Aosta/Saint Maurice - Valnontay

36. päev

Teekond kl. 7:46 – 19:40; 11 h 54 min
Min. 673 m – max. 3 301 m
Alla 1 727 m, üles 2 804 m
Jalgrattasõitu 27 km, kokku 2 534 km; jalgsi vähemalt 16 km, 6,5 tundi
Puhas sõiduaeg 2 h 38 min
Keskm. 10,0 km/h

View 36a. Col Lauson in a larger map

View 36. Aosta - Valnontay in a larger map
Tänahommikune sõit Aostast Cogne´isse ja edasi Valnontaysse oli rist ja viletsus, ikkagi 1 km tõusu. Eesmärgiks külastada Gran Paradiso rahvusparki ja ronida Col Lausoni kurule ning ühe tükis sealt ka alla tulla. Aymaville´i küla juures seisis võimas loss-kindlus,

mida käisin lähemalt uurimas. Sealt avanes kena vaade Aosta orule.

Lossi ees oli kontsert tulemas – sätiti toole ja võimendust üles. Mingitel aegadel saab lossi ka seest vaadata, aga ma olin liiga varajane.
Tee ronis muudkui ülespoole paralleelselt Grand Eyvia vahutava mägijõega.

Mida kõrgemale, seda ilusamaks maastik läks.

Cogne´is puhkasin veidi. Linnake oli rahvast täis ja paljudele jätkus siin tegevust: koerasõpradele,

mudellennuharrastajaile ja muidu puhkajatele.

Mõni kilomeeter veel punnimist ja olingi Valnontays, kust paistsid lumised mäetipud (tegelikult paistsid liustikega mäed juba Cogne´is).

Gran Paradiso kämpingus panin kähku telgi üles, maksin ööbimise eest 10 € ja panin mägede poole punuma, et enne pimedat tagasi jõuda. Tegelikult maksis telgikoht 11 €, aga tädi võttis ainult 10.
Esialgu viis rada siksakitades metsa vahel järsult üles.

Siis oli sillake üle müriseva ja vahutava oja.

Veel järsemat ronimist kivide ja ebamugava kõrgusega toestatud astmete vahel ning pikkamööda muutus teeprofiil rahulikumaks. Alguses olin kuidagi väsinud, aga mida ülespoole, seda paremaks enesetunne läks. Rifugio Vittorio Sella juures tegin põgusa peatuse.

Enne rifugiot olid oja teisel kaldal mingid talu moodi ehitised.

Ei tea, kas seal elatakse aasta läbi või ainult suvel. Igatahes oli kogu mäestik kaetud lehma- ja lambasõnnikuga, nii et vett ei julgenud ojast eriti juua. Siit läks rada edasi vahelduvalt, laugemad kohad vaheldusid järsematega. Paremale jäi mitmevärviline Punta Rossa mägi ja kuru,

vasemal oli kogu aeg nähtaval Gran Paradiso mägi ja liustikud.

Vahetult kurust vasakule jäi helepruunist pehmemast kivimist mägi.

Üldse olid siin kivimid väga mitmekesised. Päris üleval koosnes mägi pehmest pudedast sinakast kildast ja ronida oli veidi keeruline.

Märja ilmaga oleks siin isegi ohtlik. Ülal püüdsin kinni kaks itaallast. Muidu kõrgemal inimesi ei kohanud. Vanem mees jäi alla ootama, noorem ronis küll ülespoole, aga üsna väsinud olemisega oli. Mina olin kui noor sälg nende kõrval. Viimaks sain kurule, kõrgusega 3299 m.

Teisele poole erilist vaadet polnud, õhk oli vinest läbipaistmatu.

Kui itaallane üles jõudis, tegime üksteisest pilti

ja hakkasime alla laskuma. Ülal oli jahe ja pikalt ei tahtnud seal olla. Minu allatulek oli lõbus, vahepeal tegin isegi jooksu. Tagasi vaadates nägin itaallasi kaugel koperdamas. Ei tea, kas nad enne pimedat üldse alla jõudsid. Mina jõudsin tagasi pool kaheksa. Teel nägin paari kitse mäenõlval söömas, aga arglikud olid teised.

Kui üritasin lähemale hiilida, lasid jalga.
Tänane päev oli super! Õhtul läks ilm jahedaks, vaid 15 kraadi.

Bourg Saint Pierre – Aosta/Saint Maurice

35. päev

Teekond kl. 7:58 – 16:03; 8 h 05 min
Min. 667 m – max. 2 469 m
Alla 1 861 m, üles 1 938 m
Jalgrattasõitu 56 km, kokku 2 516 km
Puhas sõiduaeg 3 h 50 min
Keskm. 14,5 km/h

View 35. Bourg Saint Bernard - Aosta in a larger map
Päev algas Šveitsi ja Itaalia piiril oleva Grand Saint Bernardi kurule ronimisega. Esimesed 6 km läks päris libedalt. Teel oli arvukalt tunneleid. Poolel teel suubus üks teeharu tunnelisse

ja väljus ligi 6 km kaugusel Itaalias. Mina jätkasin teed aga ülespoole,

üle kuru. Järgmised 7 km oli tõeline piin. Ilm oli jahedavõitu, puhus tugev tuul ja mu jõud oli täiesti kadunud. Kas siis kõrgus üle 2 km merepinnast mõjus nii rängalt?

Igatahes liikusin teosammul, iga 100 m järel puhates. Tõusuks kulus mul umbes 3 tundi. Kurul puhkasin ligi tunni. Et frankidest lahti saada, ostsin väikesest poekestest

lastele kilo kuulsat šveitsi šokolaadi. Ei tea, kuidas see eesolevatele vintsutustele s.t. kuumusele vastu peab? Kurul teisel pool järve oli juba Itaalia.

Vahepeal šveitsi tolliputka.

Itaalia poolel asub suur hotell ja hulganisti suveniirimüüjaid. Eemal aga kõrge Püha Bernhardi kuju.

Nägin ka ühte bernhardiini, kes on siit nime saanud, ringi jalutamas. Mu kotti rändas üks pisike võtmehoidjast bernhardiinikutsu, mis pakiti spetsiaalselt tembeldatud ümbrikusse.Vaade kurult Itaalia poole oli vägev.

Allasõit oli mõnus. Itaallased on oma teed hästi korda teinud – lai ja sile asfalt. Kohati teeremont käis veel.

Allapoole jõudes muutus ilm järjest soojemaks.

Kuigi puhus tugev tuul, ei jahutanud see põrmugi. Teel Aostasse tegin paar puhkepeatust.

Aostasse jõudnud, otsustasin, et täna rohkem ei sõida: väsimus oli suur ja kuum oli. Linnas jalutasin ringi, külastades rooma triumfikaart

ja amfiteatri varemeid

ning linnamüüri.

Palava ilmaga oli paar portsu itaalia jäätist kui rusikas silmaauku.
Võtsin suuna linnast välja, et võtta kämping teel Cogne´i poole. Esimese 3-tärnilise basseiniga Internationali jätsin vahele ja läksin 2-tärnilisse Monte Bianco kämpingusse (9 €). Jutukas soravalt inglise keelt rääkiv poiss näitas koha kätte. Kämping asub oja ja jõe ääres, kus oja suure mürinaga jõkke tormab, aga see summutas vähemalt teisel pool jõge asuvalt kiirteelt tuleva liiklusmüra ära. Õhtu oli palav ja väga tuuline, nagu kuivatusahjus. Pesin pesu

ja pikutades väljas matil mugisin süüa, jõin kohvi

ja vaatasin pilvi.

Les Praz – Bourg Saint Pierre

34. päev

Teekond kl. 8:21 – 17:56; 9 h 35 min
Min. 504 m – max. 1 614 m
Alla 1 439 m, üles 1 951 m
Jalgrattasõitu 77 km, kokku 2 460 km
Puhas sõiduaeg 5 h 57 min
Keskm. 12,8 km/h

View 34. Les Praz - Bourg Saint Bernard in a larger map
Päeva algus oli mõnus. Sõitsin Argentière´ini, sealt väike tõus Col des Montets kurule ja seejärel Vallorcine´i. Teel oli ilusaid vaateid tagasi mägedele.

Kurul asus väike majake, kus oli looduskaitseala tutvustav ja hariduslik väljapanek.

Sissepääs sinna oli vaba. Vallorcine´is ostsin väikesest poekesest saiu ja mõni aeg hiljem mugisin neid tee ääres, võttes lisandiks põõsastest vaarikaid. Parimad croissantid olid need. Vallorcine on kena koht

teda ümbritsevate mägedega.

Kohtasin arvukalt jalgsimatkajaid.
Edasi nii lõbus enam polnud. Tee hakkas ülespoole minema. Prantsusmaa – Šveitsi piiril seisis tolliputka, kus tolliametnikud sees istusid.

Minu vastu küll keegi huvi ei tundnud.
Tõus jätkus kuni Forclaz´kuruni (1527 m),

et alguses pikalt ja laugemalt ning seejärel järsemalt serpentiinina Martigny linna laskuda. sel teel erilist asustust polnud, vaid väike Trienti külake.

Martigny linn asub Rhone´i jõe siledapõhjalises orus, kus mäenõlvad on kaetud viinapuuistandikega. Ülalt avaneb üsna äge vaade orule.

Martignys sõitsin vaatama restaureeritud rooma amfiteatrit.

Samas asub bernhardiinimuuseum,

mida ma küll ei külastanud. Linnas otsisin rahaautomaati, sest arvasin, et mul läheb kämpingus kindlasti franke vaja. Leidsin automaadi mingi panga seinas, aga see oli remondis. Rohkem ma siin linnas rahaautomaate ei leidnud.
Sõitsin siis linnast välja Saint Bernhardi kuru poole, ikka üles ja üles läks tee. Teel midagi eriti huvitavat polnud,

venisin aeglaselt edasi. Mõned külad jäid teele,

aga neis ma ei peatunud. Liddes´ külas

nägin turismiinfo seinal rahamasinat. Vähim summa, mida seal pakuti, oli 50 franki. Võtsin siis selle summa, ehkki kämpingus ilmselt nii palju vaja pole. Otsustasin, et ööbin Bourg Saint Pierre´is, sest kurule ma õhtuks ei jõua ja kämpinguid rohkem siin pool kuru ei ole. Kämpingus

– Grand St. Bernhard – selgus, et maksta saab ka eurodega. Ma kulutasin siiski esimesed frangid - kokku 14,80. Õhtu oli veel pikk ja kolasin veidi küla vahel. Bourg Saint Pierre on mõnus väike külake,

kus on mitmeid matkaradu ja vaatamisväärsusi, kõik selgitavate siltidega varustatud. 1800. a. läks siit Napoleon oma vägedega läbi. Selle tähistamiseks oli mitmel pool poste gravüüridega ja napoleoni kübaraga posti otsas.

Siin olid omapärased hooned,

kuristik,

vana vesiveski.

Piilusin ka kohalikku kalmistut.

See oli hoopis lihtsam, kui Hispaanias ja Prantsusmaal - ilmselt protestantismi ja katoliikluse vahe.
Õhtul läks jahedaks, pilved hiilisid mäetippudelt järjest allapoole.