Teele kell 07:40
Vahemaa 99 km, kokku 1 303 km,
rattasõit 98 km, kokku 1 231 km
Aeg teel 11:07, rattasõit 6:56
Rattasõidu keskmine kiirus 14 km/h
Tõusu 1 168 m, langust 2 237 m, min.
kõrgus 397 m, max kõrgus 2 332 m
Öösel oli isegi külmavõitu.
Jätkasin mööda Inni ehk Eni orgu. Teele jäi imeliku nimega küla
– S-chanf.
Beversis kena kirik.
Samedanis veetsin pikemalt aega.
Kaunid majad,
paljudel seina peal maja ajalugu kirjas.
Siit põikasin
St. Moritzisse, kus olid 1928.a. ja 1948.a. taliolümpiamängud.
Maanteel oli tihe liiklus, aga õnneks oli olemas ka rattatee.
Ühtäkki aga moodustus jalgratturitest tropp, sest käis mingi
tee-ehitus. Korraks jäeti töö seisma ja lasti ratturid läbi. Kõik
tõstsid oma rattad pea kohale ja pugesid sealt praost läbi. Mina
aga ei mahtunud oma kottidega kuidagi ja ratas oli liiga raske üles
tõstmiseks. Õnneks tuli üks töömees appi ja sain sest pilust
läbi. St. Moritzi linna servas oru nõlval uudistasin linna.
Sisse
ei viitsinud sõita ja märke olümpiaehitistest otsida. Tihe liiklus
oli seal ka. Pöörasin otsa ringi ja sõitsin tagasi mööda jubeda
liiklusega maanteed. Teeristil pöörasin lõuna poole Bernina kuru
poole. Maps näitas rattateed, aga Bernina kaskaadi juures
ei leidnud
ma näidatud teed. Keerasin otsa ringi ja tagasi maanteele. Läks
tõusuks. See oli paras katsumus. Nüüd mõtlesin küll, et
ülehindasin oma võimeid. Kui paistis, et kohe olen kurul, siis
nurga tagant paistis järgmine paar kilomeetrit ronimist. Aga oli
ilusaid vaateid Morteratschi liustikule
ja Lago Biancole.
Lõpuks
sain kohale. Vaade on siit ilus.
Üsna jahe ja tuuline oli. Kõrgust
ju 2330 m. Mul oli plaan sõita Livignosse ja Bormiosse. Aga mõtlesin
ringi, sest ilm pidi vihmaseks minema ja ei olnud tahtmist kõrgel
mägedes märjaks liguneda. Pealegi pidi pärast sõitma üle 2621 m
Gavia kuru. Mul oli kuru maitse veel suus. Nüüd aga läks sõiduks
33 km 1900 m allapoole mööda Poschiavo orgu.
Teel viimane Šveitsi
küla - Brusio
ja jõudsin Itaaliasse. Teel enne Tirano linna oli
mitme kilomeetri pikkune liiklusummik, aga rattaga pressisin ennast
läbi. Itaalia lajatas kohe 33-kraadise kuumaga. Tiranos pidi olema
kämpig, aga see on 800 m kõrgemal. No ei! Otsustasin jääda kuhugi
võssa. Päris tihe asustus on siin. Lõpuks leidsin sobiva paiga.
Mingi jäätmejaama taga õunaaias. Paistis olevat kõrvaline koht.
Sättisin ennast sisse ja pimeduse saabudes ohkasin kergendatult.
Siis aga kuulsin lähenemas traktori häält ja varsti olidki tuled
mu telgi peal ja traktor jäi seisma. Hea, et ma telki teele ei
pannud, vaid puude vahele. Kargasin paljalt välja ja kukkusin
vabandama, et ma väsinud ja telkimiskohti pole. Mees vist ehmatas
ära, suutis vaid öelda „Tomorrow ... „ aga ma juba seletasin,
et kella 6-ks hommikul olen läinud. Ei jäänudki tal muud õelda
kui OK ja põristas edasi. No läks hästi! Ei saanudki soola
tagumikku.