Teekond kl. 9:00 – 21:15; 12 h 15 min
Jalgrattasõitu 42 km, läbitud 57 km.
View 2. Barcelona - Molins de Rei.kml in a larger map
Hotellis otsustasin ka hommikust süüa (15€), sest ei tahtnud linnas toidu otsimisega aega viita. Kokku tuli hotelliarve 91€, aga õhtune vaatemäng ja tubli kõhutäis hommikul korvasid selle väljamineku. Kuna oli pühapäev, siis poed olid kinni ja ma ei saanud omale kusagilt Campingazi ballooni, et ise toitu valmistada. Barcelonas käisin enamuse „must see“ kohad läbi. Alustasin Montjuichi mäelt. Hommikul oli rahvast vähe liikvel ja Olümpiapargis nägin ainult paari inimest.
Vaatasin olümpiastaadioni, kommunikatsioonitorni ja St.Jordi olümpiaujula üle.
Edasi läksin Montjuichi kastelli uurima. Siin on vägevad kahurid merele suunatud ja avanevad uhked vaated sadamale ja linnale. Kastelli juurest viis tee serpentiinina alla mere äärde. Järgemööda sai vaadatud Kolumbuse monumenti, Rambla merepoolses otsas jalutatud, kus oli palju rahvast liikvel, seejärel Barri Gòtic kvartalis, siis Triumfikaar.
Hästi omapärane ehitis on Palau de la Música Catalana.
Sealt lahkudes möödusid must märulipolitsei järelvalve all mingid meeleavaldajad, kes protestisid vist geenmuundatud toiduainete vastu. Edasi liikusin Antoni Gaudí jälgedes: Casa Batlló ja Casa Milà ning La Sagrada Família, mis vist kunagi valmis ei saa.
Siis sõitsin Park Güelli. Sinnasõit kujunes väikeseks ekslemiseks, kuni jõudsin pargi bussiparklasse. Jätsin ratta sinna ja läksin parki uudistama.
Kuna ilm oli palav ja vett mul kaasas polnud, siis täiendasin kohalike nutikate ärimeeste kukruid, kes kõikjal pargis pudelivett ja karastusjooke müüsid. Park on muidugi tõeline muinasjutumaa.
Tagasi parklasse ekslesin hulk aega, kuidagi ei leidnud õiget kohta üles. No siiski jõudsin oma kalli ratta juurde. Oma järge ootas Tibidabo mägi. Sinna saamiseks tuli oma 300 m ülespoole liikuda. Alustasin oma teekonda mäele trammipeatuse juurest. Sealt saab trammiga mäe otsa sõita. Mina valisin kaardi järgi otsema tee, kus aga alguses tuli läbida eht kitserada. Ratta püstihoidmisegagi oli tegemist, rääkimata sõitmisest. Mõne aja pärast jõudsin normaalse tee peale, kus juba sõita sai. Tibidabo mäe peamine tõmbenumber on lõbustuspark, kus oli ikka väga palju rahvast. Mäe otsas on Temple Expiatori del Sagrat Cor - katolik kirik, mis paistab kõikjale üle linna ning Torre de Collserola. Kirikut sai ka seestpoolt vaadata. Mäelt avaneb avar vaade kogu linnale.
Ja oligi aeg linnaga hüvasti jätta. Sõitsin läbi Vallvidrera läbi künkliku maastiku Molins de Rei poole, kust homme suundun põhja poole. Alguses läks tee enamasti ülesmäge, pärastpoole sain allapoole kihutada. Enne Molins de Reid oli vaja leida ööbimiskoht, sest siinkandis kämpinguid pole. Kõigepealt pugesin põõsastesse kõrgepingeliinide all, aga põõsad olid okkalised ja elektriliinid surisesid. Arvasin, et siin on ebamugav ja liikusin edasi, kuni tee ääres leidsin motokrossi rajad. See tundus sobiv koht olevat ja läksin teest veidi eemale künka taha, et teelt näha ei oleks. Panin telgi püsti, närisin saia ja tuunikala konservi ning oligi magamaminekuaeg käes. Muuseas kalakonservi ma enam kunagi ei ostnud. Nälg oli suur, et sõin saiaga ära ka konserviõli. Tagajärjeks oli öö läbi kestev südameläikimine.
0 comments:
Postita kommentaar