Espot - Xixerella

7. päev

Teekond kl. 10:55 – 20:45; 9 h 50 min
Min. 919 m – max. 2 301 m
Alla 1 586 m, üles 1 565 m

Jalgrattasõitu 70 km, kokku 428 km
Puhas sõiduaeg 5 h 41 min
Keskm. 12,25 km/h

View 7. Espot - Xixarella in a larger map
Ärkasin alles kell 9. Nägin armetu välja: nägu oli paistes, jalalihased tulivalusad ja kanged, parem pahkluu paistes, õnneks valus ei olnud. Randmepaistetus oli aga imekombel kadunud. Mõtlesin päeva vabamalt võtta. Kohmitsesin kämpingus kaua. Maksin kahe öö eest 21,19 €. Vaikselt sõitsin tagasi Llavorsisse. Sealt pöörasin Val Ferrera orgu, kust saab edasi Andorrasse. Llavorsis proovisin esimest korda kohalikku õlut „Estrella“ - täitsa korralik õlu. Liikusin väikeste peatustega mööda Valle Ferrerat ülespoole. Orus on vaid üksikud väikesed külad.

Alinsist alates läks tee, mis kulges mööda kanjonilaadset orgu,

juba järsemaks, nii et lükkasin kohati ratast käekõrval. Tee oli siin betoonist valatud ja laineline – sõita oli kehv. Võib-olla tulevikus see asfalteeritakse. Poolel teel lõppes ka betoontee ja edasi läks kruusane ja kivine külatee. Jõudsin Tori külla.

See on vahva väike küla mõnede üksikute vanade majadega. Keset küla oli mingi baari, aga muidu polnud inimesi näha peale ühe vanapapi. Jätkasin teed Andorra piiri poole. Tee läks järjest hullemaks – munakad ja vooluvete poolt uuristatud rööpad - sõita oli täiesti võimatu.

Piiri poolt tuli mitmeid autosid ja kõik tervitasid laialt naeratades seda hullu, kes sellise tee ette võttis. Nii et vabamalt võtmisest ei tulnud midagi välja. See-eest loodus oli fantastiline. Mäenõlvadel olid suured hobusekarjad, kõigil kellad kaelas.

Ilm oli soe, kuid ülespoole jõudes hakkas juba jahe, pidin fliisi välja otsima. Kataloonia lõppes ja Andorra algas Port de Cabús´ kurul (2301 m).

Kurult tuleb alla pikk-pikk lai ja sile asfalttee, kuid allpool on teel kanalisatsioonikaevud, mis ei luba suurt hoogu üles võtta. Paar korda pidin pea-aegu võssa sõitma. Maandusin Xixerella kämpingus (12.60 €), kus duširuumis oli isegi soojendus. Õhk läks jahedaks – 17 kraadi vaid. Tavaline Eestimaa suvi, aga mul oli täitsa jahe – vist harjunud juba soojema kliimaga. Õhtul telgis kuulsin muusikat. Imestasin veel, et tavaliselt kämpingutes on vaikus, ei mingit tümpsu nagu Eestis tavaks on. Äkki taipasin, et kuidagi tuttavad lood mängivad. Pikapeale sain aru, et mu enda mp-mängija oli kotis iseenese tarkusest mängima hakanud.