San Vincent - Rovasenda

40. päev

Teekond kl. 8:38 – 18:45; 10 h 07 min
Min. 255 m – max. 594 m
Alla 944 m, üles 694 m
Jalgrattasõitu 102 km, kokku 2 839 km
Puhas sõiduaeg 5 h 59 min
Keskm. 17,0 km/h

View 40. San Vincent - Rovasenda in a larger map
Kulgesin vaikselt Ivrea poole mööda Dora Baltea jõe orgu.

Mäed muutusid järjest madalamaks. Sageli oli mäenõlvadel losse ja kindlusi, neist võimsaim Forte di Bard.

Pont San Martini

juures hakkasid mäed eemalduma

ja ees avanes lai tasane org.

Siin algas Piemonte. Jõudsin Ivrea linna.

Parim oli siin 3-kordne portsjon jäätist. Jalutasin siin ringi ja jätkasin teekonda. Bollengo küla juures pöörasin kõrvale Biella poole. Selleks tuli tõusta üles pika sirge La Serra mäeaheliku peale. Siit avanes kena vaade Dora Baltea orule.

See teekond oli kuidagi sürr. Sõita ei viitsinud, lükkasin lihtsalt ratast. Kuuma oli üle 30 kraadi ja siin esimest korda nautisin palavust. Higi voolas üle näo, aga enesetunne oli hea. Oli vaikne, ümberringi roheline džungel – väänkasvud ja ronitaimed lämmatamas puid.

Sisalikud põgenemas kuivade lehtede sahinal. Tsikaadid laulavad. Mõnus oli!
Kui üles jõudsin, oli veel natuke tiirutamist metsaga ääristatud teedel

ja jõudsin Biella linna. Siin oli mul ülesanne muretseda toitu ja hankida infot kämpingute kohta. Selgus, et eespool ühtegi kämpingut pole. Kuna ilm muutus veelgi kuumemaks, siis enam ma seda ei nautinud, vaid põgenesin kähku linnast. Edasine teekond kujunes keeruliseks. Nähes teeviitadel Cossato nime, hakkasin nende järgi sõitma. Peale pikka keerutamist leidsin end linnast väljas hästi laia ja sileda tee peal. Sõita oli seal väga mõnus. Kui aga mõned autod möödasõidul tuututasin, sain aru, et midagi on valesti. No muidugi! See oli ju kiirtee. Surusin siis tugevaminipedaalidele ja esimesel võimalusel pöörasin sealt maha. Mõnda aega sain sõita mööda imelikke väikesi teid ja nähes Cossato silti järgisin seda. Aga siis sattusin jälle kiirteele, kuigi seal ühtegi jalgratta keelumärki polnud. Ei jäänud midagi muud üle, kui kihutasin kõrvale vaatamata mööda kiirteed kuni tuligi Cossato mahasõit. Selles külas ekslesin ka hulk aega, enne kui end kaardil paika panin.
Maastik muutus nüüd väga eestimaiseks: sood ja siledad lehmakarjamaad. Enne Rovasenda küla leidsin mingi mahajäetud tööstushoone, mille varju telgi püsti panin.

Pagan! Küll oli siin palju sääski ja väikesi mutukaid, kes tahtsid hirmsasti silma ronida. Kolasin veidi ringi ja avastasin, et siinsamas olid riisipõllud,

üleni veega kaetud.

No sellepärast need mutukaid nii palju siin oligi. Õhtul kell seitse oli veel 30 kraadi varjus. Arvasin algul, et telki ei panegi üles, aga nende sitikate pärast tuleb seda siiski teha ja vastikult higisena telki pugeda.