Ambert - Rochetaillée

24. päev

Teekond kl. 7:25 – 21:24; 13 h 59 min
Min. 415 m – max. 1 206 m
Alla 1 185 m, üles 1 555 m

Jalgrattasõitu 111 km, kokku 1 797 km
Puhas sõiduaeg 6 h 24 min
Keskm. 17,2 km/h

View 24. Ambert - Saint Etienne in a larger map
Hommikul oli esimene ülesanne toidu hankimine. Kuna alustasin varakult, ei leidnud midagi peale saiapoe. Ei suutnud sealt hoovavatele lõhnadele vastu panna ja hankisin mõned croissantid. Jalutasin veidi vanalinnas.

Vägev kirik oli siin.

Siis suundusin linnast välja. Tee äärde jäi omapärane ümmargune raekoda.

2-3 km järel tegin peatuse, keetsin kohvi ja pugisin oma saiakesi. Tee viis ülespoole Col des Pradeaux kurule (1196 m).

Aeglane ja kurnav sõit oli see. Kurult allasõit oli nauditav mööda kuusemetsaste nõlvadega orgu Saint Anthème´i.

Siin leidsin lõpuks poe Petit Casino

(meeldiv poekett, millel pea igas külakeses kauplus), kust sain omale mitme päeva toidu.
Pärast linna tuli jällegi tõusta Col des Limites kurule (1157 m) Puy-de-Dôme ja Loire´i departemangu piiril.

Teisel pool kuru loodus kohe muutus. Kuusemetsad asendusid mändidega.

Siit sõitsin mõnuga alla ja mõne kilomeetri pärast tegin lõunasöögipausi. Sõin kõhu kõvasti täis. Ilm oli väga ilus, taevas polnud pilveraasugi ja nii sinine, et silmadel oli valus.

Allasõidul jahutas mahe tuuleke. Seejärel muutus asi hulluks.

Meeldiv soojus muutus põrgukuumuseks laskudes Loire´i orgu.

Saint Just Saint Rambertis oli juba üle 30 kraadi ja linnas ajasid teeviidad mind segadusse. Tegin mitu mittevajalikku suunamutust ja pikendasin oma teekonda tunduvalt. Saint Etienne´i läks teekond juba pidevas autodevoolus. Mingis eeslinnas silmasin rattapoodi. Ostsin ketilüli, joogipudeli ja uued pedaalid, sest vanad logisesid ja ragisesid väga kahtlaselt. Mõtlesin ka uue väliskummi peale, aga pidasin seda liigseks väljaminekuks. Viimaks jõudsin Saint Etienne´i. Enne kesklinna jõudmist läks tagakumm tühjaks. Lappisin selle mingi maja värava ees, olles sunnitud oma ratta vahepeal teise kohta nihutama kui üks tädi soovis autoga hoovi sõita. Sisekummil avastasin augu rummupoolses küljes. Kuidas sinna see auk sai!? Väntasin siis kesklinna J.Jaures´platsile. Tegin väikese ringkäigu

ja otsustasin linnast jalga lasta. Mõne aja pärast oli kumm jälle tühi. Pargis võtsin ratta alt ära ja varem lapitud kohas oli muhk tekkinud. Võtsin varukummi, kus leidsin veel ühe augu. Lappisin selle ära ja panin alla. Veidi aega sõitnud, hakkas kumm jälle tasakesi tühjenema. Ilmselt on veel kusagil mingi väike auguke. Pumpasin õhku juurde ja sõitsin edasi. Äkki avastasin, et sõidan vales suunas – peaksin liikuma lõuna poole, aga mina läksin hoopis põhjapoole. Pöörasin tagasi ja tee tuli tuttav ette. Just siit olin ma linna sisse sõitnud. Aeg hakkas juba hiliseks saama. Nägin ühte rattapoodi, aga see oli juba suletud. Aeg-ajalt kummi pumbates liikusin lõpuks õiges suunas ja sain linnast välja. Nüüd oli kellaaeg juba selline, et kämpingust võisin vaid unistada. Lisaks hakkas vesi otsa saama. Olin sest kummijamast ja palavusest üsna endast väljas ja tahtsin ruttu ööbima jääda. Aga tee oli selline, et ühel pool järsak ja teisel pool teed kaljusein ja nii mitu kilomeetrit üles mäkke. Rochetaillèes leidsin õnneks tee ääres veevõtukoha.

Vähemalt janusse ei sure! Viimaks leidsin tee ääres väikese lapikese siledat maad põõsaste varjus, kuhu sain telgi üles panna. Kui katus pea kohal ja kõht täis, oli kohe tuju parem. Enne oli küll nutumaitse suus: linna ei näinudki, sinult pagana kummilappimine!