5. päev. Münsingen – Bad Urach

Teele kell 7:12

Vahemaa 31,77 km, rattasõit 27,88 km

Aeg teel 05:36, rattasõit 2:14

Rattasõidu keskmine kiirus 12,45 km/h

Tõusu 395 m, langust 741 m

Kaloreid kulus 1997

Hommik oli pilvine ja normaalse temperatuuriga. Uudistasin Münsingeni linna

 ja sõitsin edasi. Maastik oli jätkuvalt künklik ja eelistasin ikka väikesi teid. Maps ja paberkaart keerasid aga käru. Tee lõppes lihtsalt otsa.. Otsisin järgmise haru, mis lõppes jälle metsa ääres. Nii tiirutasi edasi-tagasi hulk aega. Vt. kaarti. Lõpuks otsustasin, et panen otse läbi metsa, sest liiklusmüra oli üsna lähedal. See oli aga suur viga, sest tee oli oma 50-meetrise ja üsna järsu nõlva all. Pealegi oli nõlv porine ja libe koos mahalangenud puudega. Ma tean ainult ühte lolli, kes on nii talitanud. See oli 2009.a. Püreneedes, kui topski sõitis end laudteel laudade vahele kinni.

Igatahes otsustasin täislastis ratast ees libistades nõlvast alla minna. No ei õnnestunud. Kui olin paar korda libisenud allapoole ja korra kukkus ratas must eemale ja mina üle selle, tuli mõistlikum mõte. Võtsin kotid lahti ja veeretasin mäest alla. Ühega läks hästi, veeres ilusasti alla. Teine jäi poolele mäele puu taha kinni ja kolmas veeres kenasti nõlva all olevasse ojja. Siis hakkas veel sadama ka, et veel libedam oleks. Veel kolmveerand tunnikest, paar kukkumist, korra veel ühe koti järel käimist ja jõudsingi alla. Õnneks oli ratas terve. Mul endal olid aga sääretorud verised ja nägin välja nagu porikäkk. Rattakotid ja nendes olev kraam läbimärjad. Muidu aga läks hästi, et end mõne roika otsa vigaseks ei kukkunud.Kokku võttis see umbes 50-meetrine laskumine aega tund ja veerand.Pesin end ojakeses puhtamaks, harisin väheke rattakotte ka, pakkisin kõik uuesti kokku ja lohisesin üle heinamaa maanteele. Õnneks läks nüüd normaalne rattatee edasi. Vihmas seisvad lehmad ja vettinud mina nagu Saksamaa pastoraal.

Nii jõudsin Bad Urachi linna. Leidsin ühe itaalia kohviku, kus sain vähemalt kuuma kohvi. Sisse ei tihanud minna, sest pärast oleks koristajal palju tööd olnud. Istusin väljas ja kuradi külm oli. Panin küll imekombel kuivaks jäänud särgi ja vettinud fliisi selga, aga eriti kasu ei olnud. Kohvikurahvas uuris, et kust tulek ja kuhu minek ja näisid üsna kaastundlikud.Vaatasin veidi linnas ringi, aga hambad plagisesid ikka veel. Leidsin, et linnaservas on üks kämping ja vaatamata varasele kellaajale on mõistlik sinna minna. Nii tegingi – Pfählhofi kämping ja 14 €.Kuum dušš ja kämpinguputkast ostetud pitsa tõid elule tagasi. Plaasterdasin sääred, et mitte inimesi ehmatada. Üritasin riideid kämpingumajas kuivatada, aga mitte eriti edukalt. Vihma kallas endiselt. Istusin majakese räästa all, vahepeal magasin ja lonkisin ringi. Ehk homme on parem.