42. päev
Teekond kl. 8:15 – 20:18; 12 h 03 min
Min. 143 m – max. 248 m
Alla 148 m, üles 240m
Jalgrattasõitu 110 km, kokku 3 007 km
Puhas sõiduaeg 7 h 00 min
Keskm. 15,6 km/h
View 42. Turbigo - Lonate Pozzolo in a larger map
Sõit Milano poole kulges mööda väiksemaid teid pidi, kus liiklust pea-aegu polnudki. Linna sisenemisel ei olnud suurematel teedel samuti hullu liiklust. Linna plaan oli mul juba olemas ja orienteerumine kulges vigadeta. Esmalt jõudsin Santa Maria delle Grazie kiriku juurde, kus asub Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg".
Majanduslikel põhjustel jäi mul see vaatamata. Samas aga kohtasin „sõpra“ Senegalist. Kena tõmmu poiss surus kätt ja rääkis maast ja ilmast, et Milanos on raske tööd leida, et Senegal on ilus maa, et Senegalis on lapsed poolnäljas ja riideid pole ning näitas piltidega raamatuid Senegalist. Jutu ajal sõlmis mulle värvilise paela ümber käe sõpruse märgiks ja küsis siis nagu poolkogemata, et kas ma ei tahaks vaeseid senegallasi toetada. No ma siis toetasin äsja maast leitud 20 sendiga. „Sõber“ surus jälle kätt ja soovis head reisi. Nii lihtne on Milanos sõpru leida!
Järgmiseks leidsin üles Castello Sforzesco.
See on suur kindlus, rajatud juba XIII sajandil ning siis laiali lammutatud. XV sajandil ehitas vürst Francesco Sforza selle uuesti üles ja muutis selle vürstide residentsiks.
Oh üllatust! Ka siin oli senegallastest sõpru kui palju. Aga mulle aitas ühest sõbrast küll. Kindlust igast küljest uurinud, liikusin La Scala teatri poole. Teater ise oli väheütleva välimusega,
aga samas väljakul Leonardo kuju oli kena.
Väljakult paistis Vittorio Emanuele II galerii,
mis on kena ehitis. Ja nüüd läksin Duomo juurde,
mis oli mul magustoiduks jäetud. Uhke kirik!
Kahjuks oli ustel väga range turvakontroll ja ma oma lühikeste pükste ja fotokaameraga poleks ilmselt sisse saanud. Seega ei hakanud üritamagi. Imetlesin Duomot igast küljest
ja puhkasin niisama varjus. Siin väljakul oli tumedaid Mustalt Mandrilt pärit sõpru lausa karjakaupa.
Seejärel hulkusin veel ringi, leidsin üles roomaaegse Colonne di San Lorenzo
ja hakkasingi linnast lahkumise peale mõtlema. Võtsin suuna Rho linna suunas. Sõitmine oli linnast väljas keeruline, sest vahel küll teeviidad näitasid mingit sihtkohta, kuhu tahtsin minna, aga siis tuli ringtee ja selle koha nime enam polnud. Niimoodi vahetevahel ekseldes ja liigseid ümbersõite tehes jõudsin ikkagi lennuväljale lähemale. Rho linna servas istus toolil priske neegrimammi ja hõikas mulle järele üsnagi ühemõttelise ettepaneku. Mina surusin seepeale tugevamini pedaalidele, sest ilm oli palav ja ma juba väsinud ka. Ettepanekuga nõustumisel oleks mu eluküünal ilmselt kustunud. Lonate Bozzolo külast alates hakkasin ööbimiskohta otsima, et hommikul kenasti lennujaama jõuda. See osutus natuke keeruliseks, sest asustus oli tihe. Aga leidsin viimaks metsatuka , kus sain teest eemal puude varju telgi panna. Ainuke viga oli see, et asusin täpselt lennuvälja maandumistrajektoori all. Liiklus oli tihe, iga 3-6 minuti järel maandus lennuk. Arvatavasti tekib magamisega raskusi.
0 comments:
Postita kommentaar