19. päev, Palmi – Pizzo - Gizzeria

 

Teele kell 8:23

Vahemaa 96 km, kokku 1 307 km

Aeg teel 10:24, rattasõit 6:14

Rattasõidu keskmine kiirus 15 km/h

Tõusu 756 m, langust 946 m

Tegin korrektuure oma plaanides. Algselt oli kavas sõita üle Aspormonte mägede idarannikule ja seejärel põhja poolt üle Pollino mägede tagasi läänerannikule. Aga olin mägesid juba küllalt saanud ja neid ootas veel ees. Seega otsustasin sõita piki rannikut otse Napoli poole. Hommikupoole oli mõnus. Taureana juures ilus rand.

Seejärel lõikasin otse, ei läinud mööda poolsaare rannikut. Nüüd oli mägisem osa oliivipuuistandustega.

 Vibo Valentina linnas on üsna kõle keskväljak.

 Vibo Marinas jõudsin taas mereni.

 Pizzo linnake rannikul on tore linn. 

Suure kirikuga - Santuario di San Francesco di Paola.

 Mererannik on ka silmale ilus vaadata. 

Pärastlõunal läks sõit üksluiseks. Mööda tasandikku, kus kahel pool istandused. Kämpingu otsinguga läks kehvasti. Camp Ulisse oli kinni – hooaeg pole veel alanud. Järgmine Mapsi otsingus oli jäädavalt suletud. Hakkasin mõtlema juba võsas ööbimise peale, aga siin on üsna tihe asustus. Oleks keeruline varjulisemat kohta leida. Tuli edasi sõita. Leidsin kaardilt ühe agrikämpingu. Tee sinna oli ülesmäge ja oli palav ja kuna olin ainult hommikul söönud, hakkas kõht krampi kiskuma. Poolel teel nägin ühte hotelli, siis teist. Kuna talukämpinguni oleks tulnud veel ronida ja polnud kindel, kas see üldse töötab, küsisin hotellist öömaja. Aga kohad olid täis. Oli kõrini ja otsustasin, et mingi põõsaaluse ikka leiab. Pöörasin tagasi ja igaks juhuks uurisin sellest esimesest hotellist, et ehk on vaba tuba. Peremees võttis lahkelt vastu. Ütles, et juhuslikult üks väike tuba on ja kas see sobib mulle. Igatahes sobis. Pakkus veel ühe õlle ja küsis 40 €. Hotelli köök veel ei tööta, seega süüa ei saa. Nõudis, et tooksin ratta tuppa, tühja söögisaali. Näitas külmkappi, kust võiksin veel õlle võtta ja hommikuks kohviaparaadist kohvi. Ise läks minema ja et hommikul lahkudes ukse kinni lükkaks. Hotell La Pagoda 

 on selle jutuka ja sõbraliku peremehe oma. Ja siit avaneb vaade Santa Eufenia lahele.

18. päev, Sant'Alessio Siculo – Messina – Scilla - Palmi

 

Teele kell 7:26

Vahemaa 88 km, kokku 1 211km

Aeg teel 9:55, rattasõit 5:43

Rattasõidu keskmine kiirus 15 km/h

Tõusu 805 m, langust 897 m

Messinas palju aega ei veetnud. Kibelesin juba mandrile. Messina nagu linn ikka, palee

ja teater

 ja kellatorn

 ja kirik.

Mandrile sõidab kaks praamiliini. Liberty Lines, mis viib Reggio Calabriasse, jalgrattaid peale ei võta. Seega jäi üle Caronte, 

mis viib veidi põhja poole Villa San Giovannisse. Sõit võttis aega umbes pool tundi. Maksis 3 €. Hüvastijätt Sitsiiliaga. 

Ja ees ootas Saapamaa ninaosa. Sitsiilia pool üks püloon

 ja mandril teine.

Nende vahel üritas Jaan Roose slackline maailmarekordit teha, mis peaaegu õnnestus. Päris hirmutav oli selle kõrgust vaadata. 

Reggio Calabriasse ei viitsinud minna, ikka edasi. Järgmine suurem koht oli Scilla. 

Linna valvab kindlus Castello Ruffo. 

Muidu kaljuse ranniku vahel on linnas liivarand. Bagnara Calabrias

 on mäenõlval kirik,

 kust avaneb kena vaade merele.

Ülal oli kuulda, kuidas kusagil rannas käis kõva pidu. Edasi tuli pool kilomeetrit mäkke ronida. Kuidagi ei viitsi, aga valikut pole. Palmi linnakeses jäin peatuma Prajola käpingus

mere ääres 10 € eest. Teisel pool kitsast, autosid ja rahvast täis teed seisis põlenud klubi Sunset. See aga ei seganud pidutsemist. Ranna pool olid püsti mõned telgid ja käis kõva tümakas. Öörahu aga austatakse ja muusika vaikis magamise ajaks.

17. päev, Nicolosi – Taormina - Sant'Alessio Siculo

 

Teele kell 8:25

Vahemaa 66 km, kokku 1 123 km

Aeg teel 8:33, rattasõit 4:14

Rattasõidu keskmine kiirus 16 km/h

Tõusu 496 m, langust 1 253 m

Sõitsin rahulikult ranniku poole. Tee käks enamasti allamäge ka. Väikesed kenad linnakesed siin. Nagu Trecastagni,

mille väljakul vahva büst.

 Vahetevahel heitsin pilgu Etna poole Giarre linnas 

kui ka Fiumefreddos. 

Jõudsin Taormina linna juurde. See paikneb mäe otsas. Jätsin jalgratta alla mere äärde parklasse ja leidsin jalgraja, mis viis üles linna. Linna on kena. Piazza IX Aprile on peaväljak,

 kust avanevad kenad vaated merele

 ja Etnale.

 Turiste on siin massiliselt. 

Mere ääres veel Isola Bella, mis ongi ilus nagu nimi ütleb. 

Ilm oli üsna palav, nii et parem oli alla mere äärde tagasi minna. Sitsiilia ranikul on rohkelt kindlustorne nagu seegi Castello di Sant'Alessio Siculo. 

Messinasse oli veel pikk tee minna, seega jäin paigale La Focca Sicula kämpingus 22 € eest. See asub mere ääres. Rand on siin jämedateralise musta liivaga.

 Supluseks on ikka liiga jahe, seega sobib varvaste leotamine ka.

16. päev, Etna

 

Täna rattaga ei sõida. No ainult natuke, kämpingust Nicolosi linna ja pärast tagasi. Päevas sõidab ainult üks buss hommikupoole üles ja õhtul alla. Sain kohe šoki, sest bussijuht teatas, et pileteid pole ja buss on täis. Rattasõidu üles välistasin, sest 18 km ülesmäge võtab mitu tundi ja mis matk see pärast seda enam on. Nuputasin igasuguseid variante. Näiteks taksoga . See maksaks kusagil 50 € ja kuidas pärast alla saan? Siis võib-olla mingi turismifirma organiseerib ülessõidu? Senikaua jõudis kätte bussi väljumisaeg ja küsisin uuesti bussijuhilt, et äkki mõni koht jäi vabaks. No ei jäänud. Aga bussijuhil hakkas must vist hale ja müüs edasi-tagasi pileti kui olen nõus bussitrepil istuma. Muidugi olin nõus. Enne rifugio juurde jõudmist kargas bussi mingi mees ja seletas, mis võimalused Etna otsa ronida on. Küsisin talt kohe, kus on firma, mis viib giidiga mäe otsa. Juhataski vastava putka juurde.

Sõbralikud ja lahked tegelased andsid kohe matkasaapad jalga ja tuli veidi oodata, et sobiva suurusega seltskond kokku tuleks. Maksis asi 45 €. Algatuseks tuli köisraudteega üles sõita – 54 € edasi-tagasi pilet. Ülal jaamas seisid 4x4 autod reas, 

aga giid ütles, et hakkame nüüd astuma. Ma arvasin ikka, et autoga viiakse ülespoole. No eksisin, aga sest pole midagi, ongi huvitavam. Giid oli väga jutukas ja rääkis vulkaanindusest kõike. Etna olevat rahumeelne. Kui laavat hakkab välja ajama, hoiatab aegsasti ette. Praegu on üks kraatritest siiski suletud. See tossab päris hoolega.

Teejuhi sõnul teeb ta iga päev ühe tuuri. Aga kui laavat purskab, siis isegi kaks tuuri päevas. Heas vormis kutt. Rekord olevat 11 minutiga alla tulla. No meil läks umbes tund. Grupis oli meid 10-12 inimest.

Aga juba 1 km pärast pöördus üks keskealine ja priskemapoolne inglise proua tagasi ja poole kilomeetri järel tema meespool. Kõndida oli alguses raske, sest maapind pole kõva, vaid koosneb mustadest vulkaanilise kivimi veeristest. 

Ja mõnedes kohtades tuli lumes sumbata. Aga meie teejuht tegi sobivatel ajavahemikel puhkepeatuse. Giidi sõnul olevat sel talvel olnud siin erakorraliselt 6 m lund. Peale meie oli siin arvukalt giidiga gruppe, aga ka omal käel kõndijaid.

 Mõnes kohas tuli juba maapinnast sooja veeauru. 

Ühe kraatri nõlvadel oli lisaks tavapärasele mustale ja valgele ka roostepunast värvi näha. 

Rauaühenditest sihuke värvimuutus. Maapind oli siin ka päris soe. 

Siit ülalt on näha suurt osa Sitsiiliast.

 Lumi ja vulkaaniline must tolm selle peal moodustasin ilusaid mustreid. 

Oligi aeg hakata tagasi tulema. Rifugio Giovanni Sapienza ja muud hooned ühe kraatri taustal. 

Ja veel üks vaade alla.

Giid juhatas bussipeatusesse, mis asub hoopis jaamast eemal. Sõit bussiga alla, kus sain isegi istmele istuma. Ja seekord müüs bussijuht pileteid kõigile soovijaile, nii et buss sai seisjaid ja põrandal istujaid täis. Bussijuht teatas, et „Nicolosi”. Ma ei teinud väljagi, sest polnud see koht, kust peale tulin. Buss edasi ei liikunud ja bussijuht tegi mulle selgeks, et nüüd tuleb välja kobida, sest sõidab veel edasi teise linna. Näitas näpuga suuna kätte, et seal on väljak, kus bussi tulin. Puhtas itaalia keeles. Täiesti arusaadavalt. Umbes pool kilomeetrit kõndimist ja nägingi oma armsat ratast posti najal peesitamas. Tagasi kämpingusse ja igavesti vahva päev seljataga.

15. päev, Nicosia - Nicolosi

 

Teele kell 7:04

Vahemaa 76 km, kokku 1 057 km

Aeg teel 11:43, rattasõit 5:51

Rattasõidu keskmine kiirus 13 km/h

Tõusu 1 046 m, langust 1 716 m

Tänane päev oli veel sportlikum. Nicosia linnast läksin mööda.

Ei ole huvi nende linnade otsa ronida. Esimese kolme oru läbimine võttis aega neli tundi. Alguses oli veel asfalt, aga siis kruusatee. 

Sõita oli keeruline, enamasti tuli ratast lükata. Arvasin, et lambakarjused jalutavad lammastega kaasas, pikk kepp käes. Aga tänapäeva karjused sõidavad autoga lambakarja taga. Kohtasin paari lambakarja sel teel. Maanteeröövli moodi habetunud ja paarihambulised külamehed kolistasid autoga lambakarja taga ja pidasid kinni ja uurisid, et kust tulek ja kuhu minek. Puhtas sitsiilia murrakus. Pika vehklemise peale saime üksteisest päris hästi aru. Vahepeal sai hinge tõmmata Lago di Pozzillo järve äärt pidi sõites. 

 Siis tuli jälle mägesid ja orge. 

Palavavõitu oli ka. Lõpuks ilmus suursugune Etna nähtavale.

Päeva lõpuks olin täitsa läbi omadega. Mons Gibeli kämpingus Nicolosi lähedal võtsin platsi kaheks ööks, sest homme vaja Etna otsa ronida ja selleks kulub terve päev. Alguses oli plaan sõita rattaga ülespoole Rifugio Giovanni Sapienza juurde, aga selleks mul jaksu pole ja uurisin välja, et sinna saab Nicolosist bussiga.