Kokkuvõte

 

Lend ja maandumine nagu kellavärk. Lahke väimees tuli Tartust autoga vastu ja olingi kodus. 

 

Siin kogu teekond.

Väike kokkuvõte kogu reisist. 33 päeva ja umbes 2900 km. Täpset numbrit ei tea, sest vahel unustasin kella käima panna ja rattakompuuter tegi vahetevahel trikke. Oli liiga palju mägesid - pole enam poisike, kes nagu põder mäest üles kihutaks. Oli liiga kuum. Võib-olla oleks september-oktoober selles mõttes parem aeg, aga siis on jälle päev liiga lühike või siis kevadepoole. Oli liiga palju siledat maad - igav sõita. Aga see on kõik tühiasi, mäed on ilusad ja tasandikul auväärsed linnad vahvad. Itaallased on olnud tublid tee-ehitajad. Kogu maa on kaetud tiheda teevõrgustikuga, kus on hea vältida suuri magistraale. Aga enam ei taheta seda korras hoida. Enamlevinuim liiklusmärk oli see

Selle peaks panema juba Itaalia piirile ja teatama, et see kehtib kogu riigis. Milline metalli kokkuhoid see oleks. Šveitsi teed on aga väga head ja rattateed hästi märgistatud ja mõnusad sõita. 

Äge oli!

34. päev. Iseo - Orio al Serio - Tallinn - Kurepalu

Teele kell 08:29

Vahemaa 44 km, kokku 2 862 km, rattasõit 44 km, kokku 2 742 km

Aeg teel 3:10, rattasõit 2:35

Rattasõidu keskmine kiirus 17 km/h

Tõusu 215 m, langust 173 m, min. kõrgus 189 m, max kõrgus 247 m

Hommikul ei kiirustanud. Alguses läks teekond piki Iseo järve kaldaid. Siis väikesed ekslemised ja vahepeal täiesti vales suunas sõitu. Aga lõpuks jõudsingi lennujaama. Täna on jälle jubedalt kuum. Lohutus on see, et varsti kodus, kus ilm on mõistlik. Pakkisin oma ratta varemostetud toidukilesse. Jäi kuidagi armetu mulje. Lennujaamas leidsin profipakkija, kes mu ratta üle kiletas.

Kuna ratas pakkimismasinasse ei mahtunud, oli tegemist käsitööga ja läks 30 € maksma. Aga tulemus oli viisakas. Edaspidi läks kõik kenasti ja õigeaegselt.

33. päev. Quinzano d'Oglio - Iseo

Teele kell 07:29

Vahemaa 68 km, kokku 2 818 km, rattasõit 64 km, kokku 2 698 km

Aeg teel 7:29, rattasõit 4:45

Rattasõidu keskmine kiirus 14 km/h

Tõusu 414 m, langust 284 m, min. kõrgus 59 m, max kõrgus 265 m

Bresciasse sõit oli väga üksluine – pikk noolsirge tasane tee põldude vahel. Brescias võtsin rahulikult- aega küll. Lootsin varakult Iseo järve äärde jõuda ja mõnuleda. Brescias on huvitav ehitis - Palazzo della Loggia.

Kolasin ringi ja ronisin üles kindlusesse,

kust avaneb vaade kogu linnale

ja katedraalile.

Tasakesi liikusin põhja poole. Maastik muutus künklikumaks

ja kuumus laibastas. Lõpuks jõudsin Iseo järve äärde. Esimeses kämpingus öeldi, et kohti pole. Kõrval oli teine, kus samuti keelduti platsi andmast. Mul tekkis juba hirm, et kus kurat ma selle öö veedan. Unistus rannas lebotamisest hakkas kustuma. Edasi järve ääres oli veel paar kämpingut. Kolmandas - Camping Quai – halastas perenaine mu peale ja kuigi kohti polnud, leidis siiski platsi maja taha.

Ainult 15 €. Olin südamest tänulik. Ja nii saigi pikalt mõnuletud. Loomulikult õlu

ja ujumas sai käia.

Ja õhtul päikeseloojangut imetletud.

32. päev. Cremona - Quinzano d'Oglio

Teele kell 08:08

Vahemaa 114 km, kokku 2 750 km, rattasõit 110 km, kokku 2 634 km

Aeg teel 10:00, rattasõit 7:11

Rattasõidu keskmine kiirus 16 km/h

Tõusu 290 m, langust 268 m, min. kõrgus 32 m, max kõrgus 80 m

 

Hommikupoolik Cremonas. Kesklinnas on katedraal ja kellatorn.

Et tegemist on viiulipealinnaga, siis on siin olemas viiulimuuseum,

mis oli aga pühapäevahommikuselt suletud. Stradivarile on siin püstitatud lausa kaks mälestusmärki

ja ka teistele muusikategelastele.

Suhteliselt väike linn on Cremona ja pühapäevale omaselt pea-aegu inimtühi.

Jätkasin teekonda mööda väiksemaid teid ja tammil olevat rattateed piki Po jõge.

Nägin ka tomatikoristust, mis käib siin masinatega.

Jube palju jääb saaki maha.

Siis tuli Piacenza. Väga mõnus linn jällegi. Algatuseks Farnese palee.

Siis Cavalli väljak paleega

ja Farnesede ratsamonumendid.

Hulkusin tasa-tasa mööda tänavaid.

Jube palavus jälle. Sõin esmakordselt päris risottot, mis oli väga hea. Algselt oli plaan ka Pavia linnast läbi sõita. Aga palavus sundis plaani muutma. Otsustasin kõige otsemat teed Bresciasse sõita, jättes kõik külad ja linnakesed vahele. Pizzighettone linnakese juures läksin üle Adda jõe.

Maps juhatas mind mööda väikesi teid põldude, lautade ja kraavide vahel. Kuni tee sai lihtsalt otsa. Pidin hulga maad tagasi sõitma ja kuumuse ja väsimuse tõttu keerasin teelt võssa. Bresciani jäi mingi 30 km. Tänane ööbimine on vabas õhus, ei viitsi telki ka üles panna.

Kõrval kraavis solistab vahel kobras. Loodan, et ta öösel mu toiduvarusid nahka ei pane. Pimedas jälgisin priske ämbliku tegemisi

ja uni tuli.