Varsti hakkas igav ja ajasin Erichi ka jalule. Sõitsime Ferlachi tagasi. kell oli vähe ja ühtegi kohvikut ei leidnud. Lõpuks nägime kohvikut, kus üks tädi askeldas. Ütles, et avab alles kell 10, aga andis ikkagi meile paar pudelitäit vett. Meil polnud ei vett ega toitu. Edasi sõites jõudsime bensukasse, kust saime värskeid saiakesi. Sõitsime linnast välja ja tee ääres keetsime omale kohvi ja pugisime nämmasid värskeid saiu. Ilm oli ilus ja kõik oli nii kena. Siis „kihutasime“ s.t. lükkasime oma jalgrattaid Loiblpassi poole.Enne kuru vaatasime Kuradisilda
– Teufelbrücket, kus Tschauko kose juurde on ehitatud sild. Siin sai ennast pildistada veebikaameraga ja hiljem vaadata pilti aadressil www.ferlach.at. Hiljem selgus, et just selle päeva fotosid ei olnud sellel veebilehel millegipärast. Varsti jõudsimegi Loibli 1566 m pikkuse tunnelini (1068 ümp). Hüvasti Austria! Aga me tuleme veel tagasi!Tunneli otsas on kunagised piirivalve- ja tollihooned,
mis on nüüd inimtühjad. Tunnelis oli üpris jahe ja puhusid võimsad mürarikkad ventilaatorid. Jõudsime mäe alt läbi - Tere, Sloveenia! Järgmised 10 km kihutasime mõnuga väikeste peatustega alla. Varsti pärast tunnelit on tee ääres Mauthauseni koonduslaagri harulaagri mälestusmärk. Siinsed vangid ehitasid tunneli. Enne seda käis liiklus üle Loiblpassi (1367 m). Maantee äärde jääb Tržiči linn. See linn olevat ehitatud klassitsistlikus stiilis ja omapäraks on metalluksed majadel. Me ei raatsinud mõnusalt teelt kõrvale pöörata, et pärast üles ronida. Nii vaatasime ülalt maanteelt linna katuseid. Teel on mitu lühemat tunnelit.Bistrica pri Tržiču linnas pöörasime maanteelt väiksema tee peale Begunje suunas. Tee läks jälle ülesmäge, väga palav oli, vett kulus palju. Tee on kitsas ja asfalt auklik. Aga vaade orgu ja kaugematele madalatele mägedele ilus. Mõni kilomeeter enne Bohinjet algab langus. Kihutasime linna, nägemata siin asuvat lossi. Linn on selline tavaline. Linna ääres Elan – Marine paatide-kaatrite tehas. Edasi suundusime Lesce linna. Siin on väike lennuväli. Üritasime Radovljicasse minna, aga teeviitade järgi sõites sattusime karjamaale. Lõpuks saime üle põllu linna serva. Jätsime rattad tee äärde ja ronisime mööda järsku remonditavat teed Radovljicasse. See linn on omapärane: mäenõlval selline kompaktne väike vanalinn.
Osa hooneid on restaureeritud, osade juures töö käib ja osa veel räämas. Vaatasime veidi ringi ja läksime tagasi, et võtta suund paljukiidetud Bledi linna ja järve poole. Tee viis üles ja alla läbi väikeste kitsaste tänavatega külade – Bodešče, Ribno, Selo pri Bledu.Siis saabusime Bledi – tohutu hulk autosid, järveäärne tihedalt täis inimesi. Sõitsime kähku kämpingusse, et ennast kuidagi jahutada; palavus oli tappev. Kämping on suur ja palju rahvast oli siin. Telkimise eest küsiti 22.15 €. Käisime duši all ja jalutasime veidi järve ääres. Noh, eks saar ja kirik sellel
ja kindlus kaljunukil 
on kenad küll, aga see autode- ja rahvahulk käib närvidele. Olime väsinud ja ei viitsinud edasi liikuda, et kindlust lähemalt kaeda. Kuna meil süüa järjekordselt polnud, otsustasime süüa restoranis. Siin tegi üks papi ühemehebändi. Esialgu polnud vaba kohta. Mõne aja pärast hakkas vihma tibutama. Lõpuks saime vaba laua, aga lageda taeva all, vihmasadu muutus aga tugevamaks. Vaid mõned lauad olid sirmi alla ja hoones sees millegipärast ei teenindatud. Peale pikka ootamist suvatses kelner tulla ja veel pikema ootamise järel tõi meile prae, mis oli seniste söömaaegadega võrreldes armetult väike. Varsti saime vihma käest sirmi alla pugeda. Jällegi pikk-pikk ootamine ja lõpuks saime arve, mis oli suht suur selle pisikese lihatükikese kohta. Kobisime pooltühja kõhuga telki. Vihm ja äike jätkus.View Larger Map
Kokkuvõte päevast:
Teekonna algus 7:40
Kestis 9h 38 min
Teekonna lõpp 17:18
Madalaim punkt 416 m
Kõrgeim punkt 1 068 m
Kokku laskumisi 1 179 m keskm. 12 m/min
Kokku tõusu 1 262 m keskm. 5 m/min
Jalgrattasõitu 62 km
Puhas sõiduaeg 4 h 41 min
Keskm. kiirus 13,15 km/h
Max. kiirus 53,10 km/h
0 comments:
Postita kommentaar