Teekond kl. 6:18 – 23:06; 16 h 48 min
Min. 1 421 m – max. 2 747 m
Alla 3 022 m, üles 3 022 m
Jalgrattasõitu 15 km, kokku 358 km; jalgsi vähemalt 34 km
Puhas sõiduaeg 1 h 35 min
Keskm. 9,4 km/h
Teekond rattaga:
View 6. Espot jalgrattaga in a larger map
Teekond jalgsi:
View 6a. Aigüestortes jalgsi in a larger map
Täna alustasin hommikul varakult. Parc Nacional d'Aigüestortes i Estany de Sant Maurici ehk Aiguestortese ja Sant Maurisi rahvuspargis oli mul plaanitud kahepäevane jalgsimatk ööbimisega Ventosa matkaonnis. Otsustasin aga teha selle retke ühe päevaga, et mitte kaasa vedada toitu ja magamiskotti. See rahvuspark on ainuke Kataloonias. Põhiline element on siin vesi – pargis on üle 200 järve – lisaks kivid, lumi, puud ja hulganisti värsket õhku. Fantastiliselt ilus paik. Kõigepealt sõitsin rattaga 6-7 km Sant Maurici järveni, et hiljem oleks kergem kämpingusse tagasi tulla. Sinnapoole oli muidugi sõitmine liialdatud termin, pigem jalutamine. Aga tagasitee pidi see-eest lihtsam olema. Autoga järveni ei või sõita, mootoriga sõiduvahendi peab jätma parklasse 3-4 km järvest. Enda arvates tahtsin kaval olla ja veidi otseteed mööda jalgrada minna, sest laiem tee ronis veel loogeldes ülespoole ja siis järve juurde tagasi. See oli aga s... plaan. Esiteks oli jalgrada kitsas, kivine ja puujuurikaid täis. Teiseks... ärge kunagi proovige jalgrattaga laudteel sõita. Mina proovisin ja tagajärg: esiratas kiilus kahe laua vahele kinni. Vajusin loomulikult allapoole oru suunas. Panin silmad kinni ja ootasin, mis juhtub. Õnneks oli oru pool mingi puu, mille tüve taha kuidagi kinni jäin. Nii ma rippusin seal, pea alaspidi, ratas ja mu jalad kusagil kõrgemal. See võis paganama koomiline pilt olla. Minul aga naljatuju polnud. Kuidagi ukerdasin enda ja ratta püsti. Tagajärjeks oli sääreluult mahakooritud nahk, katkine püksisäär, mu siiani valulik parema käe ranne sai uue matsu, porine ja samblane pea, särk ja ratas. Peale seda aktsiooni venitasin end tagasi suurema tee peale, mille ääres voolavas ojas sain oma pea, särgi ja ratta puhtaks pesta. Käsi läks aga paiste, nii et sõrmed ei tahtnud enam kokku käia. Ettevaatlikult sõitsin järveni. Siin panin ratta puu najale ja alustasin jalgsiretke.
Taevas oli pilvitu ja õhk soe, aga sellistel kõrgustel mitte palav. Alguses oli kõik fantastiline. Sant Maurici järve juurest 1900 m kõrguselt läks rada aeglaselt ülespoole Portarro d´Espot kuruni 2424 meetrini. Järve ääres on näha kena els Encantats mägi.
Ülespoole ronides avanevad vaated järvele
ja teisel pool järve allalangevale Ratera kosele.
Allpool oli maastik metsane, üleval aga mets kadus ja selle asemel rohkesti lilli ja vulisevaid ojakesi. Kurul oli väike järv, kust hirmutasin mõned pardid lendu. Tegin ka väikese šokolaadipeatuse. Kurult viis tee allapoole Estany Llong äärde,
Järve ümbritses kohati lumi ja järve seeski oli lund ja jääd. Järve äärest pidi ronime veel kõrgemale Collet de Contraix kurule 2748 meetrini mööda lumist järsku nõlva.
Väga keeruline see siiski polnud. Matkajate poolt oli rada juba sisse tallatud, pidi astuma vaid teiste jälgedesse. Paar korda siiski libastusin. Kurul üritasin endast pilti teha, aga ei oska veel hästi.
Ostsin uue kaamera just enne reisi, pole jõudnud veel harjutada. Teisele poole kuru oli mõnus laskuda mööda lund. Edasi läks tee mööda Colieto orgu, kus möödusin Gran de Colieto järvest ja jõudsin Estany Negre äärde, kus asub Ventosa matkaonn. Tegelikult onni järve äärest näha polegi, tuleb ronida mööda nõlva üles ja alles siis ilmub see nähtavale. Siin pidingi esialgsete plaanide järgi ööbima. Läbitud oli u. 15 km ja kell oli veerand viieni tiksunud. Tundsin kerget väsimust. Arutasin endamisi, et enne pimedat peaks ikkagi tagasi kämpingusse jõudma, ainult kaks kuru ületada ja olengi kohal. Tegelikkuses nii aga ei läinud. Edasine tee jätkus paljude järvede ja järvekeste vahel.
Siin tekkis mul väike segadus õige tee leidmisega, aga leidsin siiski oma raja üles. Siis tuli ronida Port de Caldese kurule (2598 m), mis polnud kuigi raske.
Kurult läks viisakas rada Colomersi järve ja matkaonnini. Järve ääres on kaardil isegi kaks onni, aga teine on mahajäetud ja lagunemas. Colomersi järve juures kõndisin üle tammi ja ronisin lühikeset kuid järsust nõlvast üles Coret deth Glòto kurule (2221 m). Siin sai kell juba veerand kaheksa. Arvestasin, et kiirelt jalgadele valu andes jõuan veel päevavalguses rattani. Panin aga tempot juurde. Tee vingerdas rohkete ilusate järvede vahel. Eemalt nägin kitsepaari rohtu näksimas.
Kangesti tahtsin neid pildistada ja kulutasin siin väärtuslikku aega nende jälgimisele ja lähemale hiilimisega. Siis aga tuli tõusta Port de Ratera kurule. Kõigepealt tuli üsna ränk tõus, siis veidi laugemat maad ja jällegi järsk tõus. Mäetippude ümber kogunes pilvi, mis aegamööda allapoole hiilisid. Kurule jõudes olin omadega üsna läbi.
Siin kohtasin kahte „hullu“, kes kavatsesid kurule ööbima jääda ja panid just telki üles. Siin on ju külm! Arvasin nüüdki, et jõuan valges alla. Kurul rada hargnes. Mina läksin muidugi mööda laiemat rada, arvates, et see viibki kõige otsemini alla Sant Maurici järveni. Tegelikult liikusin ringiga hoopis Amitges matkamajani. Siin sattusin segadusse – enam ei leidnud ennast kaardil üles. Kihutasin aga hooga mööda küllalt järsult laskuvat, aga laia teed edasi, et küll ma ikkagi järveni jõuan, sest tee läheb ju allapoole. Varsti läks pimedaks. Mingi kuues meel oli mul käskinud pealambi kaasa võtta. See kulus nüüd marjaks ära. Marssisin aga edasi, teel nägin mitut järve, aga ükski neist polnud nii suur, et oleks see õige olnud. Mingil hetkel nägin rajal viita, mis näitas Maurici järve poole. Ma ei riskinud aga pimedas mingile kitserajale ronida ja jätkasin tormamist mööda laia teed, teades, et suund on enam-vähem õige. Lõpuks silmasin järve, aga kuramuse tee ei kavatsenudki järve äärde pöörata, minnes järvest juba mööda. Otsetee ei tulnud kõne allagi, väga järsk ja kivine langus oli allapoole. Viimaks silmasin oma rajaga paralleelset teed veidi allpool. Nüüd silkasin küll läbi võsa alla. Tüki maad pidin tagasi kõndima kuni oma ratta juurde jõudsin. Küll oli mul nüüd hea meel, et rattaga siia tulin. 7 km veel kõndida oli mulle juba liig. Kihutasin kämpingusse tagasi, kuis jalad võtsid ja nähtavus lubas. Tee ääres silmasin pimeduses hulka hõõguvaid silmi – õnneks olid need kitsed, mitte kari näljaseid hunte:-) Kämpingusse jõudsin kella 11-ks üsna laibana. Vaevalt jõudsin süüa ja duši all käia, kui magamiskotti kukkusin. Hiljem kaarti uurides sain aru küll, mis teed mööda liikusin, rajal olles olin aga täiesti kotis – kuidagi ei saanud end paika panna. Selgus, et olin kõndinud sel päeval vähemalt 34 km, ilmselt rohkemgi. Ma ei ole juba aastaid siledalgi maal päevas sellist kilometraaži läbinud, rääkimata mägedest. Rahvuspargis on kindlasti üks järv nüüd vähem, sest nii palju kulus mul küll vett joogiks. Kuigi olin poolsurnud, jäin matkaga väga rahule - fantastilised, kaunid mäed ja järved ning panoraamid. Nüüd ma saan aru küll, miks vanasti saksad oma lossid kõrgematele kohtadele lasksid ehitada. Ülal tekib selline imeline joovastav tunne, et oled kui üliinimene. Kõik argielu tundub nii tühine ja allpool olijad on kui mutukad.
0 comments:
Postita kommentaar