Chamonix - Les Praz

33. päev

Teekond kl. 10:07 – 19:06; 8 h 59 min
Min. 1 019 m – max. 2 233 m
Alla 1 379 m, üles 1 491 m
Jalgrattasõitu 12 km, kokku 2 383 km; jalgsi vähemalt 16 km ja 8 tundi
Puhas sõiduaeg 1 h 04 min
Keskm. 10,5 km/h

View 33. Chamonix - Les Praz in a larger map

View 33a. Grand Balcon Nord - jalgsi in a larger map
Täna hommikul ei teadnud ma veel, millist marsruuti valida, kas Bossonsi liustik, seejärel Grand Balcon Nord ja võib-olla ka Lac Blanc. Aga kõigepealt otsisin Chamonix´s internetiühenduse, mille leidsingi turismiinfo ees. Sain sotti oma rahaasjadest ja õnnestus lennupileti ost. Ärasõit on 8-ndal. Seega on aega laialt. Siin otsustas mu Asuse EEE, et klaviatuuri mõnda tähte ei ole mul enam vaja. On tõbrik! Lõpuks kella 10 paiku sain liikuma. Arvasin, et teen kõigepealt Grand Balcon Nordi tuuri ja siis vaatan, mis edasi. Oli plaan sõita köie otsas veidi ülespoole Plan de l´Aiguille´´ i. Aga nähes jaamas tunglevat rahvamassi, oleksin ilmselt õhtuni oodanud oma järjekorda. Panin oma suksu kõide ehk siis ratta lukku jaama juures aia külge. Seljakott selga ja teele!
Algatuseks oli järsem ronimine metsas, seejärel mööda laugemat Les Grands Bois rada mööda ja siis jälle järsemalt üles. Siin avanesid vahel uhked vaated Bossonsi liustikule

ja Blancile endale.

Mets lõppes ja tuli veel ronida köistee alt läbi Chalet du Plan l´Aiguille´ni. Sinna jõudmiseks kulus mul 3 tundi. Hea mõnus oli ronida, kohtasin vaid paari inimest sel teel. Ülal oli rahvast juba rohkem. Suundusin Grand Balcon Nordi rajale. Tee läks pea-aegu horisontaalselt ja kogu see mägede krempel oli kenasti vaateväljas: Mont Blanc,

Aiguille du Midi

ja teised  oru vastasnõlval

ja liustikud.

Mõne aja pärast tuli siiski veel ronida kõrgemale. Signal Forbes´i künkal avanes vaade Mer de Glace´i liustikule

ja teisel pool liustikku olevatele Aiguille Verte´ile

ja teistele mägedele.

Istusin siin üle tunni ja imetlesin liustikku.

Läksin allapoole, kus liustiku serva juures on kohvik ja hotell. Lisaks on ühes kuuri moodi majas väike näitus alpi loomastikust. Allpool on veel jääkoobas, aga sinna ma ei läinud, sest mul on kokkuhoiurežiim. Siit oleks saanud Chamonix´sse sõita kena väikese punase rongi või trammiga.

Mina aga jätkasin teekonda jalgsi. Teerada hargnes ja ma pöörasin veidi valesti pikemale teele ning sattusin uuesti liustiku lähedusse. Samas oli siin hoopis huvitavam. Kõigepealt sattusin suurte kivimürakate keskele, kus tee ära kadus.

Tükk aega ekslesin siin, enne kui raja jälle üles leidsin. Seejärel kulges tee üle siledaks lihvitud kaljude

ning jõudis väikese armsa kohviku juurde.

Ülejäänud tee tagasi Chamonix´sse mööda laia rada oli tüütu ja palavavõitu oli ka. Kella 6-ks jõudsin tagasi oma ratta juurde.

lasksin siit kähku jalga, sest inimesi ja autosid oli liiga palju minu jaoks. Teel käisin poes, ladusin pakiraami toitu täis ja Les Praz oli täpselt sobiv koht laagrisse jäämiseks. Mer de Glace´i kämping läks maksma 14,60 €, maanteest eemal, kena metsa all. Autodele siin kohta enam polnud, aga jalameestele oli veel ruumi. Perenaine näitas ette ja taha kõik ära. Sellised võiks kõik kämpingud olla. Olid omaette majakesed internetiühenduse jaoks ja muidu puhkamise jaoks ja kohvituba. Seinal oli riiul pistikupesadega telefonide ja muude värgenduste laadimiseks. Tavaliselt pidi mujal kämpingutes oma telefoni või arvuti pesuruumi pistikusse toppima ja siis arvama, kas pärast oma asjad ka alles on. Seni on õnneks olnud. Pidasin plaani, mis edasi teha. Kuna olin näinud nii Bossonsi liustikku kui ka Mont Blanci terve päev, siis otsustasin, et aitab ronimisest küll ja põrutan homme üle piiri Šveitsi.
Kuna homme lahkun Prantsusmaalt, siis väike kokkuvõte prantslastest. Nad on tore rahvas, naeratavad ja ütlevad: bonžuur musjöö. Armastavad jalutada, pikad saiad kaenlas. Hommikune värske ja lõhnava saia hankimine on neil kohustuslik protseduur. Sõidavad ringi pežoode, sitroenide ja renoodega ja sõidavad kas või nõelasilmast läbi, et jumalapärast mitte sammugi kusagil imekitsal vanalinna tänaval astuda. Koerad on neil pisikesed ja neid jalutatakse sageli. Selle tagajärjel on muidugi linnatänavad haisvaid hunnikuid täis. Lapsed on sageli jonnakad ja siis tuleb neile kere peale anda. Vabal ajal mängivad aga pentque´i. Ja süüa armastavad nad hirmsasti – igal pool ja igas asendis. Puhkepäevadel laotakse auto söögikraami täis ja sõidetakse vabasse loodusesse pugima.