2. päev. La Llacuna - Camarasa

 

Teele kell 08:04

Vahemaa 100 km, kokku 178 km

Aeg teel 10:10, rattasõit 5:48

Rattasõidu keskmine kiirus 17 km/h

Tõusu 637 m, langust 1 056 m, min. kõrgus 224 m, max kõrgus 753 m

 

 

Esialgu sattus teele Queralti mäeahelikud. Vahvad mäed, iga ahelik ise värvi.

Ja avaraid vaateid.

Palju pikki ja aeglasi tõuse. Nüüd jõudsin Tarragona provintsi Santa Coloma de Queralti linna

ja siis veel tõusumeetreid. Lõpuks hakkas tee allamäge minema.Teele jäid vanad külad mäenõlvadel – Rauric,

Llorac, Albió 

ja Vallfogona de Riucorb. Viimases uuris üks mees, kust tulek ja kuhu minek. Ütles, et paar nädalat tagasi oli siinkandis hullult kuum, 40 kraadi kandis ja isegi kohalikel oli see liig. Nüüd oli 33 kraadi ja päikese eest eriti varjuda kuhugi polnud ja mulle oli juba seegi päris raske taluda. Jõudsin Kataloonia Lleida provintsi. Veel üks küla – Guimerà

ja siis suurem linnake Tarrega.

Maa on siin tasane, rohkelt põlde ja viljapuude istandusi. Esialgu sõitsin mööda kruusaseid rattateid, aga siis 15 km sirget teed. Balaguer on Noguera comarca ehk maakonna keskus, kah vana linn.

Peatuspaigaks sai siit põhja poole La Noguera kämping. 32,16 €, päris kallis. Telkimisplats oli kruusane ja kõva. Leidsin õnneks kivi, millega sain telgivaiad maasse koputada. Üks mees pakkus tooli, nii et üsna luksuslik olemine.

 

1. päev. El Prat de Llobregat - La Llacuna

 

Teele kell 04:55

Vahemaa 78 km, kokku 78 km

Aeg teel 11:17, rattasõit 6:04

Rattasõidu keskmine kiirus 13 km/h

Tõusu 1 396 m, langust 735 m, min. kõrgus 5 m, max kõrgus 824 m

 

Selle aasta reisiplaan viis veel kord mägedesse. Ehk veel jaksu on. Sättisin kohalejõudmise aja öiseks, et aega paremini ära kasutada. Kell 2 maanduski lennuk. Lennujaamas lõi kõigepealt ninna kange kanepihais. Rahulikult aega viites panin ratta kokku ja võtsin väikese eine. Päike tõuseb alles kella 7 paiku. Kell 5 asusin teele. Barcelonasse seekord ei lähe, sest 2009. aastal sai seal ringi käidud küll. Gavà linna platsil tegin pikema peatuse ja ootasin, kuni taevaserv heledamaks läks. Pimedas on ikka niru sõita tundmatuid teid. Tasapisi hakkas tee tõusma. Ilmusid punased mäed

ja kohati paistis kaugel Barcelona.

Beguesi linnakeses kirikuplatsil

kohvikus tegin kohvipausi. Pärast künklikku teed jõudsin Vilafranca del Penedès´e linna.

Siin uudistasin väheke rohkem ringi. Gooti stiilis Santa Maria kirikut

ja linnavalitsuse hoonet.

Siit edasi hakkas tee aegamisi tõusma. Siinsed männimetsad eritasid kuuma ilmaga tugevalt oma eeterlikke õlisid, et silmad hakkasid kipitama.

Aga lõhn on hea. Kohati oli oliivipuid ja sagedasti veinimõisaid. Ilm kuumenes ja tee läks järsemaks.

Tsikaadid siristasid kõrvulukustavalt. Kuna eelmine öö oli magamata ja päev palav, jäin juba kell 5 paigale. Kämping Vilademàger – 21,16 €. Normaalne kämping, aga siiasaamiseks tuli jällegi ülesmäge rühkida. Algatuseks väike „Estrella” ja kohaliku kindluse kaugemalt vaatlemine.

Sinna üles ei viitsi küll enam ronida. Ma oma marsruudi paningi kokku kämpingute järgi, sest võsas ei taha ööbida. Väga okkaline on siin kogu maapind.