Läksime läbi Cimolaise küla. See on väike küla kitsaste tänavatega, majad kobaras koos. Peatusime Alla Rosa kohvikus, kus jõime kohvi. Seal oli selline külaidüll: papid istusid kohvikus, kohvi või mingi jook käes, ajasid juttu, mõni luges ajalehte.Järgmine koht oli Erto – küla mäenõlval.
All orus on Vajonti paisjärv. Selle paisjärvega on seotud hirmus katastroof. 1961.a. rajati siia 262 m kõrgune tamm, paksusega alt 27 m ja ülevalt 3,4 m, mille taha tekkis paisjärv. 
Ilmselt ei uuritud küllaldaselt ümbruskonna geoloogilist ehitust. 1963.a. 9.oktoobri õhtul kell 10:35 tekkis vihmade tagajärjel maalihe. 260 milj. kuupmeetrit pinnast varises kiirusega 110 km/h järve. Tekkis 250 m kõrgune tsunami, mis pühkis minema vastasnõlvalt Casso küla ja tormas siis alla orgu, uputades veel 4 küla ja Longarone linnakese ja tappes 1450 inimest. Mõned külad jäid veel hulgaks ajaks vee alla. See võis ikka jube pilt olla, kui mäest tormas tohutu veemass alla orgu. Hiljem rajati siia teele tunneli juurde mälestusmärk hukkunuile.
Tunneli juures hakkas vihma sadama. Kihutasime serpentiini mööda ja läbi tunnelite alla Longarone linna. Kuna meil oli gaas jälle otsas, üritasime seda siit kauplustest leida, aga ei olnud siin Campingazi gaasi. Vihma möödumist oodates läksime sööma. No nüüd toodi hiiglaslik pizza, mis rippus üle niigi suure taldriku servade ja pizzakate oli ikka väga rikkalik. Silme ette tuli meie armetu, pisike, mõne juustukribalaga Reinu pizza. Ja see hiigelpizza maksis vaid 6,5 €, odavam kui Austrias või Sloveenias.Longaronest jätkasime teed Pieve di Cadore poole. Vältisime siin pikka tunnelit ja pealegi oli liiklus üsna tihe ning suundusime vanale teele, mis viis läbi väikeste külakeste. Siin oli üsna mitu elaniketa maja lagunemas. Varsti tunnelist tulev ja vana tee jälle ühinesid ning liiklus läks jälle tihedamaks. Mitmes kohas käis tee-ehitus ja suuri veoautosid sõitis siin palju. 6-7 km enne Pievet läksime jälle kõrvalteele, mis oli avalikuks liikluseks suletud. Kusagil pea kohal sõitsid rongid. Jällegi hakkas vihma sadama ja jäime saju lõppu ootama kaljurünka all. Kükitasime seal oma 2 tundi.
Pieve di Cadores käisime poes ja mina oleksin siia juba kämpingusse pidama jäänud, aga Erich tahtis hirmsasti edasi sõita ja kämpingut me ka üles ei leidnud, kuigi kaardil oli selge märk olemas. Erichil ongi hirmus sõiduhimu peale tulnud. Kui 70 km päevas ei sõida, siis on tema meelest niru päev. Pieves sättisid inimesed platsile müügilette üles mingi ürituse tarbeks. Kaup, mida nad seal välja panid, oli mu meelest mõttetu kola ja kulinad. Meie Tartu Hansapäevadel müüakse ikka asjalikku kaupa sellega siin võrreldes. Pieve ise on ilus küla,
vinge Tiziani majaga ja muuga. Siin lähedal on ka järv, aga seda me otsima ei läinud, sest kiirustasime edasi. Meil oli vaja sõita veel ca 30 km ja kell oli juba 4.Pievest edasi oli mitu di Cadore nimega küla, kus ühest saime ka omale ihaldatud gaasi. Siin on üldse väga palju kauplusi ja hotelle. See orus käib põhiline tegevus vist talvel, aga nüüdki oli siin palju rahvast ja neid tüütuid autosid. Vihma hakkas jälle sadama ja jube vastik oli sõita: tugev vihm, tihe liiklus ja tee läks ülesmäge. Õnneks varsti vihm lakkas ja huvitava nimega külast – Peaio – alates läks edasi ka rattatee. Siin on kenad küla, palju rahvas jalutas lihtsalt siin rattateel ja mäed läksid järjest kõrgemaks ja ilusamaks.
Rattatee jätkus kuni San Vito di Cadoreni. San Vito on ilmselt suur talvepuhkuselinnake, siin on palju hotelle ja üldse ilus koht.Varsti algas jälle rattatee. Sõitsin ees ja 5-6 km järel vaatasin tagasi – Erichit ei olnudki taga. hulk aega ootasin, ei midagi. Süda aimas halba: teel oli palju lahtist kruusa ja ilmselt on poiss nüüd kusagil võsas, üleni verine. Kihutasin tagasi rattatee algusesse, kus teda viimati nägin, aga poissi pole kusagil. Siis taipasin helistada. Tema, kurat, oli vaadanud, et liiklusmärgil on rattatee lõpp (rattatee lõpuga märk on iga rattateega ristuva tee ees) ja läks maanteele tagasi ning sõitis edasi, kuni jäi mind ootama. Sõitsin siis Erichile järele ja leidsin ta seismas u. 20 m kohast, kus ma tagasi pöörasin, rõõmus veel pealekauba. Oi ma olin tige: 10 km asjatut sõitu! Noh, viha läks ruttu üle ja Erichi rõõmsat nägu nähes hakkas asi juba nalja tegema.
Sõitsime edasi ja jõudsime Zuel di Zottosse, kus asub Cortina olümpiamängude suusahüppemägi. Meil polnud aega seda lähemalt vaadata, sest pimedus lähenes. Enne Cortina d´Ampezzot on kolm kämpingut pea-aegu koos. Meie valisime linnast kõige kaugema – Dolomiti kämpingu (20 €). See on suur ja rahvarohke, aga kena ja puhas.
View Larger Map
Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 9:21
Kestis 10 h 57 min
Teekonna lõpp 20:18
Madalaim punkt 441 m
Kõrgeim punkt 1 127 m
Kokku laskumisi 831 m keskm. 6 m/min
Kokku tõusu 1 229m keskm. 4 m/min
Jalgrattasõitu 84 km
Puhas sõiduaeg 5 h 11 min
Keskm. kiirus 16,15 km/h
Max. kiirus 51,23 km/h
0 comments:
Postita kommentaar