laupäev, 12. juuli 2008

19. päev: Planina – Postojna – Predjama - Kozina

Hommikul ärkasin hobuste hirnumise peale üles. Väljas oli tihe udu ja ikkagi ei tea, kus me oleme. Pikkamööda udu hajus ja hommik oli ilus. Kusagil lähedal lõi kirikukell. Sõitma hakates avastasime, et olime päri Planina küla või linnakese külje all. Tee viis üles ja alla pikkade tõusude ja langustega. Tõusud tundusid muidugi pikemad. Minu arvates on siin hulga raskem sõita, kui mägedes, pealegi on jälle jube palav.
Jõudsime Postojna koobaste sissekäigu juurde. Pilet on 19 €, noortele 17 €. Sissepääs on igal täistunnil, meie jõudsime just mõni minut peale 10-t. Ootasime siis ligi tunnikese. Rahvast oli siin ikka päris palju. Esialgu pandi inimesed väikesesse aga pikka elektrirongikesse istuma. See kihutas üsna kiiresti ja arvasin, et nii suurt midagi ei näegi. Teel oli valgustatud koobast näha ja oli selline tunne, et kohe lööd pea ära mõne stalagmiidi vastu ära. Viimaks siiski rong peatus ja rahvas kamandati maha. Siin jaotati inimesed keele järgi gruppidesse. Inglisekeelne sai kõige suurem. Mingi giid kusagil seletas midagi, aga ei viitsinud kuulata teda, pealegi mingid türklased lõugasid kõvasti, nii et nagunii ei kuulnud midagi. Koobastes sai päris pikalt jalutatud. Fantastiline muidugi! Pildistamine oli keelatud, aga keegi sellest ei hoolinud: välklambid muudkui sähvisid. Ise tegin viisakusest pilte välguta, seepärast pidin pooled hiljem ära kustutama ja ülejäänutest ka enamus veidi udused. Vahepeal ehmatas mind itaaliakeelse grupi giid – olin just huvitava pildi kaadrisse saanud, kui röögatas kõrva ääres – pildistada ei tohi! See pilt läks küll nässu, aga liikusin siis ettepoole ja pildistasin edasi. Peale pikka jalutuskäiku pandi jälle kõik rongile ja kihutati tagasi välja. Kogu ringkäik kestis umbes 1 tund ja 20 min. Rongipeale minnes tehti igaühest pilt ja väljatulles võis selle omale mälestuseks osta, aga me ei hoolinud oma näolapi vahtimisest ja ei teagi, palju see pilt maksis. Nägime küll oma nägusid stendil rippumas.
Postojnast sõitsime Predjama Jamski gradi. Vaatasime kindlust niisama, sisse ei hakanud minema. Kindluse all pidid koopad ka olema, nende vaatamise eest taheti veel eraldi raha. Kindluse ees korraldatakse rüütliturniire, umbes nagu Tartus Hansapäevadel. Just augusti alguses on see üritus tulemas. Reklaami järgi tundub see veidi ehedam olevat kui Tartus.
Predjamast väntasime lõuna poole. Kavatsesime Škocjani koopaid ka vaadata. Eilne pikk sõit, palavus ja nälg ajasid Divačas meid sööma ja nii jõudsime Škocjani veidi peale kella viit. Kahjuks aga oli siin viimane külastus kell 17.00 ja homme ei viitsi me enam tagasi tulla. Sissepääs on siin 14 €.
Edasi läks tee pikalt ja aeglaselt ülesmäge ja palav oli. Jõudsime Kozinisse ja otsustasime siin kämpida. Siinne motell ja kämping on kiirtee ääres, suht kõle. Peale meie oli siin veel vaid üks telk. Hiljem tuli küll mõni juurde. Aga duši all sai käia ja õhtul vedelesime niisama.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:29
Kestis 10h 01 min
Teekonna lõpp 18:30
Madalaim punkt 429 m
Kõrgeim punkt 650 m
Kokku laskumisi 879 m keskm. 8 m/min
Kokku tõusu 942 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 64 km

reede, 11. juuli 2008

18. päev: Bovec – Kobarid – Idrija – Logatec - Planina

Täna oli meil plaanitud põhiliselt rattasõidu päev. Sihtpunktiks Postojna. Sõit mööda Soča jõe orgu.
Hommikul vahetasin Erichi rattal esikummi ära, sest tihtipeale läks see tühjaks, aga nähtavat auku ei leidnud.
Bovecist Žagani läks hea rattatee. Kaardi järgi läks see ka edasi kuni Trnovoni. Meiegi jätkasime sealt mööda rattateed, aga olukord muutus: tee läks kitsamaks, kruusasemaks ja järjest künklikumaks. Lõpuks koosnes tee vaid munakatest. Siin murraks kits ka jalad. Ma paneksin üheks päevaks siia sõitma mehe, kes selle tee rattateeks kaardil märkis ja tahaksin siis teada, mida ta sellest arvab! Teelt ei saanud ära pöörata, sest ühel pool on mägi ja teisel pool jõgi. Teisel pool jõge jookseb nagu mõnituseks kena, sile maantee. Lõpuks pääsesime Trnovos üle silla. Trnovos ja mujalgi siinkandis on süstade - kanuude laenutus. Soča jõgi on vesiseks tegevuseks väga hea.
Kobaridis sõime ja Tolminis ostsime uue multitoolsi Kranjska Goras kadunu asemele. Pikemaid peatusi ei teinud. Ilm oli jube palav jälle. Most na Soči linnakese juures on Soča jõgi üles paisutatud lausa järveks. Tolminist edasi kuni Idrijani mul kaarti ei olnud, sõitsime viitade järgi, aga edukalt, ilma eksimata. Kuna kämpinguid siinkandis pole, arvasin, et ööbime kusagil Idrija lähedal võsas. Rattakompuuter ütles üles, näitab suvalisi numbreid või üldse mitte midagi. Erichi kompuuter keeldus reisi algusest peale töötamast. Kilometraaži arvutame nüüd kaardi ja kilomeetripostide järgi.
Idrija kandis muutusid mäed madalamateks. Idrijas arvasime, et kell on veel vähe ja sõidame veel veidi edasi. Aga järgmised 12 km oli selline tee, kus teed piirasid ühelt poolt järsud mäenõlvad ja teiselt poolt jõgi, nii et mingit võimalust teelt ära pöörata polnud. Viimased 2 km läks veel serpentiinina üles ka. Godovičis maastik muutus: mäed muutusid madalamateks ja laugemateks – see on juba küngastik, mitte mäestik.
Erich arvas, et kuna Logateci, kus interneti andmeil peaks kämping olema, on ainult 16 km, jõuame enne pimedat sinna. Panime auru juurde ja jõudsimegi Logateci, aga ühtegi kämpingu viita me ei näinud. Bensukast küsisime, kus saab telkida. Sealt juhatati meid 8 km lõuna poole, seal pidavat kämping olema. Läks juba üsna pimedaks. Laze külas juhatas mingi vend, et minge vasakule – mitte midagi. Ühe maja õues näidati, et minge sinna. Jõudsime mingile ristteele, kus ühtegi viita polnud. Nüüd oli nõu otsas. Hakkasime sõitma suurema tuledekobara suunas, aga lähemale jõudes nägime, et need on vaid tavalised elumajad. Olime kurat teab, kus, keset lagedat siledat heinamaad. Otsustasime siiasamasse laagrisse jääda. Käsikaudu kobades läksime teelt kõrvale heinamaale ja panime telgi püsti. Sõime, vaatasime tähti, kuulasime rukkirääkude räägutamist ja konnade krooksumist ning jäime magama.
Nii Kobarid, Tolmin, Idrija, Logatec ja teised linnakesed on kindlasti lähemat uurimist väärt, kuid kahjuks jäid ajapuudusel meil seal pikemad peatused ära. Siinkandis olid I maailmasõja ajal suured lahingud ja selle kohta on ka mitu muuseumi. Aktiivseks puhkuseks on see kant ka väga hea: kanuutamine, nägime langevarjuga lendajaid (paragliding) (ei tea kuidas see täpne eestikeelne väljend on), matkamine ja muud.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:30
Kestis 12h 48 min
Teekonna lõpp 22:18
Madalaim punkt 236 m
Kõrgeim punkt 677 m
Kokku laskumisi 964 m keskm. 6 m/min
Kokku tõusu 1 013 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 126 km

neljapäev, 10. juuli 2008

17. päev: Trenta – Julia Alpid - Bovec

Trenta kämpingust mõni kilomeeter sõita ja olimegi raja alguse, mis viib üles mägedesse. Meil oli ikka tõsine kavatsus Triglavi (2864 m) otsa ronida. Tee kulges piki Zadnjica orgu ülespoole. Alguses läbi metsa, kõrgemal olid ainult mägimännid ja kaljud ja palju õitsvaid lilli. Siin nägime esmakordselt alpi jänesekäppa e. edelveissi. Päris kõrgel kohtusime alpi kaljukitsede perekonnaga. Nad olid väga julged, ei teinud meist väljagi. Pikutasid rahulikult edasi, kui me neist pilte tegime. Ülevalpool läks tõus järsemaks. Jõudsime Luknja kuruni (1758 m), kust hargneb mitu matkarada. Siin nägime mehi, kes sättisid oma köisi, karabiine ja kiivreid, et Triglavi otsa ronida. Selgus, et niisama lihtne see ülesminek polegi ja meie varustuses oleva 10 sõrme ja varbaga siit üles ei roni. Kahetsusega pidime sellest plaanist loobuma. Vaatasime siin, kuidas mehed aeglaselt ülespoole turnisid ja mugisime šokolaadi. Ilmselt oleksime me Triglavi otsa saanud, kui oleksime enne kuru lõunasse pööranud ja Dolici hüti kaudu üles roninud. Nüüd oli selleks juba liiga hilja. Siis tuli aga idee ronida teisele poole Bovški Gamsoveci (2392 m) tippu, et nautida kõrgemalt vaadet Triglavile. Vahepeal kaotasime raja ära ja tuli ronida neljakäpukil mööda järsku rohust nõlva üles. Aga õnneks leidsime jälle õige raja üles. Ega siingi ohutu polnud: väike komistus ja ligi kilomeeter vaba langemist. Kohati oli siin trosse ja naelu, et ohutum ronida oleks. Lõpuks saime üles. Meiega koos jõudsid siia üles üks sloveeni vanapaar. Lasime neil meist pilti teha ja nemad meil. Tipus metallkarbikeses oli märkmik ja pastakas – kirjutasime oma nimed sinna. Tipu ümber lendasid mägihakid ringi, aga nad olid väga häbelikud: ei lasknud endast pilti teha. Nautisime kena vaadet Triglavile ja teistele mägedele, aga kahjuks kogune palju pilvi, mis varjasid vaadet. Oligi aeg hakata alla minema. Loomulikult läksime alguses vales suunas mööda mäeharja. Õnneks nägime allpool õiget rada ja turnisime tagasi. Tagasi läksime Dovška vratani ja sealt Kriško järvekeste vahelt orgu. Teel avanes ilus vaade alla Trenta orgu. Allatulev rada oli veidi lihtsam, aga pikk ja tüütu. Teel nägime huvitavaid karstivorme, kus vesi on kivimeid mitmel moel uuristanud ja lõhkunud. Tagasi rataste juurde jõudnud, puhkasime veidi ja siis sõitsime mõnusalt allamäge Boveci poole. Enne Boveci oli veel väike tõus.
Kuna olime ikkagi väsinud, otsustasime siinsamas restoranis süüa. Toit oli hea ja kelner väga lahke. Uuris, kust me tuleme, aga ei tea, kas riik nimega Eesti ütles talle midagi või mitte.
Veidi linnast välja ja jõudsimegi kämpingusse Polovnik (16 €). Selles kämpingus on isegi internetiühendus olemas. Saime siin pilte üles laadida ja selle eest ei küsitud sentigi.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 8:31
Kestis 11h 24 min
Teekonna lõpp 19:55
Madalaim punkt 477 m
Kõrgeim punkt 2 393 m
Kokku laskumisi 2 120 m keskm. 10 m/min
Kokku tõusu 1 943 m keskm. 8 m/min
Jalgrattasõitu 26 km
Puhas sõiduaeg 1 h 22 min
Keskm. kiirus 18,91 km/h
Max. kiirus 44,13 km/h

kolmapäev, 9. juuli 2008

16. päev: Dovje – Kranjska Gora – Vršiči kuru - Trenta

Hommik oli ilus, päike paistis, mägedele kaunis vaade, aga meie kuivavad asjad oli kastega kaetud. Õhk on jahedam, nagu Eestis tavaliselt. Dovjest Kranjska Gorasse oli mõnus sõita – lauge eraldi rattatee. Kuna hommikul süüa ei saanud, üritasime Dovjes süüa, aga ei leidnudki ühtegi söögikohta. Edasi Gozd Martuljek oli selline imelik küla, mille keskkohale me pihta ei saanud. Siin nägime suurt hotellikompleksi – Špik - , mis oli mahajäetud ja rohtu kasvanud. Nii et kinnisvaraarendajad – siin on ideaalne koht asja arendada: turiste, matkajaid, mägironijaid ja suusatajaid peaks siin jaguma, kellelt raha kätte saada. Kranjska Goras saime lõpuks süüa ning varusime ka homseks ronimispäevaks toidumoona. Kranjska Goras on ilmselt talvel rohkem inimesi, sest siin lähedal on Planica suusahüppemägi ja mitmeid suusanõlvu.
Kranjska Gorast suundusime lõuna poole Vršiči kuru poole. Linnast välja sõites putitasime veidi rattaid – õlitasime ja keerasime mutreid. Sinna jäi minu multitool :-( Kui keegi sinnakanti satub, siis see on linnast väljasõites paremal pool pingi peal. Vršiči kuruni (1611 m) tuleb 9 km ülespoole ronida ja siis viuhti alla. Teel kohtasime lehmi, Vene kabelit siin I ms ajal teed ehitanud laviini alla jäänud vene sõjavangide mälestuseks ja ilusaid mägesid kahel pool teed. Erichi ratta kummid käituvad imelikult: vahel lähevad lihtsalt tühjaks, siis jälle mõni päev on kõik korras. Nüüd mäest allasõidul läks esikumm äkki tühjaks. Pumpasime täis ja jälle kõik OK. Laagrisse jäime Trenta kämpingusse (17.20 €), mis asub kitsas orus kõrgete mägede vahel Soča jõe ääres. Imeilus koht. Üritame riideid veel kuivatada, aga päikest enam õhtul siin ei paista. Erichi tossud kuivavad ilmselt veel mitu päeva. Homme on meil ronimispäev.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 10:36
Kestis 7 h 42 min
Teekonna lõpp 18:18
Madalaim punkt 628 m
Kõrgeim punkt 1 611 m
Kokku laskumisi 1 027 m keskm. 20 m/min
Kokku tõusu 1 086 m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 44 km
Puhas sõiduaeg 3 h 39 min
Keskm. kiirus 12,00 km/h
Max. kiirus 45,51 km/h

teisipäev, 8. juuli 2008

15. päev: Bohinj – Pokljuka platoo – Radovna org - Dovje

Ärkasin kell 5.30 ja uni läks ära. Jalutasin järve ääres ringi ja tegin pilte. Siis hakkas jälle vihma kallama. Kui Erich ärkas, sõime ja läksime teele, kuigi vihma sadas. Olime juba mitu head kilomeetrit sõitnud, kui mul tuli meelde, et me polnud kämpingu eest maksnud. Noh, loodame, et see suur majanduslik kahju kämpingule ei olnud, sest tagasi polnud tõesti himu sõita. Suundusime tagasi Bledi poole, aga nüüd Ribčev Lazist põhja poole üle Pokljuka platoo. Mingi teeotsa magasin maha, nii et tegime suure ringi. Vihma sadas vahetpidamata ja tee ronis muudkui ülespoole. Olime läbimärjad. Erich leidis kotist veel mõned kuivad riided, minu omad olid kõik märjad. Need kottide vihmakatted ei kõlba koera saba alla ka. Vahepeal tegime metsaserval kuuma kohvi ja sõime natuke, aga külm oli ikka. Platoo on ise ilus, metsane, liigestatud mõnede orgudega. Viimaks hakkas tee allapoole minema. Jõudsime Krnicasse. Siin ootasime bussipeatuses ligi tund aega vihma lakkamist, sest taevas hakkas juba heledamaks minema. Viimaks kella kolme paiku vihm lakkas, suundusime Radovna orgu. Bledi enam ei hakanud tagasi minema, nii et Bledi kindlus ja Vintgari kuristik jäigi meil lähemalt nägemata. Päike tuli välja ja meel läks kohe rõõmsamaks. Päike soojendas, päikesekiired puude vahel, mets auras – ilus oli. Piki orgu läheb kena kruusatee. Radovna org laieneb Zgornja Radovna juures ja tasast orgu ääristavad kõrged mäed. Väga kena! Nüüd tuli meil ületada Kosmačevi kuru – järsk, aga õnneks lühike tõus ja meie ees avanes Sava org, ühel pool jõge Mojstrana ja teisel pool Dovje. Meie suundusime Dovjesse, kus küla servas asub Kamne kämping (13 €). Kämpingus laotasime kõik oma asjad üle platsi ja põõsaste otsa kuivama, kuid päikesevalgust jagus ainult lühikeseks ajaks. Ilmselt saame oma asju veel mitu päeva kuivatada. See kämping on sümpaatne. Siin sai meil gaas otsa, nii et jäime kuiva toidu peale – näsime kuiva saia, juustu ja küpsiseid.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 10:21
Kestis 8h 30 min
Teekonna lõpp 18:51
Madalaim punkt 536 m
Kõrgeim punkt 1 234 m
Kokku laskumisi 1 988 m keskm. 24 m/min
Kokku tõusu 2 086 m keskm. 10 m/min
Jalgrattasõitu 58 km
Puhas sõiduaeg 4 h 10 min
Keskm. kiirus 13,70 km/h
Max. kiirus 49,09 km/h

esmaspäev, 7. juuli 2008

14. päev: Bled - Bohinj

Öö läbi ja varahommikul sadas, siis läks ilm paremaks: päike ja pilved vaheldumisi. Bledist suundusime mööda Sava Bohinjka orgu Bohinji järve poole. Tee läks allamäge ja ilm oli veidi jahedam kui varem. Bohinjska Bistricas ostsime süüa ja Ribčev Lazis käisime Gostilna Rožiči võõrastemajas söömas – väga hea grill oli seal. Bohinji järv tundus palju sümpaatsem kui Bled: vaikne, vähe hotelle ja restorane ja inimesi. Suundusime järve läänekaldale Ukanci. Siin on huvitav mets: kaljud ja enamasti lehtpuud. Siit sõitsime veel 5 km edasi Savica koske vaatama. Läbipääs sinna maksab 2,40 €. Nüüd olime juba igasuguste koskede ja jugadega harjunud, Savica ei paistnud millegi erilisega silma. Edasi olime kavatsenud minna kose juurest üles mägedesse järvi vaatama, aga kaardil märgitud otseteed ei leidnud üles. Tuli alla kose sissepääsu juurde tagasi laskuda ja uuesti hakata märgistatud rada pidi üles ronima. Kell oli juba 15.00. Seega pidime kiiresti liikuma. Tee läheb järsult üles, kivine, kohati kaetud mulluste lehtedega, mõnes kohas on trossid ja naelad kaljusse raiutud. 1,5 tunniga jõudsime Črno järve juurde. Teel ei kohanud ühtegi inimest. Järv on väike, aga ilus, ümberringi kaljud ja mets. Väga vaikne. Otsustasime veel edasi minna. Tee enam nii järsk ei olnud. Vastu tuli suur grupp hispaanlasi. Liikusime kiiresti ja möödusime suurte seljakottidega tee peal ähkivatest noortest. Ilmselt läksid nad Koča pri Triglavskih Jezerih mägimajja ööbime, et homme edasi matkata. Veel 1,5 tundi ja olimegi Dvojno järvekese juures. Selle järve juures on ka eelpool nimetatud majake. Pugisime siin šokolaadi, pildistasime lilli ja oligi aeg tagasi pöörduda, sest kell oli juba 18 läbi ja peale 20-t hakkab juba hämaraks kiskuma, eriti veel metsa all. Siis algas aga äike. Sadas tihedat vihma, kivid ja puujuured muutusid libedaks ja hämaraks läks. Tulime üsna kiiresti alla, seetõttu külm ei hakanud, kuigi olime läbimärjad. Siruli ka õnneks ei lennanud, kukkumine oleks väga pikk ja valus olnud. Üsna ekstreemvärk oli see küll, aga mõnus. Lõpuks jõudsime kella 20-ks alla. Mingi majakese räästa all vahetasime kuivad riided selga ja esmakordselt läks nüüd vaja pikki säärevarje. Vihmasadu jäi nõrgemaks ja sõitsime järve äärde Zlatorogi kämpingusse. Ja nüüd vihm lakkas. Vastuvõtus enam kedagi ei olnud; panime telgi püsti. Ise ei viitsinud enam süüa teha, sest siinsamas oli mingi söögikoht ka, kust saime pizza ja kohvi.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 10:26
Kestis 10h 43 min
Teekonna lõpp 21:09
Madalaim punkt 494 m
Kõrgeim punkt 1 720 m
Kokku laskumisi 1 544 m keskm. 9 m/min
Kokku tõusu 1 606 m keskm. 7 m/min
Jalgrattasõitu 40 km
Puhas sõiduaeg 2h 15 min
Keskm. kiirus 17,45 km/h
Max. kiirus 36,78 km/h

pühapäev, 6. juuli 2008

13. päev: Ferlach – Loiblpass – Radovljica - Bled

Mul läks uni vara ära. Päikesetõusu ajal klõpsisin udusest järvest pilte teha. Varsti hakkas igav ja ajasin Erichi ka jalule. Sõitsime Ferlachi tagasi. kell oli vähe ja ühtegi kohvikut ei leidnud. Lõpuks nägime kohvikut, kus üks tädi askeldas. Ütles, et avab alles kell 10, aga andis ikkagi meile paar pudelitäit vett. Meil polnud ei vett ega toitu. Edasi sõites jõudsime bensukasse, kust saime värskeid saiakesi. Sõitsime linnast välja ja tee ääres keetsime omale kohvi ja pugisime nämmasid värskeid saiu. Ilm oli ilus ja kõik oli nii kena. Siis „kihutasime“ s.t. lükkasime oma jalgrattaid Loiblpassi poole.
Enne kuru vaatasime Kuradisilda – Teufelbrücket, kus Tschauko kose juurde on ehitatud sild. Siin sai ennast pildistada veebikaameraga ja hiljem vaadata pilti aadressil www.ferlach.at. Hiljem selgus, et just selle päeva fotosid ei olnud sellel veebilehel millegipärast. Varsti jõudsimegi Loibli 1566 m pikkuse tunnelini (1068 ümp). Hüvasti Austria! Aga me tuleme veel tagasi!
Tunneli otsas on kunagised piirivalve- ja tollihooned, mis on nüüd inimtühjad. Tunnelis oli üpris jahe ja puhusid võimsad mürarikkad ventilaatorid. Jõudsime mäe alt läbi - Tere, Sloveenia! Järgmised 10 km kihutasime mõnuga väikeste peatustega alla. Varsti pärast tunnelit on tee ääres Mauthauseni koonduslaagri harulaagri mälestusmärk. Siinsed vangid ehitasid tunneli. Enne seda käis liiklus üle Loiblpassi (1367 m). Maantee äärde jääb Tržiči linn. See linn olevat ehitatud klassitsistlikus stiilis ja omapäraks on metalluksed majadel. Me ei raatsinud mõnusalt teelt kõrvale pöörata, et pärast üles ronida. Nii vaatasime ülalt maanteelt linna katuseid. Teel on mitu lühemat tunnelit.
Bistrica pri Tržiču linnas pöörasime maanteelt väiksema tee peale Begunje suunas. Tee läks jälle ülesmäge, väga palav oli, vett kulus palju. Tee on kitsas ja asfalt auklik. Aga vaade orgu ja kaugematele madalatele mägedele ilus. Mõni kilomeeter enne Bohinjet algab langus. Kihutasime linna, nägemata siin asuvat lossi. Linn on selline tavaline. Linna ääres Elan – Marine paatide-kaatrite tehas. Edasi suundusime Lesce linna. Siin on väike lennuväli. Üritasime Radovljicasse minna, aga teeviitade järgi sõites sattusime karjamaale. Lõpuks saime üle põllu linna serva. Jätsime rattad tee äärde ja ronisime mööda järsku remonditavat teed Radovljicasse. See linn on omapärane: mäenõlval selline kompaktne väike vanalinn. Osa hooneid on restaureeritud, osade juures töö käib ja osa veel räämas. Vaatasime veidi ringi ja läksime tagasi, et võtta suund paljukiidetud Bledi linna ja järve poole. Tee viis üles ja alla läbi väikeste kitsaste tänavatega külade – Bodešče, Ribno, Selo pri Bledu.
Siis saabusime Bledi – tohutu hulk autosid, järveäärne tihedalt täis inimesi. Sõitsime kähku kämpingusse, et ennast kuidagi jahutada; palavus oli tappev. Kämping on suur ja palju rahvast oli siin. Telkimise eest küsiti 22.15 €. Käisime duši all ja jalutasime veidi järve ääres. Noh, eks saar ja kirik sellel ja kindlus kaljunukil on kenad küll, aga see autode- ja rahvahulk käib närvidele. Olime väsinud ja ei viitsinud edasi liikuda, et kindlust lähemalt kaeda. Kuna meil süüa järjekordselt polnud, otsustasime süüa restoranis. Siin tegi üks papi ühemehebändi. Esialgu polnud vaba kohta. Mõne aja pärast hakkas vihma tibutama. Lõpuks saime vaba laua, aga lageda taeva all, vihmasadu muutus aga tugevamaks. Vaid mõned lauad olid sirmi alla ja hoones sees millegipärast ei teenindatud. Peale pikka ootamist suvatses kelner tulla ja veel pikema ootamise järel tõi meile prae, mis oli seniste söömaaegadega võrreldes armetult väike. Varsti saime vihma käest sirmi alla pugeda. Jällegi pikk-pikk ootamine ja lõpuks saime arve, mis oli suht suur selle pisikese lihatükikese kohta. Kobisime pooltühja kõhuga telki. Vihm ja äike jätkus.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 7:40
Kestis 9h 38 min
Teekonna lõpp 17:18
Madalaim punkt 416 m
Kõrgeim punkt 1 068 m
Kokku laskumisi 1 179 m keskm. 12 m/min
Kokku tõusu 1 262 m keskm. 5 m/min
Jalgrattasõitu 62 km
Puhas sõiduaeg 4 h 41 min
Keskm. kiirus 13,15 km/h
Max. kiirus 53,10 km/h