Saint Martin sur la Chambre – Pralognan la Vanoise

29. päev

Teekond kl. 7:55 – 19:25; 11 h 30 min
Min. 466 m – max. 2 001 m
Alla 1 722 m, üles 2 640 m
Jalgrattasõitu 82 km, kokku 2 166 km
Puhas sõiduaeg 7 h 41 min
Keskm. 10,7 km/h

View 29. Saint Martin - Pralognan in a larger map
Hommikul polnud muud, kui Col da la Madeleine´i poole punuma. Või mis punuma – roomama. Siin olid tõusud järsemad kui Clandoni kurule.

Jalgrattureidki oli vähem. Teele jäi Longchampi suusakuurort, kus ka südasuvel oli rahvast liikvel.

Pärast mõningaid jõupingutusi jõudsin kurule – 2001 m.

Aega kulus selleks umbes 4 tundi.

Tegin siin pilte ja mugisin šokolaadi, ligi tund aega mõnulesin siin.

Kurult paistis isegi Mont Blanc kaugel eemal, linnulennult 50 km.

Ilm oli täna soodne, päike paistis, aga sellisel kõrgusel palav polnud. Isegi jahe hakkas seistes.

Alla sai päris pikalt sõita

kuni Isère´i jõe oruni. Sealt pöörasin kagu poole. Mõnda aega sain mööda väiksemaid teid pidi sõita, aga Aigueblanche´is pidin pöörama suurele maanteele, kus liiklust oli küll ja küll. Moûtiers´st kihutasin peatumata mööda. Eemalt paistis rohkem tööstuslinna moodi olevat. Tihedat liiklust jätkus Bozelini,

mis väsitas mind rohkem, kui mingi mäe otsa ronimine. Siin all oli palavavõitu ka. Le Villardi küla juures keris tee serpentiinidena üles ja ka edaspidi oli ikka tõusu. Tee Pralognanini tundus nii pagana pikk. Aga viimaks sain kohale

ja kämpingu leidsin ka kohe (Le Chamois – 6,60 €). Õhtul läks siin kiiresti jahedaks, kella 8 ajal vaid 12 kraadi. Kämpingust avanesid kenad vaated ümbritsevatele mägedele.

Taevas oli pilvitu ja loodetavasti on seda ka homme, kui mäkke ronin.

Allemond – Saint Martin sur la Chambre

28. päev

Teekond kl. 7:53 – 15:37; 7 h 44 min
Min. 484 m – max. 1 924 m
Alla 1 679 m, üles 1 585 m

Jalgrattasõitu 55 km, kokku 2 084 km
Puhas sõiduaeg 4 h 45 min
Keskm. 11,6 km/h

View 28. Allemond - Saint Martin in a larger map
Hommikul ronisin mööda tammi üles

ja edasi Allemondi kiriku juurde. Sain kiirelt üles, ei olnud pikka piinlemist. Täna sain rattakompuutri jälle tööle. Ta raip tahtis restarti saada.
Valisin kõrgemal kulgeva paisjärvest läänepoolse kõrvalisema tee. Tammi taga oli Lac du Verney veehoidla

ja selle kaldal elektrijaam.

Hiljem läksid ülemine ja alumine tee kokku ja algas pikk tõus.

Esiti kulges tee mööda metsast orgu kuni Le Rivier d´Allemondini.

Teel oli palju jalgrattureid, kes must kui postist mööda läksid. Mina enamasti jalutasin. Väga sõbralik rahvas need ratturid, paljud viskasid naljagi. Üks hollandi tädi pidas auto kinni ja küsis, kas mul kõik korras on, kui ma jalgratast jalutasin.
Le Rivier d´Allemondist edasi sai veidi allapoolegi sõita, aga seejärel läks tee veel rohkem kõrgustesse.

Ilm oli ilus ja mäed ilusad.

Mõnus oli. Seejärel jõudsin veel ühe veehoidlani – Lac de Grand Maison.

Ilus helerohelise veega järv ja metsa asemel olid lagedad mäed.

Imetlesin seda mõnda aega ja jälle edasi. Tõus enam nii järsk polnud või tuli mul jõudu juurde.

Igatahes üritasin rohkem sõita.

Teel kurule tegeles üks vend äriga ja pildistas mäest üles punnivaid jalgrattureid. Pistis lipiku pihku, kus oli kirjas kood, mille järgi saab hiljem tellida omale foto. Lõpuks jõudsin Col du Clandon´i kurule (1924 m).

26 km ja 1170 m ülespoole ronimist nõudis umbes 5 tundi. Allasõit oli muidugi mõnus, kokku 24 km laskumist.

 

Le Chambre´is

ütles vana indiaanlane: „Täna ei ole suremiseks hea päev“ ja sõitis veel 2 km edasi Saint Martin sur la Chambre´isse Le Petit Nice´i kämpingusse (10 €) ja viskas külili. Kell oli alles 3, aga varjus oli 36 kraadi ning järgmine etapp oleks olnud 17 km vertikaalis 1500 m tõusu Madeline´i kurule.
Paar tundi tukkusin pingil, sest vastuvõtus kedagi polnud. Siis panin telgi püsti ning läksin jalgsi Le Chambre´i toidumoona järele. Sel ajal sain kaela väikese äikese, mis jahutas mu lõpuks maha. Hiljem tibutas veel veidi vihma, aga ilm püsis soe.

Villard de Lans - Allemond

27. päev

Teekond kl. 9:32 – 19:15; 9 h 33 min
Min. 256 m – max. 1 162 m
Alla 1 248 m, üles 970 m
Jalgrattasõitu 82 km, kokku 2 029 km

View 27. Villard de Lans - Allemond in a larger map
Öösel ei lasknud ulguv ja vihisev tuul ning laperdav telk üldse magada. Alles hommikupoole, kui tuul veidi vaiksemaks jäi, sain 2-3 tundi silma looja lasta. Pärast hilist ärkamist käisin Villard de Lansis

oma šokolaadivarusid täiendamas ja ostsin ka uue gaasiballooni. Villard de Lansist läks tee mööda laia orgu

Lans en Vercorsi

ning sealt pöörasin väiksemale ja kõrgemalt minevale teele

Saint Nizieri poole. Saint Nizieris oli tulemas mingi ratsavõistlus. Külla oli püstitatud hulk telke

ja tee oli metallvarrastega tähistatud. Siit viis tee alla Grenoble´i. Vahvad olid Les Trois Pucelles kaljud.

Samas oli näha Grenoble´i 1968.a. olümpiamängude suusahüppetorn.

Mäelt avanes kena vaade jõeorus asuvale Grenoble´ile – linn oli kui peopesal.

Ma ei ole ikka õppust võtnud: ära roni kuumal suvepäeval suurde linna! Kuumus, autod ja raskused orienteerumisel väsitavad nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Natuke jalutasin linnas

ja tegin kähku sääred. Tee Vizille´i läks ülesmäge ja nii kuradi palav oli, et üldse sõita ei jõudnud.
Vahepeal tekin pikema söögi- ja puhkepausi. Põõsa taga, kus sõin, sebis üks pisike küülik ringi. Olen neid siin Prantsusmaal päris mitut näinud. Edasi Rochetailèesse

viis tee mööda kitsast ja sügavat Romanche´i jõe orgu pikkamisi ülespoole.

Siin oli rõve liiklus ja vahepeal oli mingi tehas, mis ajas jubedat tossu ja haisu korstnast välja. Ving ei tahtnud kitsas orus kuidagi hajuda. Viimased kilomeetrid olid kergemad: pikk sirge tee allapoole. Rochetailèes

oli juba 3-4 kämpingut, aga mul veel veidi jõudu oli ja sõitsin Allemondi.

Seal läksin esimesest kämpingust mööda ja jäin paigale munitsipaalkämpingus (6 €). Too asub just paisjärve tammi all, mida mööda läheb tee üles. Homme jätkan teekonda just seda mööda. Õhtul läks ilm jahedamaks ja lõpuks sain korralikult magada.

Vion – Villard de Lans

26. päev

Teekond kl. 7:59 – 18:29; 10 h 30 min
Min. 172 m – max. 1 002 m
Alla 316 m, üles 1 129 m
Jalgrattasõitu 79 km, kokku 1 947 km

View 26. Vion - Villard de Lans in a larger map
Hommikul jätkasin Rhone´i jõega paralleelselt teed lõuna suunas kuni Tournon sur Rhone´ini.

Tuul oli õnneks veidi vaiksem. Tournon sur Rhone´is said fotoka akud tühjaks. Paar päeva tagasi laetud tagavaraakud olid samuti tühjad. Ostsin poest patareid ja akud viskasin minema. Mõttetu on akusid ja akulaadijat lisaraskusena kaasas vedada, vähemasti tsiviliseeritud paikades. Siin ületasin Rhone´i jõe

ja teisel pool jõge olevat Tain l´Hermitage´i

lähemalt kaemata panin edasi.
Tee Romans-sur-Isère´i linna oli küll autoderohke, aga tee ääres oli lai riba jalgratta jaoks. Romans-sur-Isère´is olid isegi eraldi rattateed linnas. Romans-sur-Isère´i ümbrus on suur puuvilja- ja viinamarjakasvatuse piirkond.

Tee ääres kasvasid isegi kiivid.

Arvasin, et neid kasvatatakse ainult Uus-Meremaal. Väga palju oli aprikoosiaedu. Mitmes kohas müüdi tee ääres ajutistes putkades puuvilju,

nagu meil Peipsi ääres suitsukala ja sibulat. Linnas ei viitnud eriti aega,

ostsin kolme päeva toidu ja sõitsin edasi. Varsti ostsin ise ka tee äärest hunniku aprikoose, nektariine ja ühe meloni. Meloni transportimiseks oli väga käepärane kiiver. Mahtus kenasti sinna sisse. Isere´i jõe ääres oli mõnus laua ja pinkidega puhkekoht, kus tegin lõunapeatuse ja pistsin pool melonit pintslisse. Jõudsin Saint Nazaire en Royansi, kus algavad mäed,

mis peaksid kuuluma juba Alpide süsteemi. Linnake on kena koha peal,

Isere´i jõe ääres. Peamine vaatamisväärsus on siin akvedukt.

Edasi Choranche´ini oli tee veel tasane. Vinge koht oli Pont en Royans.

Eriti ägedad olid kanjoni servale ehitatud majade rõdud.

Seal ma küll ei julgeks olla.
Sealt algas aga 20 km tõusu mööda Gorges de la Bourne´i kanjoni.

Vandusin ennast, et olin nii palju toitu ostnud ja lisaks oli mul veel kolmas veepudel kaasas.

Kitsas ja käänuline tee oli äge: lubjakivijärsakud,

 kuristikud,

tee kohal rippuvad kaljud,

tunnelid.

Sooja oli üle 30 kraadi, aga taevas oli pilvine ja väga palav polnud. Teekallak oli talutav ja sõitsin terve tee,

ilma esiveota. Nii jõudsingi Villard de Lansi ja 14 € eest sain kämpingusse siruli visata. Õhtul tõusis tugev tuul. See ei puhunud pidevalt, vaid tulid üksikud kohatised tuulehood. Näiteks kui eemal pidid puuoksad murduma, siis minu juures oli täiesti vaikne. Kämpingus oli punt lapsi suure majataolise telgiga. Tuul tõstis selle õhku ja pillutas laste asjad kõik laiali. Kohati oli mul oma telgi pärast samuti hirm. Villard de Lansis olid näha juba tõelised mäed – heledad, lubjakivist, mille taga Grenoble peidus on.