24. päev. Zero Branco - Veneetsia

Teele kell 08:15

Vahemaa 79 km, kokku 1 930 km, rattasõit 58 km, kokku 1 835 km

Aeg teel 9:42, rattasõit 3:18

Rattasõidu keskmine kiirus 17 km/h

Tõusu 209 m, langust 225 m, min. kõrgus 0 m, max kõrgus 43 m

Hommikul sõit Trevisosse.

Mõnus linn, kolasin kaua ringi.

Linna läbivad mitmed kanalid, millest viivad üle väikesed maalilised sillad.

Ühes kohvikus proovisin tiramisut, mis olevat siin leiutatud. Maitses nagu küpsisetort ohtra vahukoorega. Siis sõitsin jupikase maad sama teed tagasi ja pöördusin lõunasse Veneetsia poole. Teel oli Peseggia külas vahva kellatorn.

Mestres oli vaja saada Veneetsiasse viivale sillale. Maps juhatas mind piki raudteed tööstushoonete vahele ja kartsin juba eksinud olevat. Lõpuks viis ligadi-logadi puutrepp läbi kitsukese läbikäigu raudtee alt läbi ja olingi sillal. Sild on 4-5 km pikk, jalgrattaliikluseks omaette rada. Linna jõudes jätsin ratta bussijaama, sest treppide, kitsaste tänavate ja tohutu rahvamassi tõttu pole võimalik siin rattaga liigelda. No Veneetsia on Veneetsia!

Kanalid,

sillad,

gondoljeerid,

kirikud

ja muud hooned.

Linn on ikka suur. San Marco väljakule saamiseks läheb üle Suure kanali kaks silda. Orienteerumine oli keeruline, sest kitsaste tänavate tõttu kadus internetiühendus tihti ära ja arvasin, et Markuse väljakule jõuan alles õhtul hilja. Siis avastasin, et saab ka veebussi ehk vaporettoga sõita. Päevapilet 25 € ja sõida palju tahad. Saingi üle kanali Rialto silla juurde

ja enam polnud orienteerumine keeruline, sest tuli vaid rahvamassiga kaasa minna, sest enamus liikus San Marco väljakule.

Veetsin väljakul hulk aega, kuhugi hoonetesse sisse ei üritanudki minna, sest rahvahulk oli hirmus. Doodžide palee,

San Marco kirik

ja kellatorn.

Siit paistis San Giorgio Maggiore saar.

Kuum ilm ja rahvahulgad väsitasid koledasti ära ja sõitsingi nii vaporettoga otse bussijaama, imetledes Suure kanali äärseid ehitisi.

Suurem osa Veneetsiast jäi nägemata, aga selleks läheks mitu päeva. Vaade sillale

ja aeg tagasi mandrile sõita. Enam ei ekselnud, vaid leidsin kohe Camping Venezia – 25 €. Kuna lähipäevil tuleb ilmselt võsas ööbida, lubasin luksust ja restoranis õlu ning frititud mereannid maitsesid hästi.

23. päev. Vicenza – Zero Branco

Teele kell 08:09

Vahemaa 103 km, kokku 1 930 km, rattasõit 100 km, kokku 1 835 km

Aeg teel 9:34, rattasõit 6:22

Rattasõidu keskmine kiirus 16 km/h

Tõusu 470 m, langust 477 m, min. kõrgus 20 m, max kõrgus 226 m

Selle asemel, et sõita siit otse ida poole oma suure eesmärgi – Veneetsia suunas, otsustasin teha väikese haagi põhja poole, kus pidi olema vahvaid kohti mägede jalamil. Kõigepealt jõudsin Marosticasse. Eemalt paistis mäenõlval müüridega piiratud kindlus.

Esialgu paistis, et tavaline linnake. Aga pistsin pea läbi kindlusemüüri ja selgus, et müüri taga on terve keskaegne linn. Ronisin ülespoole ülemise kindluse poole ja sealt avanes vaade linnale

ja alumisele kindlusele.

Selle ees platsil on malelaud küljepikkusega 16 m, kus peetakse elava malemängu demonstratsioonesinemisi, kus malendid on riietatud keskaegsetesse kostüümidesse. Veel hüvastijätuks pilk tagasi

ja varsti olin Bassano del Grappas. Linna läbib Brenta jõgi,

millest viib üle Palladio konstrueeritud sild Ponte Vecchio või ka Ponte degli Alpini.

1945.a. see hävis, kuid 2019. aastaks see taastati. Vahva linn on see.

Siin puutusin kokku tavalise murega Itaalias. Enne kella 12 kusagil tummisemat süüa ei saa. Kõik mekutavad kohvi või veiniklaasi taga, aga pastast või pitsast võib vaid unistada. Pidin hõreda keskpaigaga edasi sõitma. Varasem uurimistöö tulemus soovitas külastada ka Asolo küla. Seda ei pidanud kahetseme, ehkki sinnasaamiseks pidi järsku teed pidi üles ronima.

Jätsin ratta küla serva ja ronisin jalgsi edasi. Äge vana linnake,

kust avanes vaade üle katuste.

Siit jätkus pikk sõit Treviso poole. Teel nägin kohalikku niisutussüsteemi, kus kraavides ja betoonkünades voolas kastmisvesi.

Leidus ka puhkekohti nende väikeste teede ääres.

Kämpingu leidsin Zero Branco nimelises kohas. Tegemist on agrokämpinguga Pini in Fiore (Mändide all), kuid tegelikult hoopis kuuskede all – 21,50 €.

Varju all seisid kümned ja kümned matkaautod. Nad vist rendivad neid välja. Peale minu on siin platsil vaid kaks matkaautot ja üks telk. Väga vaikne on, välja arvatud sääskede pinin ja plaksatused, kui nad elektripüünisesse lendasid.

22. päev. Mantova - Vicenza

Teele kell 07:30

Vahemaa 123 km, kokku 1 827 km, rattasõit 119 km, kokku 1 735 km

Aeg teel 10:52, rattasõit 7:14

Rattasõidu keskmine kiirus 17 km/h

Tõusu 238 m, langust 234 m, min. kõrgus 6 m, max kõrgus 58 m

Mantova tundus hommikul eemalt tore linn.

Seal ongi vahvaid hooneid – hertsogi palee

ja kirikud

ja majad.

Aga kõik on kuidagi räämas ja ligadi-logadi. Munakivisillutis on kui kuumaastik. Täna on laadapäev. Kogu vanalinn on täis lette. Müüakse peamiselt riideid. No kes küll neid ostab, sest müüjaid on rohkem kui ostjaid. Ja kes tahab osta trussikuid, mis on linna peaväljakul lehvinud!?

Mingi restaureerimine näib käivat, aga töö on pooleli ja töömehi pole näha. Vaid parkla ehitusel käis vilgas tegevus. Läksin vaatama Te lossi ja parki.

Loss oli suletud mingi kontserdi tõttu ja park oli lihtsalt sile muru ja mõned puud. Pöördusin tagasi põhja poole. Maastik ja majapidamised nagu eilegi, aga tunduvalt hoolitsetumad. Kenad maamajad

ja eeslifarm.

Teele jäi Lonigo linnake

ja Sarego kirik.

Jõudsin Vicenzasse. See on kena linn, veneetsia mõjudega.

Paljud ehitised on kuulsa itaalia arhitekti Andrea Palladio (1508 – 1580) loodud.

Ta on tegutsenud ka Veneetsias. Mõnusad tänavad

ja Torre Bissara

ja Piazza dei Signori.

Ma võinuks siin veel tunde ringi luusida, aga õhtu hakkas lähenema. Kämpingu leidsin linna lähedalt – Camping Vicenza Sport – 21 €. Enne kämpingut oli ringtee, kust sõitsin valesti maha. Siis oli hulk aega nuputamist, kuidas tagasi saada ja ringteel sõitis üks tegelane mul nina eest läbi. Ehmatus oli päris suur. Täna juba teine kord.

21. päev. Brenzone sul Garda - Mantova

Teele kell 08:36

Vahemaa 111 km, kokku 1 704 km, rattasõit 104 km, kokku 1 616 km

Aeg teel 10:54, rattasõit 6:58

Rattasõidu keskmine kiirus 16 km/h

Tõusu 387 m, langust 456 m, min. kõrgus 14 m, max kõrgus 163 m

Tänane reis jätkus piki Garda järve kallast. Väga kenad vaated.

Garda järv on mu meelest ilusaim neist arvukaist järvedest. Kallastel kasvavad oliivipuud ja küpressid.

Nende puude nägemine seostub mul automaatselt Itaaliaga. Bardolino linna juures pöörasin järve äärest eemale. Viimane pilk veel Gardale.

Väheke ülespoole rühkimist ja jõudsin Adige jõega paralleelse kanali äärde. Siit viis edasi juba rahulik rattatee. Bussolengo linnas tõmbasin hinge.

Keskväljakul arutasid vanamehed maailma või muid asju.

See on nii tüüpiline Itaaliale. Edasi jällegi rattateed Veronasse. See linn meeldis mulle väga. Ilusad ehitised – Ragione palee

ja Lamberti torn,

Castelvecchio sild,

Giuseppe Mazzini tänav,

Brà väljak,

Erbe väljak.

Ja muidugi otsisin üles Julia rõdu.

Siin saab isegi majja sisse, aga hirmus tunglemine oli siin. Brà väljakul asub Arena.

Seal käis parajasti mingi rock-kontsert. Sinna sisse ei pääsenud. Oleksin veel ringi uidanud, aga tohutud rahvahulgad väsitasid. Linnast väljasaamisega oli ekslemist. Kaks suurt ringteed olid järjest, keerasin valesti maha ja oli hulk tegemist, et tagasi õigele teele saada. Maastik muutus tasaseks, jõudsin Po tasandikule. Maps juhatas väikestele praktiliselt ilma igasuguse liikluseta teedele. Mõnus oli sõita. Teede ääres maisi- ja muud põllud, laudad, kasvuhooned. Aga kõik, kaasa arvatud elumajad on kuidagi ligadi-logadi, räämas, teeääred prahti täis. Umbes selline nägi Eestimaa välja 1990ndate alguses. Mantova lähedal oli kaardil üks agrokämping. Sõitsin sinna, kõik sildid väljas ja paistis kena olevat, aga peremees teatas, et nad ei tööta. Kaardilt leidsin veel ühe telkimiskoha. Läbi porise võsa ja sääskedeparve jõudsin kohale. Selgus, et see on vaid plats tolmuse tankla kõrval.

Küsiti 10 € ja ainuke teenus oli külm vesi tankla taga seinasolevast kraanist. Asi seegi ja mida veel vaja!