pühapäev, 9. august 2009

Kokkuvõte

Kogu marsruut


Üksi reisimisel on nii häid kui ka halbu külgi. Hea on see, et võid ise valida omale jõukohase edasiliikumise tempo. Tõsi küll, alguses pingutasin veidi üle. Suhtlemisprobleeme mul ka polnud. Pärast paari nädalat leidsin kõige targema inimese, kellega nõu pidada ja kellele sai mõne kõvema sõna ka öelda – iseenda. Tihtipeale suhtlesin vabalt ka ümbritseva loodusega: ehmatasin nii mõnegi laululinnu noka kinni kui röögatasin: „Kuradi kägu! Mida sa laulad siin! Mis sul viga oksakesel istuda ja vidistada, aga mina pean mäest üles punnima, et hing väljas!“
Samas oleks vahel tahtnud kedagi omale seltsi, eriti õhtuti. Kämpingutes hoiavad inimesed enamasti omaette ja ma pole ka kuigi suhtlemisaldis võõraste inimestega.
Reisi esimene nädal tundus väga pikk ja tundus, et 5 nädalat on ikka väga pikk aeg. Siis aga hakkas aeg kiiremini minema. Väsimus kimbutas mõnel päeval, aga pärast kergemalt võetud päeva oli jälle kõik korras. Eriti andsid energiat juurde ronimised mägedes.
5 nädalat jalgrattasõitu on figuurile väga hea. Teise nädala lõpus ilmus voltide vahelt nähtavale naba ja kolmandal nädalal kadusid „sangad“.
Keelteoskus oli mul vilets. Hispaania, prantsuse ja itaalia keeles oskasin umbes 20 väljendit ja inglise keel on mul ka niru. Aga sellega sai vabalt hakkama.

Statistika
Reis kestis 43 päeva, läbisõit 3018 km.
Päevas sõitsin keskmiselt 72 km, 4 tundi ja 45 minutit, keskmise kiirusega 15 km/h. Lisaks kaheksal päeval tegin jalgsimarsruute kokku 110 km.
Tavaliselt hakkasin liikuma kell 8:30 ja lõpetasin 18:30, seega oli teel keskmiselt 10 tundi päevas.
Madalaim punkt oli 0 m Barcelonas mere ääres ja kõrgeim 3301 m Col Lauson Gran Paradisos. Kui Itaalia madal osa välja arvata, liikusin keskmiselt päevas ülespoole 1450 m ja alla 1430 m.

Kulud
Kokku kulus 25 000 krooni, sellest lend ja ratta transport 6534 EEK, ööbimised (kämpingud ja hotellis 1 öö) 6920 EEK ning toit ja muu 11150 krooni. Kokku u. 25000 krooni. Keskmiselt kulus 25 € päevas.
Prantsusmaal ja Itaalias mägedes pole kämpingute leidmisega probleemi. Pea igas külas on kämping. Raskem on neid leida Hispaanias ja Itaalia siledas osas.

Meeldejäävamad ja meeldivamad elamused

Barcelona, Aigüestortese rahvuspark, Carcassonne Cite, Minervois´ viinapuuväljad, Sidobre, Millau viadukt, Aubraci ääretud väljad, Auvergne´i mäed, arvukad kurud, jõgede kanjonid ja Alpid.
Tipphetk minu jaoks oli ronimine Matterhorni juurde.
Jalgrattasõit päeva esimesel poolel.

Ebameeldiv
Enamasti kuum ilm - sobivaim aeg oleks ilmselt septembrikuu.
Kohati tihe liiklus. Eriti hull, kui pidi sõitma betoonseintega ääristatud maanteel. See oli minu jaoks lausa ahistav.
Kõige masendavam oli sõita pärastlõunal kusagil kuumas, tolmuses, suitsuvinguses äärelinnas, kus kuiv tuul keerutas üles tolmu ja prahti. Ja teine depressiivne koht oli supermarketite parklad.

Kokkuvõttes jäin reisiga väga rahule ja valmis järgmisel aastal jälle minema. Kui kõik hästi läheb, siis Islandile.

laupäev, 8. august 2009

Lonate Bozzolo - Malpensa

43. päev

Teekond kl. 7:42 – 8:10; 38 min
Min. 214 m – max. 242 m
Alla 14 m, üles 31 m
Jalgrattasõitu 11 km, kokku 3 018 km
Puhas sõiduaeg 38 min
Keskm. 17,3 km/h

View 43. Lonate Pozzolo - Malpensa in a larger map
Täna siis viimane päev ja sõit otse lennujaama. Kõik teeviidad juhtisid kiirteele. Sõitsin tunde ja päikese järgi, kuni sattusin logistikakeskusesse ja lõpuks lennujaama raudteeterminali ette. Sealt kõndisin rattaga läbi jaama ning olingi lennujaamas 0 korrusel. Kuidas siis inimlikult mööda normaalseid teid pidi saab, ei tea.
Ratta pakkimiseks olin juba varem hankinud 50 m toidukilet ja tunnikese sisustasin selle mässimisega ümber ratta. Mõnda kohta lisasin McGyveri teipi tugevduseks. Järgmised 5 tundi igavlesin ja tukkusin pingil. Chek-in´is kästi ratta eest maksta SAS-i kassasse. Kihutasin raha maksma, siis tagasi ja seejärel veeretasin ratta kärul suuremõõdulise pagasi väravasse. Ratta pakend sobis küll.
Aega oli lennu väljumiseni maa ja ilm. Veel igavlemist ja lõpuks sain kodu poole tulema. Enamus Euroopast oli pilvevaba ja aknast välja vaadates võis tutvuda geograafiaga. Tundsin ära Ölandi, Gotlandi ja siis paistiski Hiiumaa. Kodu!

reede, 7. august 2009

Turbigo – Lonate Bozzolo

42. päev

Teekond kl. 8:15 – 20:18; 12 h 03 min
Min. 143 m – max. 248 m
Alla 148 m, üles 240m
Jalgrattasõitu 110 km, kokku 3 007 km
Puhas sõiduaeg 7 h 00 min
Keskm. 15,6 km/h

View 42. Turbigo - Lonate Pozzolo in a larger map
Sõit Milano poole kulges mööda väiksemaid teid pidi, kus liiklust pea-aegu polnudki. Linna sisenemisel ei olnud suurematel teedel samuti hullu liiklust. Linna plaan oli mul juba olemas ja orienteerumine kulges vigadeta. Esmalt jõudsin Santa Maria delle Grazie kiriku juurde, kus asub Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg".
Majanduslikel põhjustel jäi mul see vaatamata. Samas aga kohtasin „sõpra“ Senegalist. Kena tõmmu poiss surus kätt ja rääkis maast ja ilmast, et Milanos on raske tööd leida, et Senegal on ilus maa, et Senegalis on lapsed poolnäljas ja riideid pole ning näitas piltidega raamatuid Senegalist. Jutu ajal sõlmis mulle värvilise paela ümber käe sõpruse märgiks ja küsis siis nagu poolkogemata, et kas ma ei tahaks vaeseid senegallasi toetada. No ma siis toetasin äsja maast leitud 20 sendiga. „Sõber“ surus jälle kätt ja soovis head reisi. Nii lihtne on Milanos sõpru leida!
Järgmiseks leidsin üles Castello Sforzesco.
See on suur kindlus, rajatud juba XIII sajandil ning siis laiali lammutatud. XV sajandil ehitas vürst Francesco Sforza selle uuesti üles ja muutis selle vürstide residentsiks.
Oh üllatust! Ka siin oli senegallastest sõpru kui palju. Aga mulle aitas ühest sõbrast küll. Kindlust igast küljest uurinud, liikusin La Scala teatri poole. Teater ise oli väheütleva välimusega,
aga samas väljakul Leonardo kuju oli kena.
Väljakult paistis Vittorio Emanuele II galerii,
mis on kena ehitis. Ja nüüd läksin Duomo juurde,
mis oli mul magustoiduks jäetud. Uhke kirik!
Kahjuks oli ustel väga range turvakontroll ja ma oma lühikeste pükste ja fotokaameraga poleks ilmselt sisse saanud. Seega ei hakanud üritamagi. Imetlesin Duomot igast küljest
ja puhkasin niisama varjus. Siin väljakul oli tumedaid Mustalt Mandrilt pärit sõpru lausa karjakaupa.
Seejärel hulkusin veel ringi, leidsin üles roomaaegse Colonne di San Lorenzo
ja hakkasingi linnast lahkumise peale mõtlema. Võtsin suuna Rho linna suunas. Sõitmine oli linnast väljas keeruline, sest vahel küll teeviidad näitasid mingit sihtkohta, kuhu tahtsin minna, aga siis tuli ringtee ja selle koha nime enam polnud. Niimoodi vahetevahel ekseldes ja liigseid ümbersõite tehes jõudsin ikkagi lennuväljale lähemale. Rho linna servas istus toolil priske neegrimammi ja hõikas mulle järele üsnagi ühemõttelise ettepaneku. Mina surusin seepeale tugevamini pedaalidele, sest ilm oli palav ja ma juba väsinud ka. Ettepanekuga nõustumisel oleks mu eluküünal ilmselt kustunud. Lonate Bozzolo külast alates hakkasin ööbimiskohta otsima, et hommikul kenasti lennujaama jõuda. See osutus natuke keeruliseks, sest asustus oli tihe. Aga leidsin viimaks metsatuka , kus sain teest eemal puude varju telgi panna. Ainuke viga oli see, et asusin täpselt lennuvälja maandumistrajektoori all. Liiklus oli tihe, iga 3-6 minuti järel maandus lennuk. Arvatavasti tekib magamisega raskusi.

neljapäev, 6. august 2009

Rovasenda - Turbigo

41. päev

Teekond kl. 7:50 – 13:42; 5 h 52 min
Min. 155 m – max. 261 m
Alla 176 m, üles 73 m
Jalgrattasõitu 58 km, kokku 2 897 km
Puhas sõiduaeg 3 h 08 min
Keskm. 18,4 km/h

View 41. Rovasenda - Turbigo in a larger map
Maanteele pöörates nägin puu küljes sellist silti:
No oligi agroturism.
Hommikupoole sõitsin mööda väiksemaid teid Novara poole, ümberringi omapärane maastik: laudsile, riisi- ja maisipõllud
ja nende vahel väikesed kanalid. Vahel sattus ette ka mõni laiem kanal.
Väikesed külas ja põldude vahel üksikud talud nagu kindlused.
Casaleggio külas uudistasin kohalikku kalmistut.
Siin „elavad“ surnud küll luksuslikumalt kui elavad inimesed.
Novara eeslinnas käisin poes. Kuna gaas oli otsakorral, siis pakisuppe ei tasunud osta. Järelejäänud paar päeva tuli hakkama saada leiva, saia, juustu, küpsiste ja šokolaadiga. Novaras hulkusin pikemalt ringi. Palju parke oli siin, kus vanamehed maailma asju arutasin
ja väga paljud sõitsid jalgratastega ringi. Meeldiv kenade hoonetega pika ajalooga linn oli see.
Novarast oli plaan Milano eeslinna jõuda, kus kodus hangitud info järgi pidi asuma kämping. Teel kohtasin aga Ticino jõe ääres kämpingut. Kuigi oli alles lõuna, otsustasin paigale jääda. Kraadiklaas näitas kella ühe paiku üle 30 ja Milanosse jäi siit 40 km sõita. No otsad oleksin andnud seal eeslinnas kuumenevas ilmas. Siin sain 16 € eest mõnusalt päev läbi vilus pikutada. Ehkki ka varjus oli palav ja lõpuks hakkas igav ka. Äge oli jälgida itaalia 60-ndates mehi pentaque´i mängimas. Neil oli väike raadio kaasas, mis mängis itaalia muusikat. Ägedalt žestikuleerides ja valjuhäälselt kommenteerides käis mäng mitu tundi. Vahepeal lauldi muusika saatel ja vahel tehti tantsugi. Igavlesin seal tundide kaupa. Käisin jõe ääres ja sulistasin vees. Jõe vool oli kiire ja üsna raske oli isegi madalas vees püsti püsida.

kolmapäev, 5. august 2009

San Vincent - Rovasenda

40. päev

Teekond kl. 8:38 – 18:45; 10 h 07 min
Min. 255 m – max. 594 m
Alla 944 m, üles 694 m
Jalgrattasõitu 102 km, kokku 2 839 km
Puhas sõiduaeg 5 h 59 min
Keskm. 17,0 km/h

View 40. San Vincent - Rovasenda in a larger map
Kulgesin vaikselt Ivrea poole mööda Dora Baltea jõe orgu.
Mäed muutusid järjest madalamaks. Sageli oli mäenõlvadel losse ja kindlusi, neist võimsaim Forte di Bard.
Pont San Martini
juures hakkasid mäed eemalduma
ja ees avanes lai tasane org.
Siin algas Piemonte. Jõudsin Ivrea linna.
Parim oli siin 3-kordne portsjon jäätist. Jalutasin siin ringi ja jätkasin teekonda. Bollengo küla juures pöörasin kõrvale Biella poole. Selleks tuli tõusta üles pika sirge La Serra mäeaheliku peale. Siit avanes kena vaade Dora Baltea orule.

See teekond oli kuidagi sürr. Sõita ei viitsinud, lükkasin lihtsalt ratast. Kuuma oli üle 30 kraadi ja siin esimest korda nautisin palavust. Higi voolas üle näo, aga enesetunne oli hea. Oli vaikne, ümberringi roheline džungel – väänkasvud ja ronitaimed lämmatamas puid.
Sisalikud põgenemas kuivade lehtede sahinal. Tsikaadid laulavad. Mõnus oli!
Kui üles jõudsin, oli veel natuke tiirutamist metsaga ääristatud teedel
ja jõudsin Biella linna. Siin oli mul ülesanne muretseda toitu ja hankida infot kämpingute kohta. Selgus, et eespool ühtegi kämpingut pole. Kuna ilm muutus veelgi kuumemaks, siis enam ma seda ei nautinud, vaid põgenesin kähku linnast. Edasine teekond kujunes keeruliseks. Nähes teeviitadel Cossato nime, hakkasin nende järgi sõitma. Peale pikka keerutamist leidsin end linnast väljas hästi laia ja sileda tee peal. Sõita oli seal väga mõnus. Kui aga mõned autod möödasõidul tuututasin, sain aru, et midagi on valesti. No muidugi! See oli ju kiirtee. Surusin siis tugevaminipedaalidele ja esimesel võimalusel pöörasin sealt maha. Mõnda aega sain sõita mööda imelikke väikesi teid ja nähes Cossato silti järgisin seda. Aga siis sattusin jälle kiirteele, kuigi seal ühtegi jalgratta keelumärki polnud. Ei jäänud midagi muud üle, kui kihutasin kõrvale vaatamata mööda kiirteed kuni tuligi Cossato mahasõit. Selles külas ekslesin ka hulk aega, enne kui end kaardil paika panin.
Maastik muutus nüüd väga eestimaiseks: sood ja siledad lehmakarjamaad. Enne Rovasenda küla leidsin mingi mahajäetud tööstushoone, mille varju telgi püsti panin.
Pagan! Küll oli siin palju sääski ja väikesi mutukaid, kes tahtsid hirmsasti silma ronida. Kolasin veidi ringi ja avastasin, et siinsamas olid riisipõllud,
üleni veega kaetud.
No sellepärast need mutukaid nii palju siin oligi. Õhtul kell seitse oli veel 30 kraadi varjus. Arvasin algul, et telki ei panegi üles, aga nende sitikate pärast tuleb seda siiski teha ja vastikult higisena telki pugeda.

teisipäev, 4. august 2009

Moulin – San Vincent

39. päev

Teekond kl. 8:46 – 19:39; 10 h 53 min
Min. 561 m – max. 3 279 m
Alla 2 787 m, üles 2 083 m
Jalgrattasõitu 44 km, kokku 2 737 km:; jalgsi u. 13 km
Puhas sõiduaeg 2 h 46 min
Keskm. 15,7 km/h

View 39. Moulin - San Vincent in a larger map

View 39a. Matterhorn jalgsi in a larger map
Ilmaga oli mind täna õnnistatud. ei ühtegi pilbekribalat!

Algatuseks oli 13 km rassimist, et Cerviniasse e. Breuili jõuda.

Seal kohe vesi, šokolaad, fotokas ja fliis kotti ja üles minek. Oli plaan ronida pika nimega onni – Rifugio Duca degli Abruzzi all Orionde juurde, aga läksin kogemata teist teed pidi ja hästi tegin. Matterhorn oli kogu aeg silma all

ja liikusin aga ülespoole, et talle veelgi lähemale saada. Tihti imetlesin imelisi vaateid

ja siis läksin jällegi edasi. Teerajad olid üleval paljaste kivide peal vaevumärgatavad ja kaardilt ei saanud enam sotti, kus olen. Matterhornilt varises pidevalt lund ja kive, vahel mõnest kohast lausa suurema mürinaga.

Ilm oli kena ja nautisin seda retke täiel rinnal. Taevas oli nii sinine, et silmadel oli valus.

Ühtegi inimest polnud näha ja pressisin ikka ülespoole. Siin olid vahvad kiviastangud ja lõhed ja ühes kohas pidi kasutama väikese katkise redeli abi, et edasi pääseda.


Tekkis juba plaan jõuda mingile kurule, et Helveetsiamaa poole ka piiluda. Siit oli näha üleni lumine Breithorn (4164 m) ja Klein Matterhorn, mille otsas on köisteejaam.

Kena vaade oli ka Dent d´Hérensile Matterhorni kõrval ja Grandes Murailles ahelik.

Mõnes kohas olid kiviastangul jääpurikad, mis sirinal sulasid.

Lõpuks jõudsin ligi 3300 m kõrgusele, kus edasipääsu tõkestasid liustikud.

Ei tahtnud oma räpaseid jalajälgi puutumata lumele jätta ja võib-olla oleks see ka ohtlik olnud. Jäin siis paigale ja imetlesin siit avanevaid vaateid.

Päris täpselt ei osanud oma asukohta paika pannagi, aga ilmselt olin Cresta di Fürggeni all.

Siit paistsid Col del Breuil (3331 m) Col di Fürggen (3273 m), mis oli must allpool.

Kurude taga paistsid Šveitsi mäed Zinalrothorn (4221 m),

Weisshorn (4506 m)

ja Obergabelhorn, mille tipust pilved kordagi ei lahkunud.

Col del Breuil´ilt paistis Bivacco Rossi, kus alpinistid saavad tormivarjus kükitada.

Patseerisin siin üleval paar tundi.

Kuidagi ei raatsinud siit lahkuda, aga lõpuks hakkas külm ja tuli allapoole liikuda.

Cervinias istusin ratta selga ja sõitsin mõnusalt oma 30 km, ilma, et kordagi väntama pidanuksin. San Vincentis leidsin kämpingu, kus taheti 16 € saada. Pagana röövlid! Polnud siin midagi erilist. Väga puhas oli küll, nii korras kämpingut pole ma veel näinud.
Täna oli mu matka üks paremaid päevi!