36. päev
Teekond kl. 7:46 – 19:40; 11 h 54 min
Min. 673 m – max. 3 301 m
Alla 1 727 m, üles 2 804 m
Jalgrattasõitu 27 km, kokku 2 534 km; jalgsi vähemalt 16 km, 6,5 tundi
Puhas sõiduaeg 2 h 38 min
Keskm. 10,0 km/h
View 36a. Col Lauson in a larger map
View 36. Aosta - Valnontay in a larger map
Tänahommikune sõit Aostast Cogne´isse ja edasi Valnontaysse oli rist ja viletsus, ikkagi 1 km tõusu. Eesmärgiks külastada Gran Paradiso rahvusparki ja ronida Col Lausoni kurule ning ühe tükis sealt ka alla tulla. Aymaville´i küla juures seisis võimas loss-kindlus,
mida käisin lähemalt uurimas. Sealt avanes kena vaade Aosta orule.
Lossi ees oli kontsert tulemas – sätiti toole ja võimendust üles. Mingitel aegadel saab lossi ka seest vaadata, aga ma olin liiga varajane.
Tee ronis muudkui ülespoole paralleelselt Grand Eyvia vahutava mägijõega.
Mida kõrgemale, seda ilusamaks maastik läks.
Cogne´is puhkasin veidi. Linnake oli rahvast täis ja paljudele jätkus siin tegevust: koerasõpradele,
mudellennuharrastajaile ja muidu puhkajatele.
Mõni kilomeeter veel punnimist ja olingi Valnontays, kust paistsid lumised mäetipud (tegelikult paistsid liustikega mäed juba Cogne´is).
Gran Paradiso kämpingus panin kähku telgi üles, maksin ööbimise eest 10 € ja panin mägede poole punuma, et enne pimedat tagasi jõuda. Tegelikult maksis telgikoht 11 €, aga tädi võttis ainult 10.
Esialgu viis rada siksakitades metsa vahel järsult üles.
Siis oli sillake üle müriseva ja vahutava oja.
Veel järsemat ronimist kivide ja ebamugava kõrgusega toestatud astmete vahel ning pikkamööda muutus teeprofiil rahulikumaks. Alguses olin kuidagi väsinud, aga mida ülespoole, seda paremaks enesetunne läks. Rifugio Vittorio Sella juures tegin põgusa peatuse.
Enne rifugiot olid oja teisel kaldal mingid talu moodi ehitised.
Ei tea, kas seal elatakse aasta läbi või ainult suvel. Igatahes oli kogu mäestik kaetud lehma- ja lambasõnnikuga, nii et vett ei julgenud ojast eriti juua. Siit läks rada edasi vahelduvalt, laugemad kohad vaheldusid järsematega. Paremale jäi mitmevärviline Punta Rossa mägi ja kuru,
vasemal oli kogu aeg nähtaval Gran Paradiso mägi ja liustikud.
Vahetult kurust vasakule jäi helepruunist pehmemast kivimist mägi.
Üldse olid siin kivimid väga mitmekesised. Päris üleval koosnes mägi pehmest pudedast sinakast kildast ja ronida oli veidi keeruline.
Märja ilmaga oleks siin isegi ohtlik. Ülal püüdsin kinni kaks itaallast. Muidu kõrgemal inimesi ei kohanud. Vanem mees jäi alla ootama, noorem ronis küll ülespoole, aga üsna väsinud olemisega oli. Mina olin kui noor sälg nende kõrval. Viimaks sain kurule, kõrgusega 3299 m.
Teisele poole erilist vaadet polnud, õhk oli vinest läbipaistmatu.
Kui itaallane üles jõudis, tegime üksteisest pilti
ja hakkasime alla laskuma. Ülal oli jahe ja pikalt ei tahtnud seal olla. Minu allatulek oli lõbus, vahepeal tegin isegi jooksu. Tagasi vaadates nägin itaallasi kaugel koperdamas. Ei tea, kas nad enne pimedat üldse alla jõudsid. Mina jõudsin tagasi pool kaheksa. Teel nägin paari kitse mäenõlval söömas, aga arglikud olid teised.
Kui üritasin lähemale hiilida, lasid jalga.
Tänane päev oli super! Õhtul läks ilm jahedaks, vaid 15 kraadi.
0 comments:
Postita kommentaar