min
Min. 1 084 m – max. 1 825 m
Alla 449 m, üles 825 m

Jalgrattasõitu 31 km, kokku 459 km
Puhas sõiduaeg 3 h 07 min
Keskm. 9,7 km/h

View 8. Xixarella - Soldeu in a larger map
Hommikul oli enesetunne küllaltki räbal, kogu jõud oli kadunud. Vana mees, aga varsa aru. Oli mul vaja esimestel päevadel nii palju rabeleda! Kämpingust lahkusin hilja ja veeresin Andorra la Vella poole. Tegelikult oli mul kavas Andorra kõrgeimat mäge Coma Pedrosat lähemalt kaeda, aga mu valusad ronimislihased, paistes jalg ja muidu kehv olemine tõmbasid sellele kavatsusele kriipsu. Nii jäi mul selle riigi kõrgeim tipp vallutamata nagu eelmisel aastal Sloveenia oma, siis küll teistel põhjustel.
Linna jõudes läks ilm väga kuumaks. Siin oli jubedalt palju autosid. Linn koosnebki vist ainult kauplustest, restoranidest ja hotellidest. Tänavad on autosid ja rahvast pilgeni täis. Bensiinivingu annab veel mitu päeva kopsudest välja köhida. Jalutasin natuke ja otsustasin siit kähku jalga lasta. Enesetunne läks aga väga niruks. Kuna süüa oli vaja niikuinii osta, läksin ühte suuremasse toidupoodi. Siin oli vähemasti jahe. Kõndisin poes hulk aega ringi, kuni peapööritus hakkas taanduma. Siis põgenesin linnast.

Edasine teekond ei olnud kerge, kuigi tegin teel pikemaid peatusi. Ilm oli palav ikkagi ja tee läks järjest ülespoole. Jalgrattale oli jäetud väga kitsas teeperv, sageli oli teeremonti, kus liiklus oli veelgi kokkusurutud.
Mulle ei meeldi siin Andorras. Tundub, et vanasti Andorras üldse ei elatud: hooned on uuemad ehitised, valdavalt kauplused ja hotellid. Kõik mäed on triibulised sinna rajatud suusaradadest,

inimesest puutumata maad ei näe kusagil. Sellest ma ka aru ei saa, kuidas andorralased jalgpalli mängida oskavad. Eesti koondis on vist nendega mänginud mingitel meistrivõistluste valikturniiridel. Siin pole ju jalgpalliväljaku suurust siledat maalappi. Linnades on kõik vaba pind ja kaljunukidki täis ehitatud.

Kogu majandus on rajatud kaubandusele ja talvel suusatamisele. Kaubad on siin tunduvalt odavamad kui mujal. Canillo lähedal silmasin tee ääres huvitava välimusega poodi.

Läksin sisse vaatama. See oli küll vinge: toidukaupa sai siin maitsta. Tohutu valik juustu, vorsti, sinki, oliive ja muid värke, kus iga sordi juures oli taldrik lõikudega. Lisaks veel pakkus müüja ka maitsta. Kõnnid poes ringi ja sööd kõhu täis! Üks korrus oli toidukauba, teine alkoholi, kolmas tubaka ja neljas muu nodi (vasknõud, käokellad, ja muu) jaoks. Näiteks sigaretid on kaks kuni kolm korda odavamad kui naabermaades, samuti alkohol.
Lõuna paiku hakkas vihma sadama, mis muutis õhu klaarimaks. Ootasin vihma lõppu mingi hotelli katuseräästa all, kui šveitser mu hotelli fuajeese varju kutsus. Sain valge inimese kombel pehmes toolis saju lõppu oodata. Liikusin edasi ja arvasin, et sõidan Prantsusmaa piirini välja. Siis tuli mõistus koju ja enne Soldeud pöörasin kämpingusse. Ma vajasin puhkust. Kämping „Font dels Ferrosins“ asub maanteest põhja pool orus (6,4 €).

See vist on ainuke suusatõstukivaba org. Kämpingus polnud ühtegi inimest, alles õhtul hilja tuli paar autot. Siin sain kenasti puhata, oli vaikne ja ilm muutus ka jahedamaks – õhtul suisa 15 kraadi. See pole muidugi ime, sest ainult Andorra la Vella asub kusagil 1000 m merepinnast, ülejäänud riik on kõik kõrgemal. Esmakordselt kohtasin siin sääski. Sõin kõvasti, pikutasin ja lakkusin oma haavu.

Espot - Xixerella

7. päev

Teekond kl. 10:55 – 20:45; 9 h 50 min
Min. 919 m – max. 2 301 m
Alla 1 586 m, üles 1 565 m

Jalgrattasõitu 70 km, kokku 428 km
Puhas sõiduaeg 5 h 41 min
Keskm. 12,25 km/h

View 7. Espot - Xixarella in a larger map
Ärkasin alles kell 9. Nägin armetu välja: nägu oli paistes, jalalihased tulivalusad ja kanged, parem pahkluu paistes, õnneks valus ei olnud. Randmepaistetus oli aga imekombel kadunud. Mõtlesin päeva vabamalt võtta. Kohmitsesin kämpingus kaua. Maksin kahe öö eest 21,19 €. Vaikselt sõitsin tagasi Llavorsisse. Sealt pöörasin Val Ferrera orgu, kust saab edasi Andorrasse. Llavorsis proovisin esimest korda kohalikku õlut „Estrella“ - täitsa korralik õlu. Liikusin väikeste peatustega mööda Valle Ferrerat ülespoole. Orus on vaid üksikud väikesed külad.

Alinsist alates läks tee, mis kulges mööda kanjonilaadset orgu,

juba järsemaks, nii et lükkasin kohati ratast käekõrval. Tee oli siin betoonist valatud ja laineline – sõita oli kehv. Võib-olla tulevikus see asfalteeritakse. Poolel teel lõppes ka betoontee ja edasi läks kruusane ja kivine külatee. Jõudsin Tori külla.

See on vahva väike küla mõnede üksikute vanade majadega. Keset küla oli mingi baari, aga muidu polnud inimesi näha peale ühe vanapapi. Jätkasin teed Andorra piiri poole. Tee läks järjest hullemaks – munakad ja vooluvete poolt uuristatud rööpad - sõita oli täiesti võimatu.

Piiri poolt tuli mitmeid autosid ja kõik tervitasid laialt naeratades seda hullu, kes sellise tee ette võttis. Nii et vabamalt võtmisest ei tulnud midagi välja. See-eest loodus oli fantastiline. Mäenõlvadel olid suured hobusekarjad, kõigil kellad kaelas.

Ilm oli soe, kuid ülespoole jõudes hakkas juba jahe, pidin fliisi välja otsima. Kataloonia lõppes ja Andorra algas Port de Cabús´ kurul (2301 m).

Kurult tuleb alla pikk-pikk lai ja sile asfalttee, kuid allpool on teel kanalisatsioonikaevud, mis ei luba suurt hoogu üles võtta. Paar korda pidin pea-aegu võssa sõitma. Maandusin Xixerella kämpingus (12.60 €), kus duširuumis oli isegi soojendus. Õhk läks jahedaks – 17 kraadi vaid. Tavaline Eestimaa suvi, aga mul oli täitsa jahe – vist harjunud juba soojema kliimaga. Õhtul telgis kuulsin muusikat. Imestasin veel, et tavaliselt kämpingutes on vaikus, ei mingit tümpsu nagu Eestis tavaks on. Äkki taipasin, et kuidagi tuttavad lood mängivad. Pikapeale sain aru, et mu enda mp-mängija oli kotis iseenese tarkusest mängima hakanud.

Espot - Espot

6. päev

Teekond kl. 6:18 – 23:06; 16 h 48 min
Min. 1 421 m – max. 2 747 m
Alla 3 022 m, üles 3 022 m
Jalgrattasõitu 15 km, kokku 358 km; jalgsi vähemalt 34 km
Puhas sõiduaeg 1 h 35 min
Keskm. 9,4 km/h
Teekond rattaga:

View 6. Espot jalgrattaga in a larger map

Teekond jalgsi:

View 6a. Aigüestortes jalgsi in a larger map
Täna alustasin hommikul varakult. Parc Nacional d'Aigüestortes i Estany de Sant Maurici ehk Aiguestortese ja Sant Maurisi rahvuspargis oli mul plaanitud kahepäevane jalgsimatk ööbimisega Ventosa matkaonnis. Otsustasin aga teha selle retke ühe päevaga, et mitte kaasa vedada toitu ja magamiskotti. See rahvuspark on ainuke Kataloonias. Põhiline element on siin vesi – pargis on üle 200 järve – lisaks kivid, lumi, puud ja hulganisti värsket õhku. Fantastiliselt ilus paik. Kõigepealt sõitsin rattaga 6-7 km Sant Maurici järveni, et hiljem oleks kergem kämpingusse tagasi tulla. Sinnapoole oli muidugi sõitmine liialdatud termin, pigem jalutamine. Aga tagasitee pidi see-eest lihtsam olema. Autoga järveni ei või sõita, mootoriga sõiduvahendi peab jätma parklasse 3-4 km järvest. Enda arvates tahtsin kaval olla ja veidi otseteed mööda jalgrada minna, sest laiem tee ronis veel loogeldes ülespoole ja siis järve juurde tagasi. See oli aga s... plaan. Esiteks oli jalgrada kitsas, kivine ja puujuurikaid täis. Teiseks... ärge kunagi proovige jalgrattaga laudteel sõita. Mina proovisin ja tagajärg: esiratas kiilus kahe laua vahele kinni. Vajusin loomulikult allapoole oru suunas. Panin silmad kinni ja ootasin, mis juhtub. Õnneks oli oru pool mingi puu, mille tüve taha kuidagi kinni jäin. Nii ma rippusin seal, pea alaspidi, ratas ja mu jalad kusagil kõrgemal. See võis paganama koomiline pilt olla. Minul aga naljatuju polnud. Kuidagi ukerdasin enda ja ratta püsti. Tagajärjeks oli sääreluult mahakooritud nahk, katkine püksisäär, mu siiani valulik parema käe ranne sai uue matsu, porine ja samblane pea, särk ja ratas. Peale seda aktsiooni venitasin end tagasi suurema tee peale, mille ääres voolavas ojas sain oma pea, särgi ja ratta puhtaks pesta. Käsi läks aga paiste, nii et sõrmed ei tahtnud enam kokku käia. Ettevaatlikult sõitsin järveni. Siin panin ratta puu najale ja alustasin jalgsiretke.
Taevas oli pilvitu ja õhk soe, aga sellistel kõrgustel mitte palav. Alguses oli kõik fantastiline. Sant Maurici järve juurest 1900 m kõrguselt läks rada aeglaselt ülespoole Portarro d´Espot kuruni 2424 meetrini. Järve ääres on näha kena els Encantats mägi.

Ülespoole ronides avanevad vaated järvele

ja teisel pool järve allalangevale Ratera kosele.

Allpool oli maastik metsane, üleval aga mets kadus ja selle asemel rohkesti lilli ja vulisevaid ojakesi. Kurul oli väike järv, kust hirmutasin mõned pardid lendu. Tegin ka väikese šokolaadipeatuse. Kurult viis tee allapoole Estany Llong äärde,

millest veidi kõrgemal on Estany Redó. (Estany´d on järved). Estany Llong taga on üks matkaonn ja veidi kaugemal veel üks. Teise onni juurest algas järsem ronimine Contraix´järveni 2570 m kõrgusele. Siin kohtasin ka teisi matkajaid, enne seda olin ihuüksi. Contraix järv on üks ilusamaid, mida nägin.

Järve ümbritses kohati lumi ja järve seeski oli lund ja jääd. Järve äärest pidi ronime veel kõrgemale Collet de Contraix kurule 2748 meetrini mööda lumist järsku nõlva.

Väga keeruline see siiski polnud. Matkajate poolt oli rada juba sisse tallatud, pidi astuma vaid teiste jälgedesse. Paar korda siiski libastusin. Kurul üritasin endast pilti teha, aga ei oska veel hästi.

Ostsin uue kaamera just enne reisi, pole jõudnud veel harjutada. Teisele poole kuru oli mõnus laskuda mööda lund. Edasi läks tee mööda Colieto orgu, kus möödusin Gran de Colieto järvest ja jõudsin Estany Negre äärde, kus asub Ventosa matkaonn. Tegelikult onni järve äärest näha polegi, tuleb ronida mööda nõlva üles ja alles siis ilmub see nähtavale. Siin pidingi esialgsete plaanide järgi ööbima. Läbitud oli u. 15 km ja kell oli veerand viieni tiksunud. Tundsin kerget väsimust. Arutasin endamisi, et enne pimedat peaks ikkagi tagasi kämpingusse jõudma, ainult kaks kuru ületada ja olengi kohal. Tegelikkuses nii aga ei läinud. Edasine tee jätkus paljude järvede ja järvekeste vahel.

Siin tekkis mul väike segadus õige tee leidmisega, aga leidsin siiski oma raja üles. Siis tuli ronida Port de Caldese kurule (2598 m), mis polnud kuigi raske.

Kurult läks viisakas rada Colomersi järve ja matkaonnini. Järve ääres on kaardil isegi kaks onni, aga teine on mahajäetud ja lagunemas. Colomersi järve juures kõndisin üle tammi ja ronisin lühikeset kuid järsust nõlvast üles Coret deth Glòto kurule (2221 m). Siin sai kell juba veerand kaheksa. Arvestasin, et kiirelt jalgadele valu andes jõuan veel päevavalguses rattani. Panin aga tempot juurde. Tee vingerdas rohkete ilusate järvede vahel. Eemalt nägin kitsepaari rohtu näksimas.

Kangesti tahtsin neid pildistada ja kulutasin siin väärtuslikku aega nende jälgimisele ja lähemale hiilimisega. Siis aga tuli tõusta Port de Ratera kurule. Kõigepealt tuli üsna ränk tõus, siis veidi laugemat maad ja jällegi järsk tõus. Mäetippude ümber kogunes pilvi, mis aegamööda allapoole hiilisid. Kurule jõudes olin omadega üsna läbi.

Siin kohtasin kahte „hullu“, kes kavatsesid kurule ööbima jääda ja panid just telki üles. Siin on ju külm! Arvasin nüüdki, et jõuan valges alla. Kurul rada hargnes. Mina läksin muidugi mööda laiemat rada, arvates, et see viibki kõige otsemini alla Sant Maurici järveni. Tegelikult liikusin ringiga hoopis Amitges matkamajani. Siin sattusin segadusse – enam ei leidnud ennast kaardil üles. Kihutasin aga hooga mööda küllalt järsult laskuvat, aga laia teed edasi, et küll ma ikkagi järveni jõuan, sest tee läheb ju allapoole. Varsti läks pimedaks. Mingi kuues meel oli mul käskinud pealambi kaasa võtta. See kulus nüüd marjaks ära. Marssisin aga edasi, teel nägin mitut järve, aga ükski neist polnud nii suur, et oleks see õige olnud. Mingil hetkel nägin rajal viita, mis näitas Maurici järve poole. Ma ei riskinud aga pimedas mingile kitserajale ronida ja jätkasin tormamist mööda laia teed, teades, et suund on enam-vähem õige. Lõpuks silmasin järve, aga kuramuse tee ei kavatsenudki järve äärde pöörata, minnes järvest juba mööda. Otsetee ei tulnud kõne allagi, väga järsk ja kivine langus oli allapoole. Viimaks silmasin oma rajaga paralleelset teed veidi allpool. Nüüd silkasin küll läbi võsa alla. Tüki maad pidin tagasi kõndima kuni oma ratta juurde jõudsin. Küll oli mul nüüd hea meel, et rattaga siia tulin. 7 km veel kõndida oli mulle juba liig. Kihutasin kämpingusse tagasi, kuis jalad võtsid ja nähtavus lubas. Tee ääres silmasin pimeduses hulka hõõguvaid silmi – õnneks olid need kitsed, mitte kari näljaseid hunte:-) Kämpingusse jõudsin kella 11-ks üsna laibana. Vaevalt jõudsin süüa ja duši all käia, kui magamiskotti kukkusin. Hiljem kaarti uurides sain aru küll, mis teed mööda liikusin, rajal olles olin aga täiesti kotis – kuidagi ei saanud end paika panna. Selgus, et olin kõndinud sel päeval vähemalt 34 km, ilmselt rohkemgi. Ma ei ole juba aastaid siledalgi maal päevas sellist kilometraaži läbinud, rääkimata mägedest. Rahvuspargis on kindlasti üks järv nüüd vähem, sest nii palju kulus mul küll vett joogiks. Kuigi olin poolsurnud, jäin matkaga väga rahule - fantastilised, kaunid mäed ja järved ning panoraamid. Nüüd ma saan aru küll, miks vanasti saksad oma lossid kõrgematele kohtadele lasksid ehitada. Ülal tekib selline imeline joovastav  tunne, et oled kui üliinimene. Kõik argielu tundub nii tühine ja allpool olijad on kui mutukad.

Seu d'Urgell - Espot

5. päev

Teekond kl. 7:26 – 19:46; 12 h 20 min
Min. 621 m – max. 1 726 m
Alla 1 186 m, üles 1 932 m

Jalgrattasõitu 88 km, kokku 343 km
Puhas sõiduaeg 6 h 45 min
Keskm. 13,0 km/h

View 5. La Seu d´Urgell - Espot in a larger map
Öösel ei saanud hästi magada, sest ühele koerale meeldis kangesti oma hääle kaja ja kell 4 alustasid kaks kukke võistulaulmist. Nendele lisaks andsid oma panuse möödasõitvad rekkad.
Adrallist Port del Cantóni (1 725 m) andis ikka turnida. 26 km läbimiseks kulus 5 tundi. Tee kulges mööda mäenõlva, vasakul ilus org ja paremal mäed.

Ilm oli õnneks jahedam. Vahepeal tegin kohvipausi. Kurult alla sõita oli see-eest väga mõnus.

Teel oli mingi ehitis Poblat medieval de Santa Creu. Ma ei teagi, mis asi on poblat. Läksin lähemalt uurima, aga sellel oli aed ümber ja tabalukk värava ees.

Nii ei teagi ma, mis on poblat. Kurult alla sõites olid väga vinged vaated.

Sorti linna jõudes tabas mind jube leitsak, aga kohe tuli äikesepilv ja kahe vihmapilve vahel laveerides jõudsin kuiva nahaga Rialpi. Sortist edasi Llavorsini on raftinguparadiis.

Igal teisel autol olid kanuud - süstad katusel. La Noguera Pallaresa jõgi on kitsas kanjonis kärestikuline ja veerikas. Llavorsis jäin jällegi äikesepilve passima bussiooteputkas. Ootasin oma kolmveerand tundi ja vihm jäigi vähemaks. Nii kui liikuma hakkasin, muutus sadu tugevamaks – läksin putkasse tagasi. Ootasin veel mõnda aega, sadu vähenes, hakkasin liikuma – sadu tugevnes. Lõpuks lõin käega ja sõitsin edasi, kuigi sain läbimärjaks.
Viimased 7 km La Torrassast suurelt maanteelt lääne poole Espoti olid väga rasked. Teetõus enamasti 10% ja ma olin juba niigi väsinud. Vihmasadu jäi vähemalt järele. Vaevaga end Espoti vedanud, ostsin poest süüa ja siis veel 2 km mäkke kämpingusse. Kämpinguid on siin mitu, aga valisin kõige kaugema – Voraparc´i, kust on jälle lühim tee homme plaanisolevasse rahvusparki sõita. Siin ööbin kaks ööd, sest homme tuleb pikk päev ja ei viitsi enam õhtul kuhugi sõita.

Sant Ponç - Seu d'Urgell

4. päev

Teekond kl. 9:49 – 18:32; 8 h 43 min
Min. 472 m – max. 881 m
Alla 723 m, üles 924 m

Jalgrattasõitu 83 km, kokku 255 km
Puhas sõiduaeg 4 h 44 min
Keskm. 17,4 km/h

View 4. Sant Ponc - La Seu d´Urgell in a larger map

Hommikupoole oli sõit ülesmäge ja väga palav. Aga vaated olid ilusad veel madalate kaugelenähtavate sinetavate mägedega.

Solsona linnas jalutasin ringi. Siin on kena katedraal

ja üldse vahva vanalinn. Suvalisest poest sain omale gaasi, spordipoodides ei olnud sedasorti balloone.
Linnast edasi tuli veel ülespoole pingutada. Alates Collada de Clar kurust (882 m) oli mõnusam allamäge sõita, ehkki kuumus oli tappev. Jõudsin Rialbi veehoidlani. Siin tegin lõunapeatuse, kus sain omale lõpuks kohvi keeta. Tee suundus siit edasi põhja poole piki el Segre jõe orgu, mis muutus värviliste seintega
kanjoniks.

Kohati on jõgi ülespaisutatud. Teel tuli ette mõningaid tunneleid, millest mõnedest ei tohtinud jalgrattaga läbi sõita

ja hiljem ma sõitsingi enamikest mööda, kus ümbersõiduteedel liiklust polnud. Coll de Nargó küla juures algas äike, aga sattusin just kohviku ette. Istusin seal paari kohvitassi juures kuni vihm üle läks. Peale äikest muutus ilm talutavamaks, s.o. jahedamaks.

Põrutasin aga edasi mööda väikeste tõusude ja langustega teed. Adralli juures pidin lääne poole keerama, aga täna poleks ma enam kämpingusse jõudnud. Higisena ja kleepuvana ei ole mul mingit tahtmist telki pugeda. Niisiis keerasin hoopis ida poole ja enne Seu d´Urgelli linna leidsingi kämpingu (10.30 €), kus sain end puhtaks pesta ja korraliku sooja õhtusöögi valmistada. Kellaaeg oli küll varajane, aga väikesed mugavused kulusid ära. Kraadiklaas näitas 24 kraadi ja enesetunne paranes tunduvalt.

Molins de Rei - Sant Ponç

3. päev
Teekond kl. 7:30 – 21:00; 13 h 30 min
Min. 143 m – max. 720 m
Alla 1 087 m, üles1 113 m
Jalgrattasõitu 115 km, kokku 172 km
Puhas sõiduaeg 7 h 30
Keskm. 15 km

View 3. Molins de Rei - Sant Ponc in a larger map

Hommikul startisin varakult, et mitte mõne krossimehe ratta ette jääda. Sain ka esimese kaotuse osaliseks: unustasin oma kuklasirmiga nokatsi maha. Õnneks oli mul tagavaraks veel teeneline kirurgimüts, mille kallilt endiselt klassiõde Maretilt kingituseks sain ja mis juba eelmisel rattamatkal minu kiilakat kaitses. Siinne päike võtaks mul õige ruttu skalbi maha. Alguses oli jama sõita, midagi huvitavat polnud, liiklust palju. Teeservas oli küll jalgrattale riba eraldatud, aga see oli kivipuru, polte ja muud rämpsu täis. Monistrol de Montserrat´i juures ootas ees 9 km tõusu kloostrini. Nii sportlane ma ka pole, et seda teed hambad ristis üles sõita, vahepeal ikka lontsisin ratas käekõrval. Pagasit oli mul oma 30 kg koos toidu ja veega. Vett oli mul alati 4-6 liitrit kaasas. Roosast konglomeraadist koosnevad omapärased Montserrat mäed on kaugele näha.

Siin on tegelikult kaks kloostrit. Allpool Sant Benet klooster

ja kõrgemal benediktiinlaste klooster Santa Maria de Montserrat, mis on peamine turismimagnet.

Vaatasin siin veidi ringi ja siis sain mõnuga alla kihutada. Edasine tee läks üles-alla, kuuma oli varjus juba 33 kraadi. Järgmine huvitav koht oli Manresa linn. Siinne kirik on ehitatud kalju ümber ja siin on peatunud jesuiitide juht Ignacio de Loyola.

Panin jalgratta keskväljakule ja läksin linna vaatama, aga eksisin järjekordselt ära. Ikka mitu tiiru tegin, enne kui ratta juurde jõudsin. Gaasiballooni ma siit linnast ka ei leidnud. Kuumus muudkui kasvas ja tagumine rattakumm kippus tühjaks minema. See tegi sõidu veel raskemaks. Kummi parandama ei viitsinud ma hakata ja üritasin jõuda siiski kämpinguni. Sant Ponç oli koht, kust leidsin La Ribera kämpingu (13,30 €). Täna pidin jällegi leppima kuivtoiduga. Raske päev oli.

Barcelona – Molins de Rei

2. päev
Teekond kl. 9:00 – 21:15; 12 h 15 min
Jalgrattasõitu 42 km, läbitud 57 km.

View 2. Barcelona - Molins de Rei.kml in a larger map
Hotellis otsustasin ka hommikust süüa (15€), sest ei tahtnud linnas toidu otsimisega aega viita. Kokku tuli hotelliarve 91€, aga õhtune vaatemäng ja tubli kõhutäis hommikul korvasid selle väljamineku. Kuna oli pühapäev, siis poed olid kinni ja ma ei saanud omale kusagilt Campingazi ballooni, et ise toitu valmistada. Barcelonas käisin enamuse „must see“ kohad läbi. Alustasin Montjuichi mäelt. Hommikul oli rahvast vähe liikvel ja Olümpiapargis nägin ainult paari inimest.
Vaatasin olümpiastaadioni, kommunikatsioonitorni ja St.Jordi olümpiaujula üle.

Edasi läksin Montjuichi kastelli uurima. Siin on vägevad kahurid merele suunatud ja avanevad uhked vaated sadamale ja linnale. Kastelli juurest viis tee serpentiinina alla mere äärde. Järgemööda sai vaadatud Kolumbuse monumenti, Rambla merepoolses otsas jalutatud, kus oli palju rahvast liikvel, seejärel Barri Gòtic kvartalis, siis Triumfikaar.

Hästi omapärane ehitis on Palau de la Música Catalana.

Sealt lahkudes möödusid must märulipolitsei järelvalve all mingid meeleavaldajad, kes protestisid vist geenmuundatud toiduainete vastu. Edasi liikusin Antoni Gaudí jälgedes: Casa Batlló ja Casa Milà ning La Sagrada Família, mis vist kunagi valmis ei saa.

Siis sõitsin Park Güelli. Sinnasõit kujunes väikeseks ekslemiseks, kuni jõudsin pargi bussiparklasse. Jätsin ratta sinna ja läksin parki uudistama.

Kuna ilm oli palav ja vett mul kaasas polnud, siis täiendasin kohalike nutikate ärimeeste kukruid, kes kõikjal pargis pudelivett ja karastusjooke müüsid. Park on muidugi tõeline muinasjutumaa.

Tagasi parklasse ekslesin hulk aega, kuidagi ei leidnud õiget kohta üles. No siiski jõudsin oma kalli ratta juurde. Oma järge ootas Tibidabo mägi. Sinna saamiseks tuli oma 300 m ülespoole liikuda. Alustasin oma teekonda mäele trammipeatuse juurest. Sealt saab trammiga mäe otsa sõita. Mina valisin kaardi järgi otsema tee, kus aga alguses tuli läbida eht kitserada. Ratta püstihoidmisegagi oli tegemist, rääkimata sõitmisest. Mõne aja pärast jõudsin normaalse tee peale, kus juba sõita sai. Tibidabo mäe peamine tõmbenumber on lõbustuspark, kus oli ikka väga palju rahvast. Mäe otsas on Temple Expiatori del Sagrat Cor - katolik kirik, mis paistab kõikjale üle linna ning Torre de Collserola. Kirikut sai ka seestpoolt vaadata. Mäelt avaneb avar vaade kogu linnale.

Ja oligi aeg linnaga hüvasti jätta. Sõitsin läbi Vallvidrera läbi künkliku maastiku Molins de Rei poole, kust homme suundun põhja poole. Alguses läks tee enamasti ülesmäge, pärastpoole sain allapoole kihutada. Enne Molins de Reid oli vaja leida ööbimiskoht, sest siinkandis kämpinguid pole. Kõigepealt pugesin põõsastesse kõrgepingeliinide all, aga põõsad olid okkalised ja elektriliinid surisesid. Arvasin, et siin on ebamugav ja liikusin edasi, kuni tee ääres leidsin motokrossi rajad. See tundus sobiv koht olevat ja läksin teest veidi eemale künka taha, et teelt näha ei oleks. Panin telgi püsti, närisin saia ja tuunikala konservi ning oligi magamaminekuaeg käes. Muuseas kalakonservi ma enam kunagi ei ostnud. Nälg oli suur, et sõin saiaga ära ka konserviõli. Tagajärjeks oli öö läbi kestev südameläikimine.