Brousse-le-Château - Millau

15. päev

Teekond kl. 9:31 – 16:55; 7 h 24 min
Min. 237 m – max. 635 m
Alla 781 m, üles 926 m

Jalgrattasõitu 69 km, kokku 1 055 km
Puhas sõiduaeg 4 h 38 min
Keskm. 14,8 km/h

View 15. Brousse le Chateau - Millau in a larger map
Kämpingust Brousse-le-Château ´sse viis tee piki Tarni jõe kallast.

Brousse-le-Château olevat Prantsusmaa üks ilusamaid külasid. Eks ta oli kah.

Ilm oli soe, tuuletu ja pilvitu. Sõitsin mööda jõe orgu kuni Le Truelini.

Siinpool on kliima vist soojem, sest väikestel põllulappidel oli näha jälle viinapuid. Oru nõlvad muutusid järsemaks. Le Truelis valisin suurema tee edasiliikumiseks, kus eksimisohtu polnud. See-eest pidin 8 km 600 m ülespoole turnima. Saint Victori küla oli sel laupäevasel pärastlõunal inimtühi. Ei tea, kus kõik rahvas on? Vaid kiriku taga seisis metallist metssiga.

Siit alates sain jälle allapoole sõita, Tarni äärde tagasi. Saint Rome de Tarni lähistel olid mäenõlvad kaetud põõsastega või hoopis paljad.

Nõlvadele oli laotud kividest terrassid. Ilmselt kasvatati seal vanasti viinamarju, praegu aga polnud seal midagi. Tee viis üles-alla piki jõge, kuni äkki ilmus nähtavale Millau viadukt.

On ikka võimas ehitis! Ja ilus ka. Kõrgus alt kuni üles mastini 343 m.

Sild on ise jõest 270 m kõrgusel, 2460 m pikk ja ta avati 2004. a. lõpus. Autoga ülesõit pidi vist maksma kuni 7 €.
Veel veidi sõitu ja jõudsingi Millau linna. Siin sain pea-aegu kuumarabanduse. Kraadiklaas näitas 34 kraadi ja mul hakkas pilt eest ära minema. Ostsin meeltesegaduses ilmatu hulga süüa ja suundusin lähima kämpingu poole. Siin oli neid kolm tükki kõrvuti. Läksin neis keskmisse (15.60 €) Les Erables. Ei viitsinud enam hindu võrrelda, eks nad ole kõik samas hinnaklassis. Algatuseks lamasin paar tundi, kuni enesetunne paremaks läks. Siis suutsin juba telgi ka üles panna. See jube palavus hakkas alles õhtul kella 9 ajal järele andma. Siin kämpingus oli vähemalt WIFI. Sain oma hädavajalikud tööasjad pea-aegu ära ajada, aga siis sai läpaka aku tühjaks. Eks ma hommikul jätkan.

Réalmont - Brousse le Chateau

14. päev

Teekond kl. 9:40 – 19:48; 10 h 08 min
Min. 111 m – max. 662 m
Alla 945 m, üles 1 027 m

Jalgrattasõitu 95 km, kokku 986 km
Puhas sõiduaeg 5 h 45 min
Keskm. 16,5 km/h

View 14. Realmont - Brousse le Chateau in a larger map
Réalmont on mõnus linn, kus keskväljakut ümbritsevad puit- ja kivisammastikega vanad hooned.

Natuke linnas patseerinud, sõitsin edasi Albi poole. Teelt avanes avar vaade nagu eile õhtulgi karjamaadele ja põldudele, vaid tõusud ja langused olid pikemad ning järsemad.

Albi on pika ajalooga linn, punastest tellistest ehitised alates XIII sajandist – Sainte Cécile´i katedraal

ja Palais de la Berbie.

Katedraali uurisin ka seestpoolt.

Päris kõike ei näinud, sest osa kirikut näidati vaid raha eest. Palais de la Berbie´s asub Toulouse Lautreci muuseum. Vanim sild Pont Vieux on üle tuhande aasta vana.

Linnas käis parajasti mingi festival ja katedraali ette oli püstitatud suur lava, mis häiris vaadet vanadele ehitistele.
Albist suundusin Tarni orgu.

25 kraadi oli sooja, päike paistis ja orus puude vilus oli väga mõnus sõita. Liiklust oli samuti vähevõitu. Org muutus järjest sügavamaks. Vahva koht oli Ambialet, jõe kaldal järsud kaljud ja kirik mäe otsas.

Sealt oleks olnud äge vaade ümbrusele, aga ma ei viitsinud kuidagi üles ronida.
Villeneuve sur Tarni juurest hakkas tee ülespoole ronima. Plaisance´is tegin väikese lõunapeatuse.

Reis jätkus nüüd juba Aveyroni departemangus. Coupiacist Montclarini oli tee juba suurema tõusuga ja 7 km põhiliselt kõndisin. Oli küll raske, aga seda kompenseeris ümbritseva maastiku suurejoonelisus.

Montclaris oli vaatetorn, kust avanes 360 kraadine vaade.

 

Väsimus oli hoobilt läinud. Kogu maamuna oli nagu peopesal.
Montclarist edasi tulin nagu lennates mäest alla nii et jahe hakkas. Siinsete kämpingute asukoht oli mulle mõistatuseke. Plaanisin sõita le Truelini, aga teel sattus ootamatult ette du Batut kämping jõe ääres (6.45 €).

Õhtul vaatasin, kuidas prantslased petanque´i mängivad. See tundub olema nende lemmikajaviide.

Mazamet - Réalmont

13. päev

Teekond kl. 6:47 – 18:25; 11 h 38 min
Min. 127 m – max. 647 m
Alla 1 222 m, üles 1 181 m

Jalgrattasõitu 100 km, kokku 891 km
Puhas sõiduaeg 6 h 30 min
Keskm. 15,4 km/h

View 13. Mazamet - Realmont in a larger map
Mazamet kämping oli mürarikkaim, mida kunagi olen kohanud. Nagu tankikolonnid oleksid öö läbi mööda teid sõitnud. Mazamet linn jättis ilmetu mulje, nagu ka Labruguiére. Seevastu Castres on hoopis sümpaatsem linn. Siin on kena vanalinn, Goya muuseum aiaga

ja ägedad jõeäärsed hooned.

Castres´st suundusin lääne poole – Sidobresse. Sidobre on maa-ala, kus paljandub graniit ja on enamasti kaetud metsaga. No siin sai tiirutatud küll ja küll. Esmalt otsisin üles Chaos de la Rouquette.

See on suurte graniidimürakate segadik.

Siin pidi olema Grotte Saint Dominique. Arvasin, et see ongi mingi grott, aga selgus, et see on hoopis graniidihiiglaste all voolav oja. Oli kuulda vaid veevulinat, näha polnud midagi.
Edasi sõitsin Napoleoni Kübara nimelist kivi vaatama, aga eksisin väikeste metsavaheliste teede rägastikus ära. Teel loivas üks jänes mulle vastu, kes ei kartnud üldse. Jõudsin mingile suuremale teele ja sõitsin oma 6 km maha, kuni jõudsin teeristile ja sain aimu oma asukohast. Muidugi oli suund vale ja pidin tagasi sõitma ja loomulikult ülesmäge. Viimaks leidsin selle Kübara

ja veel mõned omapärased kivimürakad üles.

Sept Faux nimelist kivikooslust (pidi kaaluma 900 tonni) otsides panin jälle mööda ja seda üles ei leidnudki. No lõpuks sain tee peale, mille ka kaardilt üles leidsin. Möödusin väikesest armetust Lac du Merle järvest. Järgmine peatuskoht - Peyro Clabado – 780 tonnine jurakas.

Siin asub väike pood, kust on võimalik graniidist tehtud suveniire osta. Mina ei ostnud, sest oma pagasi tonnaaži ei soovinud ma küll suurendada. Samas on mingi kunstniku väike graniidimuuseum.

Seejärel sõitsin Lacrouzette´i linnakesse, mis uhkeldab rohkete graniidist skulptuuridega.

Kogu Sidobre alal on sadu graniiditöökodasid, kus seda kena kivi lihvitakse ja muul moel töödeldakse.

Kokku pidi neid olema 1200 tuuris. Muuseas Singapuri metroo ehitusel kasutati Sidobre graniiti. Lacrouzette´ist Roquecourbe´ini oli väga mõnus tee mööda jõeorgu.

Siit edasi aga 2-3 km lihtsalt nügisin ratast mäest üles ja edasi nõudis sõitmine ikka tugevat pingutust. Plaanis oli sõita Montredon-Labessonié külla, mis pidi vahva olema, aga see oleks nõudnud 10 lisakilomeetrit ja 200 m tõusu. Selleks olin liialt väsinud ja sõitsin otse edasi Réalmonti. Siin oli hästi lahe sõita. Tee kulges mööda künklikku mäeharja, kahele poole avanes avar vaade.

Tee profiil oli selline, et allasõiduhooga sai mõnusalt järgmise künka otsa.
Réalmontis näitasid teeviidad kenasti kämpingut, aga linna piiril ringteel enam viita polnud. Sõitsin linna tagasi ja üritasin ühelt papilt teed küsida. Too kutsus mu tuppa ja kuna ma prantsuse keelest ja tema mu viletsast inglise keelest suurt aru ei saanud, joonistas mulle paberile kämpa asukoha üles. Selle järgi leidsin oma öömaja üles (4 € kõigest).

Carcassonne - Mazamet

12. päev

Teekond kl. 8:13 – 19:12; 10 h 59 min
Min. 55 m – max. 793 m
Alla 1 053 m, üles 1 171 m

Jalgrattasõitu 89 km, kokku 791 km
Puhas sõiduaeg 6 h 18 min
Keskm. 14,0 km/h

View 12. Carcassonne - Mazamet in a larger map
Hommikul äratas mind ähkimine ja müdin. Kämpingu ümber oli jooksurada, kus sõdurpoisid hommikust jooksu tegid – esimene ring läks täies mundris, teine ring seljakotiga ja kolmandal oli lisaks ka relvad. Vaesed vennikesed, ähkimine oli igatahes kõva.
Kämpingust läksin kohe UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat Cité´d ehk kindlustatud linna vaatama. See on müüridega ümbritsetud tihedalt täisehitatud linnake.

Rajati umbes XIII sajandil ja XIX sajandil restaureeriti. Parandustööd käivad ka praegu.

Kindlus on vägev, seestpoolt täis ehitatud, väga kitsaste ja kõverate tänavatega. Hommikul siin väga palju rahvast polnud. Enamik hoonetest on kohvikud, restoranid, poekesed ja isegi hotelle on siin. Hommikul olid kitsukesed tänavad ummistatud ukerdavate kaubaautodega ja poepidajad sättisid oma kaupa välja. Katedraal oli muljetavaldav.

Veetsin seal hulga aega. Cité juures külastasin ka kohalikku kalmistut.

Seejärel suundusin linna. Vanalinn on kuusnurkne ja nagu munalõikajaga majade vahele vajutatud tänavatega – põhja-lõuna ja ida-lääne suunalised ja kitsad. Siin väga palju aega ei viitnud. Sõitsin linna läbiva Canal du Midi – lüüsidega reguleeritav väikelaevadele sõidukõlblik kanal - äärde.

Kanali äärt pidi suundusin linnast välja.
Mööda väikesi teid tiirutasin 40 - 50 km viinapuupõldude ja külakeste vahel. Igavesti mõnus oli sõita – soe ilm, mahe tuuleke ja kaunid vaated.

Viimase külani – Villeneuve Minervois- enne mägesid oli tugeva vastutuule tõttu raske sõita. Asusin ründama Musti Mägesid e. Montagne Noire´i.

18 km horisontaali ja 600 m vertikaali. Alguse polnud vigagi. Puude vilus oli jahe ja lubas isegi sõita, kõrgemal aga oli tõus järsem ja kohati lükkasin ratast.

Mägedes on püstitatud terve hulk tuuleturbiine.

Nende undamist oli umbes kilomeetri kaugusele selgesti kuulda. Nii et oma õuele ei tahaks neid küll. Märkasin, et tagakumm jälle tühjeneb. Ülal enne Pradelles-Cabardès´d parandasin sisekummi.

Leidsin väliskummi seest okka. Kuradi Hawaii Expressi mees, määris mulle nii pehme kummi pähe, kust iga oksaraag läbi tuleb! See Continental Twister Supersonic ei sobi kohe kindlasti matkakummiks. Sain vaevalt külast läbi, kui kumm jälle tühi. Ei leidnud aga auku üles ja vahetasin sisekummi uue vastu.  Siin vahetus Aude departemang Tarn´i vastu.
Ees ootas 18 km lustisõitu mäest alla. Tee lookles jõe ja kuristiku serval. Allpool oli jõe ääres rohkelt mahajäetud tööstushooneid. Huvitav, mis põhjusel?
Äkki jõudsingi Mazamet´sse. Kummijama oli kaua aega kulutanud ja olin juba väsinud ka, seega suundusin kämpingu poole (La Lauze 8.40 €).

Montferrier - Carcassonne

11. päev

Teekond kl. 10:23 – 20:48; 10 h 25min
Min. 107 m – max. 1 208m
Alla 1 731 m, üles 1 129 m

Jalgrattasõitu 108 km, kokku 702 km

View 11. Montferrier - Carcassonne in a larger map
Eile õhtul pärast söömist mõtlesin, et pikutan natuke, aga jäingi magama. Ärkasin hommikul kella 9 paiku. Kokku magasin 13 või 14 tundi. Paar korda ärkasin küll üles ja kuulsin, kuidas vihma sajab. Nüüd peaksin küll väljapuhanud olema. Hommik oli nagu öögi märg, kuid vihma sadas nüüd uduna. Esmalt ootas ees 4 km pikkune ja 400 m kõrgune tõus Montseguri kurule, kus asub Montseguri kindlus. Uduvihmas pressisin ülespoole. Kurule jõudes ümbritses mind udu ja näha polnud midagi.

Hakkasin ronima mööda libedat kivist ja juurikalist rada üles kindluse poole. Kusagil poolel teel ilmus põõsa tagant äkki putka, kus tuli osta 5-eurone pilet. Ülal polnud näha isegi kindluse teist seina, ehkki ehitis oli üllatavalt väike.

Montseguri kindlus oli albilaste ristisõjas katarite viimane kants, mis hävitati 1244. aastal kuninga vägede poolt. Praegu seal asuvad varemed pärinevad hoopis XVII sajandist. Ilusa ilmaga oleks nii kindlusest kui ka kindlusele näha fantastiline vaade, aga mina pidin leppima vaid uduga. Kui tagasi alla jõudsin, oli ajuti näha pilvede vahelt kindluse kontuur, mis aga kohe uttu kadus.

Edasi sain tüki maad mäest alla sõita. Teele jäi Fontestorbes´i karstiallikas – kaljuseina alt maapinnale tulev allikas.

Seejärel jõudsin Bélesta linna, kus midagi vaatamisväärset ei kohanud. Tee jätkus siit ülesmäge kuni Ariége´i – Aude´i departemangu piirini. Ilm läks paremaks, vihm lakkas ja kohati oli päikestki näha. Maastik muutus, nagu sõidaks kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel. Ühtäkki avanes mäenõlvalt avar vaade orgu ja Puiverti linnale.

Sõit läks üha lõbusamaks. Nebias´ lähedal oli tee ääres puhkekoht pinkidega, kus otsustasin lõunat süüa. Sain just kohvi valmis, kui kusagilt tuli longates ja räsitud välimusega nukker koeraniru. Jagasime siis vennalikult pasteedikonservi omavahel.

Quillani linnast kuni Limoux´ni tuli teed jagada rohkete autodega. Erilisi vaatamisväärsusi tee ääres ka polnud. Pöörasin vaid korraks sisse Espérazasse ja Alet les Bainsi, kus olid näha XII sajandist pärineva katedraali varemed.

Alet les Bainsis asuvat Prantsusmaa rikkalikum mineraalveeallikas. Limoux linna ümbrus on jällegi kuulus valge ja vahuveini tootmispiirkond. Oligi näha arvukaid viinapuupõlde. Limoux linnas tegin väikese ringkäigu – vanalinn, turuplats, sild ja kirik.

Kuna autodest oli kõrini, valisin kõrvalisema tee edasiliikumiseks. See oli aga künklik, mitu tõsisemat tõusu varitses mind seal. Samas oli värske õhk ja kaunid vaated arvukatele viinapuupõldudele ja kutsuvate siltidega veinimõisatele.

Viinamarjad olid kahjuks toored veel. Õhtuks jõudsin Carcassonne´i külje alla. Selgete teeviitade abil leidsin kiiresti üles La Cité kämpingu (12.60 €). Panin telgi üles ja sõitsin rattaga veidi edasi, et imetleda valguses Cité kindlust. Ilma statiivita aga ei saanud teravat pilti sest.

Kuigi sõidetud sai üle 100 km, polegi ma nii väsinud. Eilne pikk uni vist aitas. Jala paistetus on ka kadunud, ainult veidi sinine veel.