Pärast Kozinat hakkas maastik muutuma. Kõigepealt ilmusid hõredad männimetsad, aga need männid on veidi teistsugused kui meie männid. Kastelecist viis tee mäest alla Črni Kali. Siin nägime esimest korda merd ja kaugel mere ääres Koperi linna.
Taimestik muutus täiesti, oli näha oliivipuid, viinapuid, palme jt. ja tsikaadid siristasid kõrvulukustavalt. Črni Kalist edasi oli teekond vaevaline, tee läks üle ja ümber küngaste. Pomjani küla juures avanes vinge vaade kogu rannikule. 
Ja tuul muutus juba väga tugevaks. Pärast pikka ja pingutavat üles- ja allasõitmist viis tee Sv. Peteri küla juurest lõplikult all rannikule. Teelt oli näha Sloveenia – Horvaatia piiripunkt ja üleval mäel juba Horvaatia. Paralleelselt Horvaatia piiriga sõitsime edasi Sečovljesse.Enne Sečovljet läks maantee kõrval põõsaste taga rattatee. Sõitsime mööda seda ja ennäe – suur puuviljaaed siin. Kontrollisime, kui küpsed siis puuviljad on. No õunad ja virsikud olid täitsa toored, pirne võis juba süüa, aga ikka toored. Ainukesed küpsed asjad olid ploomid. Täiendasime veidi oma toidutagavarasid, ladusime ploome Erichi rattakotti natuke. Õhtul muidugi vandusime, mis kole: kogu kott ja asjad selles olid ploomimahlaga koos.
Sečovljes asuvad soolaväljad, kus mereveest aurutatakse soola välja.
Soolamuuseumi putka juures pakkus valvuritädi meile külma vett ja juhatas ilma küsimata Portoroži poole teed. Sõitsime siis tädi juhatuse järgi mööda mererannikut, aga sealt Ribiči neemelt me küll edasi ei saanud. Keerasime otsa ringi ja läksime tagasi maanteele, kus pidi veidi ülespoole ronima.Sečovlje juures juhtus mul väike õnnetus. Ma ei tea, mida ma mõtlesin, aga sõitsin vastu madalat postikest, mis piirab autode sõitu rattateele. Lendasin käpuli. Õnneks oli hoog väike, aga sõrm jäi sarve taha kinni ja roppu moodi valus oli. Siis jõudsime Portoroži linna. See on suur suvituslinn: hotell hotellis kinni, kasiinod, plaažid. Siin sõime, sest olime palavusest ja näljast nõrkemas. Portorož läks sujuvalt edasi Pirani linnaks. Pirani vanalinn on väga ilus: kitsad tänavad, kenad veneetsia stiilis majad,
neemel tuletorn. Mere ääres on kivid, aga rahvas peesitas siin mereäärsel teel ja igas võimalikus kohas oli ujujaid. Ronisime Erichiga üles kindlusevaremetele, kust avanes vaade vanalinnale. 
Kahjuks said fotoka akud siin tühjaks ja täis akud olid rattakotis all-linnas. Imetlesime vaadet, käisime veel tuletorni juures ja hakkasime edasi liikuma. Linnast väljasaamisega tekkis jälle probleeme, ei leidnud õiget teed ja pidime tagasi sõitma Portoroži poole ja sealt saime edasi Izolasse sõita. Piranist Izola poole oli teel ummikud, mitmekilomeetrine autorodu liikus edasi teosammul. Ei olnud just kõige mõnusam seal vingu sees sõita, kuigi saime esialgu kiiremini edasi kui autod. Teele jäi Strunjani looduskaitseala, aga me ei viitsinud sinna sõita, sest tee läks ülesmäge.Enne Izolat jäime laagrisse Belvedere kämpingusse. Igavesti uhke kämping: ööklubi ja villad ja bassein ja muud värki. Aga see ei olnud meie maitse järgi – maanteelt kostus autode müra, lärmakas ja palju rahvast. Raha tahtsid nad ka kõvasti – 28 €. Kämpingust viis paarikilomeetrine tee alla mere äärde. Õhtul käisime seal asja uurimas. Mere ääres oli lagedam plats ja mingi hoone, kohalikud vennad napsutasid seal ja lasid kõva tümpsu. Kogu plats oli paksult rämpsu täis. Betoonrinnatiselt viisid mitmed trepikesed merre, kust ujuma saab minna. Proovisime siis Aadria mere ära. Vesi oli kibesoolane ja põhi kivine. Kaugemal paistis Izola rand, mis paistis suht viisakas, aga ei viitsinud sinna kõmpida.
Õhtul müristas kõvasti, mere ääres vaatasime äikesepilve ja vinget päikesevalgust pilve taga.
Kämpingus mõtlesime, et kuidas magada saab, kui tsikaadid nii kõvasti siristavad, aga mingil ajal jäid nad nagu noaga lõigatult vait. Öösel hakkas sadama sadas.View Larger Map
Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:10
Kestis 10h 04 min
Teekonna lõpp 19:14
Madalaim punkt 52 m
Kõrgeim punkt 527 m
Kokku laskumisi 1 473 m keskm. 10 m/min
Kokku tõusu 1 108 m keskm. 5 m/min
Jalgrattasõitu 64 km
0 comments:
Postita kommentaar