23. päev. Valfarta - Mequinenza

 

Teele kell 09:11

Vahemaa 72 km, kokku 1 815 km

Aeg teel 6:38, rattasõit 3:46

Rattasõidu keskmine kiirus 19 km/h

Tõusu 390 m, langust 687 m, min. kõrgus 75 m, max kõrgus 374 m

  Esialgu jätkus piiritu tasandik.

Üksikutes külades on palju tühje maju, tee ääres hotellide varemeid, suletud restorane ja bensiinijaamu.

Tõeline nuhtlus on siin kärbsed. Nii kui seisma jääd, on parv ümber. Suudavad isegi kaasa sõita. Praegu on siin sooja üle 20 kraadi. Aga kui oleks 30–40 kraadi, oleks siin päris põrgulik olla. Käisin lähemalt vaatamas üht mahajäetud hoonet

ja põõsastik lõi kihama põgenevatest jänestest.

Mõni piirkond on ilmselt niisutuse toel roheline.

Kogu Aragonis on lugematu hulk sigalaid.

Vastav hais on pidevalt ninas. Ainult aru ma ei saa, kust inimesed sinna tööle käivad. Ühtäkki avanes ees avar org.

Orus Fraga linn.

Millegipärast on siin suur mustanahaliste kontsetratsioon. Valgeid inimesi oli väga vähe näha. Ilm läks väga kuumaks. Otsustasin itta Lleida linna mitte minna, sest pidanuks oru nõlva pidi üles ronima ja kuumal tasandikul sõitma. Pöörasin hoopis lõunasse ja sõitsin piki Cinca jõe orgu. Org on roheline paljude puuviljaistandustega. Mequinenzas jäin peatuma. Ebro jõe ääres lõhnavate mändide all leidsin kämpingu Tres Estrellas – 15,00 €.

Jäin juba kell 4 paigale, sest hirmus palav on, jõud otsakorral ja pole kiiret ka. Mequinenza pidi olema kalastamispealinn. Siin on mitu kämpingut kalapüügihuvilistele. Lonkisin linnakesse, rüüpasin baaris õllekest ja vedelesin niisama.

 

22. päev. Zaragoza - Valfarta

 

Teele kell 08:43

Vahemaa 104 km, kokku 1 743 km

Aeg teel 10:46, rattasõit 7:02

Rattasõidu keskmine kiirus 15 km/h

Tõusu 741 m, langust 615 m, min. kõrgus 162 m, max kõrgus 373 m

  Zaragoza on suur linn ja vaadata palju. Esmalt suundusin Plaza de Toros de la Misericordia juurde.

Ehk siis härjavõituse areeni juurde.

Seejärel César Augusto väljakule, kus on linna asutaja Augustuse skulptuur.

Ta sai sellega hakkama 14.a. e.m.a. ja siin on säilinud ka linnamüüri.

Sama väljaku ääres on linna keskturg.

Samas lähedal on peaväljak - Plaza de Nuestra Señora del Pilar.

Selle ääres on võimas katedraal,

Francisco de Goya mälestusmärk,

tapeedimuuseum

ja väike hobune, mille otsa saavad lapsed ronida.

Üle Ebro jõe viib kivisild.

Nüüd oli aeg külastada Aljaferia kindlustatud paleed. See on üks kolmest säilinud moslemi arhitektuuri näiteist. Ehitati valmis XI sajandil ja hiljem on teda ümber ehitatud ja restaureeritud. Väljastpoolt näeb üsna tavapärane välja.

Sissepääs on 5 € ja turvameetmed on nagu lennujaamas. Kõik asjad valgustati läbi. Hiljem sain sellest aru, sest siin tegutseb tänapäeval Aragoni parlament ehk Cortes. Aga seestpoolt oli see ehitis fantastiline.

Palee keskel on siseõu, kus kasvavad apelsinipuud.

Kirjeldada polegi mõtet, pildid räägivad ise.

Linnast välja saamine oli jälle peavalu. Pelgasin kiirteele sattumist ja Maps juhatas mu seepeale mingisse jäätmejaama, kus pidin peaaegu prügiauto alla jääma. Tiirutasin siin ringi, aga väljapääsu ei leidnudki. Sõitsin tagasi ja panin julmalt suurele maanteele. Jalgratta keelumärki küll polnud, aga liiklus kohutav. Ja nii pikalt ligi 30 km. Siis õnnestus ära pöörata. Üle Ebro jõe

ja siin oli liiklus peaaegu olematu, kuigi maantee oli lai ja korralik. Maastik muutus. Siin on tegemist poolkõrbega Los Monegros.

Maapind on savine ja kivine, kaetud madalate okkaliste põõsastega.

Kohati on püütud seda harida, aga vihmavesi uhub kõik viljakandva minema. Omamoodi ilus on see, aga ikka väga trööstitu ja üksildane on siin olla.

Siit kulgeb ka Compostela palverännutee. Nägin isegi üht rändurit. Oli küll rõõmsameelne, aga mu meelest nõuab siin jalgsi matkamine ikka väga tugevat meelekindlust. Alguses oli mõnus sõita, aga siis tõusis tugev tuul, mis puhus küljelt ja eest vastu. Kui seisma jäin, kippus tuul mind ja ratast pikali lükkama. Nii venisin teosammul edasi. Üksluisust aitasid peletada härja kuju mäe otsas,

üksildane kabel

ja keset tühjust lehviv lipp.

Surmväsinult jõudsin Valfarta külakesse.

Siin asub ainuke ümbruskonna kämping – La Estepa – 15,00 €.

Peremehele tuleb helistada, aga minu saabumisel oli ta kohal. Lihtne kämping, sõbralik peremees ja kõle ümbrus.

21. päev. Ayerbe - Zaragoza

Teele kell 08:50

Vahemaa 119 km, kokku 1 639 km

Aeg teel 9:33, rattasõit 6:38

Rattasõidu keskmine kiirus 12,5 km/h

Tõusu 568 m, langust 917 m, min. kõrgus 199 m, max kõrgus 610 m

  Öösel käis rott mu prahi kallal krabistamas, mitu korda ajas üles. Teel Huesca poole muutus järjest tasasemaks,

mäed madalamaks.

Mõni küngas oli.

Tegemist on Huesca tasandikuga või platooga.

Huesca linn sai alguse juba rooma-eelsel ajastul. Käisin siin väheke ringi. Luis López Allué väljakul on roosad majad.

Vaatasin katedraali,

kohalikku tänavakunsti,

vanu ehitisi,

härjavõitluse areeni

ja Navarra väljakut.

Seejärel suund Zaragoza poole. Google Maps suunas mind mingile lagunenud kruusateele. Arvasin, et suurel maanteel on liiklust palju. Poolteist kilomeetrit ukerdasin seda mööda, siis saatsin kuradile, sõin lõunat ja läksin tagasi suurele maanteele. Selgus, et see maantee jooksin paralleelselt kiirteega ja liiklus peaaegu puudus.

Ümberringi jätkuvalt väga tasane maa

tuuleparkide

ja mõne künkaga.

Jätkuvalt Huesca tasandik. Varsti suundus mu üksildane tee kiirteele ja sattusin segadusse. Kas tõesti viib linna ainult kiirtee, kus jalgrattaga sõit on keelatud? Kuidas ma sinna saan? Märkasin siis paralleelselt kiirteega kulgevat teenindusteed. Panin seda mööda minema. Vähemalt suundus linna poole. Mõne aja pärast suundus see taas kiirteele. Aga rattasõidu keelumärki polnud. Oli see vast kõhe sõit. Liiklus nagu kiirteel ikka. Kõige närvesöövamad kohad olid suurelt maanteelt kõrvale suunduvad haruteed. Pidi jälgima, et keegi selja tagant külge ei sõidaks. Kämpingusse jõudmiseks pidi pikalt läbi linna sõitma. Kämping on linna lääneservas Valdefierro linnaosas – 20,25 € koos elektriühendusega, mida ma ei saanudki, sest pistikupesa oli kolmeharuline. Telkimisplats oli mullane, aga käib kah. Jällegi traditsiooniline õlu. Enamasti on levinud kolme marki õlut. Paremusjärjestus mu meelest järgmine: parim „Ambar”, siis „Estrella” ja siis „San Miguel”. Ostsin ära kojusõidupileti. Kuna 9ndaks pole mõtet Barcelonasse kihutada midagi nägemata, siis 12. september on kojusõit ja nüüd on aega mõnusalt.