22. päev: Opicina – Miramare – Monfalcone - Grado

Sõit kämpingust alla mere äärde polnudki nii lihtne. Triestesse me tagasi ei tahtnud minna, seega sõitsime Proseccosse. Miramare oli juba käega katsuda, aga otse alla mere äärde ikka ei pääsenud. Pidime sõitma tagasi alumist teed pidi pea-aegu Triesteni välja ja alles siis saime mere äärde.
Miramare loss on eriti kaunis merekaldalt vaadatuna. Lossi me sisse ei läinud, aga lossi ümbrus ja aed on samuti ilusad. Otsusasime külastada siin asuvat troopikaparki. Sissepääs kahele 6,5 €. Sisse pääseb giidi saatel. Giid kogus grupi inimesi kokku ja jagas selgitusi itaalia keeles, kuna kogu seltskond oli itaaliakeelne, aga meile seletas ta lühidalt inglise keeles. Väljas jalutasid vabalt ringi kaks hane, üks lõuna kroonkurg (Uganda rahvuslind), mõned pardid ja häbelik pelikan. Kroonkurg ja haned said omavahel hästi läbi ja otsisid sõprust ka inimestega. Hoonetes sees hoitakse aga koolibrisid. Nad on ikka hästi väikesed, vilkad ja arglikud. Oksterägastiku vahel pidi hulk aega uurima, enne kui mõnda lindu nägi. Paljusid hoiti eraldi, sest nad pidid hästi agressiivsed üksteise vastu olema. Uhkusega seletas giid, et maailmas ainukesena õnnestus neil kunstlikes tingimustes koolibride pesitsemine. Kaamera jälgib pidevalt, kuidas munade haudumine edeneb. Peale koolibride oli seal veel aarasid, papagoisid ja veel mõni troopiline lind. Laes rippus pundar suuri nahkhiiri. Giiditädi lohutas, et verd nad imema ei tule, pidid taimtoidulised olema.
Majakese hängis vabalt ringi suur aara Oliver. Ta oskavat ka rääkida. Midagi ta seletas, aga itaalia keelest me niikuinii suurt aru ei saanud, rääkimata aara itaalia keelest. Oliver oli väga uudishimulik: Erichil olid päikeseprillid ees ja aarake ronis talle lausa nina alla ja edvistas siis, pöörates pead siia – sinna, imetledes oma peegelpilti prillidel.Peale lindude olid seal veel sipelgad – need, kes lehti oma seljas tassivad. Täitsa põnev oli vaadata, kuidas nad lehtedest tükke välja närisid ja siis need seljas pessa tassisid.
Miramarest jätkasime teed mööda mererannikut. Tee kulges merepinnast veidi kõrgemal ja teisel pool teed oli kaljusein. Kena oli siin sõita. Vahepeal peatusime söömiseks ühes trattorias. Toiduports oli siin väike ja suht kallis oma suuruse kohta.
Jõudsime Monfalconesse. See on suur linn, rohkete tööstusettevõtetega. Selle kesklinn erineb aga teistest seni nähtud linnadest: tänavad on laiad, samuti jalakäijate teed. Asi on selles, et I maailmasõja ajal hävitati suurem osa linnast ja kesklinn ehitati siis uuesti üles. Siin oli meil vaja internetti, et tühjenenud kontole raha üle kanda, sularaha oli otsas ja deebetkaardiga ei saanud automaadist raha kätte. Linna infopunkti üles ei leidnud, et internetikohvikute kohta küsida, kuigi nägime viita. Lõpuks mingist telefonipoest juhatati meid internetipunkti, aga see oli suletud 13-st 17-ni. Tegime siis tunnikese aega parajaks pingil istudes ja jäätist pugides. Tänavatel jalutab ringi arutul hulgal hindusid või sealtkandi inimesi. Ilmselt võõrtöölised siinsetes ettevõtetes.
Lõpuks pääsesime internetipunkti. Tädi jäi hiljaks, aga lõpuks tuli, tegi ID kaardist koopia ja sain raha üle kanda. Läksin raha krediitkaardiga välja võtma, aga tuhkagi – iga automaat andis isemoodi vastuse, aga raha ikkagi ei saanud. Meiesugustel pidi ikka sularaha olema, sest paljudes kohtades alla 20 € arve korral ei taheta krediitkaarti, vaid sularaha. Meil tuli aga suuremaid arveid harva ette.
Jätkasime teed Grado poole. Linnast väljasõit muidugi ebaõnnestus – see viidamajandus on siin ikka segane - ja suuremõõdulist kaarti meil ei ole enne, kui uuesti mägedesse jõuame. Tuli tüdruk jalgrattaga ja juhatas meid õige tee peale. Maastik oli nüüd hoopis teistsugune: sirgete ridades istutatud puudesalud ja maisipõllud ja laudsile maa. Madalikul looklevad mitmeharulised jõed ja kanalid.
Grado asub ise poolsaarel, mille rannik on madal ja liivane või mudane. Piki rannikut paiknevad hotellid, kämpingud ja muud puhkekohad ja neid ehitatakse muudkui juurde. Grado keskus ise asub poolsaare lääneotsas. Esmakordselt Itaalias nägime siin rattateid ja teisi rattaga sõitjaid. Vaid Monfalcones kohtasime kahte itaallast jalgrataste ja rattakottidega, kes meid suure lärmiga tervitasid. Telkima pidime Bosco kämpingus, aga meil oli raha ikkagi vaja. Seepärast sõitsime Grado kesklinna ja sealt sain lõpuks deebetkaardiga mõned eurod. Tagasi kämpingusse sõites avastasime, et kauplused on kõik juba kinni – niisiis olime näljas. Bosco oli suur kämping ja vaevu leidsime vaba koha omale (25 €). Plussiks on suur liivane rand. Et oli juba hilja, ei viitsinud me ujuma minna, vaid läksime siinsesse restorani sööma. Jällegi oli toiduports väike ja arve suur, nii et sularaha sai otsa.


View Larger Map

Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:40
Kestis 10h 47 min
Teekonna lõpp 20:27
Madalaim punkt 0 m
Kõrgeim punkt 287 m
Kokku laskumisi 553 m keskm. 5 m/min
Kokku tõusu 272 m keskm. 2 m/min
Jalgrattasõitu 70 km