9. päev. Chabařovice - Chomutov - Vikletice

Teele kell 7:41

Vahemaa 79 km, kokku 561 km

Aeg teel 8:59, rattasõit 5:07

Rattasõidu keskmine kiirus 16 km/h

Tõusu 586 m, langust 701 m

Avastasin enda jaoks tšehhide tehtud äpi Mapy.com. See on palju parem kui Google Maps, mis idapoolsetes riikides jalgrattateid ei näita. Esiteks juhatab teed meeldiv naishääl. Mitte nagu Mapsi aktsendiga onkel. Ja juhatused on täpsed, õigeaegsed. Nüüd on lootust, et jään ellu ja närvid on korras. Väikese tasu eest saab premium variandi, kus saab muuta oma keskmist liikumiskiirust ja muud. Rattasõidul saab valida, milliseid teid eelistad, kas asfaldi-, kruusa, või pinnasteid või mägiratta teid. Väga rahul sellega. Kõige täpsem on Tšehhis, aga kasutatav ka teistes riikides. 

Täna esimene linn oli Teplice.

Kena korras linnake mõnede purskkaevudega.

Järgmine linn Litvinov oli ilmetu paneelmajadega linn. Midagi polnud vaadata. Looduses ka polnud midagi huvitavat, palju tööstusehitisi ja rekultiveeritud karjääre. Kohati oli rattatee ka päris kole. Chomutovi linn oli see-eest täitsa kena.

Keskväljakul olin mõnda aega vihmavarjus ja uudistasin linnatorni 

ja kirikut. 

Seejärel oli maastik nagu meie Vooremaa, aga mäepätsid olid suuremad ja kõrgemad. Lõpupoole sõitsin Nechranice veehoidla pikka tammi pidi. Vihmapilv jälitas mind ja sai tammi otsas enne kämpingut kätte. Kükitasin mõnda aega põõsa all kuni suurem sadu mööda läks. Ööbima jäin saksa keelt rääkiva pererahvaga Vikletica kämpingusse 155 Kč ehk 6,5 € eest. Ilm on külmavõitu ja tuuline. See aga ei seganud hulgaliselt järvel surfajaid. Siin sai isegi süüa - šnitsel ja friikad ja muidugi õlu.

8. päev. Pirna – Dresden - Chabařovice

Teele kell 7:27

Vahemaa 85 km, kokku 482 km

Aeg teel 8:59, rattasõit 5:17

Rattasõidu keskmine kiirus 16 km/h

Tõusu 623 m, langust 774 m

Sõitsin Dresdeni poole. Rattatee läks piki Elbe jõge. Teisel pool jõge oli näha teletorn

ja mõned lossid.

Üle jõe läheb 150 aasta vanune Albertbrücke,

mis sai 1945.a. kannatada, kuid juba 1946.a. avati taas.

Dresdenit nagu ka paljusid teisi linnu tabas 1945.a. kurb saatus. Mu meelest barbaarne kultuuriväärtuste ja tavaliste inimeste hävitamine läbi lauspommitamiste. Sama kurb oli näha kunagi Kölni toomkiriku tornist linna, kus vaid mõni üksik kirik säilis mingilgi moel, et hiljem sai neid taastada.

Dresdeni pommitamine toimus 13.-15. veebruaril. Ameerika ja briti lennukite 4 rünnakuga heideti linnale 3900 tonni pomme, 6,5 km²  linna hävis. Vähemalt 25000 hukkunut tuletormis. Kuna linnas oli palju sõjapõgenikke, siis tegelikku hukkunute arvu ei tea keegi.

Õnnetu saatusega Semperoper

sai valmis 1841.a., aga hävis 1869.a. tulekahjus. Taastati ja 1945.a. jäid jälle vaid varemed. 1977 – 1985 taastati uuesti. Siis sai kannatada 2002.a. üleujutuses, kui Elbe tuli üle kallaste.

Residenzschloss 

on kena ehitis koos Georgi värava

 ja tallihooviga.

Kuna Frauenkirche

 

avati mõne aja pärast, tegin kohvikus aega parajaks. Kiriku kõrval on säilitatud tükk kiriku kuplist, mis 1945.a. pommitamise tagajärjel hävis.

 Kirik ehitati 1726-1743, taastati 1994 – 2005. Vaatasin kirikusse sisse

ja otsustasin ka torni ronida. Pilet sinna oli 10 €, aga mulle kui pensionärile 7 €. Kusjuures piletimüüja hoiatas nii saksa kui ka inglise keeles, et lifti üles ei lähe ja tuleb jalgsi minna. Ilmselt rõhudes pensionäristaatusele. Vaateplatvorm on 67 m kõrgusel ja avanebki vaade linnale, kus ümberringi enamasti uuemad ehitised. 

Mõni vaade oli kenam.

Kirik ise on 91 m kõrge.

Jalutasin veel Brühli terrassil ja uudistasin Kunsthallet

koos oma kupli Zitronenpresse ehk Sidrunipressiga.

Oli aeg linnast lahkuda. Sõitsin tagasi sama teed kuni Pirnani. Vaatsin linnas vähe ringi, turuplatsi

ja raekoda.

Nüüd tuli Elbe orust lahkuda. Tee viis pikalt ja vaevaliselt ülespoole, esialgu tiheda liiklusega teel. Tuul oli päris tugev ja läks jahedamaks. Ületasin taas märkamatult Saksa – Tšehhi piiri. Nakléřovi nimelises kohas jõudsin kõrgeimasse punkti. Vaade oli päris kena.

Siin on Napoleoni kivi.

Kohas, kus olevat 1813.a. seisnud Napoleoni staap. Pärast rasket ronimist sain nüüd hooga allamäge kihutada.

Kämpingusse sain Chabařovice linnakeses. Maksis 12,24 €. See on räämas ja lärmakas. Nagu Eestis 1990ndatel. Nn. restoranis mängis ilmselt kohalik bänd tšehhi estraadi, mis on hulga hullem kui saksa šlaagrid. Üritasin õlut osta, aga ei saanud aru, kes ja kus on ettekandjad. Jäin õlleta ja ilm läks nii jahedaks, et pidin kogu oma garderoobi selga ajama.

 

7. päev. Děčín - Pirna

Teele kell 8:27

Vahemaa 71 km, kokku 397 km

Jalgsi 4,5 km, 1 tund, tõusu ja langust 190 m

Aeg teel 9:59, rattasõit 4:14

Rattasõidu keskmine kiirus 15 km/h

Tõusu 291 m, langust 442 m

Děčín on kena linnake.

Edasi kulgesin mööda Elbe jõeäärset rattateed. Kahel pool liivakivikaljud. 

 

   Seekord oli Tšehhi ja Saksa piir isegi tähistatud. 

Teisel pool jõge kena Reinhardtsdorf-Schöna küla.

Bad Schandau linnakeses pöörasin jõe äärest Saksi Šveitsi rahvusparki. Jube järsk tee oli. 

Sõitsin veidi ringi kaljusid vaatamas. Schrammsteini kaljud 

ja ilus vaade Emmabankilt Elbele. Seejärel sõitsin mööda Kirnitzschtali teed, kus jooksis ka trammitee, matkaradade alguspunkti.

Siin on neid radu palju. Valisin Friensteinhöhle raja. Äge oli ronida mööda järsku rada üles.

Märja ilmaga oleks see küll võimatu. Ägedad kaljud ja ülalt kena vaade.

 Lõpus oli Idagrotte

ja veel vahvaid kaljusid.

    Siis sama teed pidi alla tagasi. Rattaga tagasi Bad Schandausse ja jätkasin rattateel piki Elbe jõge. Sildu on vähe ja üle jõe sõidetakse siin praamiga nagu näiteks Ratheni külas.

Siin käisid vist mingid pidustused, sest rahvast oli hästi palju. Ilus on siin. 

Ööbima jäin Pirna linnas olevale telkimisplatsile vaid 10 € eest Elbe jõe ääres.

6. päev. Liberec - Děčín

Teele kell 8:06

Vahemaa 70 km, kokku 326 km

Aeg teel 7:16, rattasõit 3:58

Rattasõidu keskmine kiirus 17,5 km/h

Tõusu 423 m, langust 821 m

 

Oli ilus sõit. Võtsin rahulikult. Esimeste päevade pinge on kadunud. Leidsin ka väiksemaid teid, mis olid auklikud ja muhklikud, aga ikka parem kui suure liiklusega maanteel. Maastik oli küll künklik,

aga suurem osa siiski allmäge. Teele jäi ilusaid külasid nagu Hamr na Jezeře,

Hamerské järv,

 hobused.

 Siin nägin ka traditsioonilist ehitusstiili. 

Ja aialippide otsas kruuse.Seda olin ka varem märganud. 

Česká Lípa linn oli kena.

Velká Bukovina maastik oli ilus 

ja Benešov nad Ploučnicí meeldiva kesklinna ja lossiga.

Kell kolm jõudsin Děčínisse. Ilm läks palavaks ja jäingi siia kämpingusse paigale 15,62 € eest. Kämping asub kiirtee all, aga tuuleke puhub ja õlu on külm. Hea lebotada. Linna ei viitsinud minna, eks homme vaatan.

5. päev. Vrchlabí - Liberec

Teele kell 8:21

Vahemaa 95 km, kokku 256 km

Aeg teel 10:47, rattasõit 6:13

Rattasõidu keskmine kiirus 15 km/h

Tõusu 1 111 m, langust 1 408 m

Hommik oli ilus. Vrhlabi linn

ja loss on kenad.

Lossi juures on terve hulk vahvaid puuskulptuure - "Krkonoši jõulusõim"

ja palju igasuguseid tegelasi.

Edasi viis tee mööda Krkonoši rahvuspargi äärt mööda Jizera jõe orgu.Oli mõõdukalt soe ja kenad metsased mäed ja külakesed.

Teele jäi Jablonec nad Nisou linn.

Siin polnud eriti huvitav. Seejärel Liberec. Suurem linn hirmsa liiklusega. Keeruline oli orienteeruda ja sattusin korraks kiirteele. Vaatasin, et ruttu siit minema saaks. Linna lähedal kämpingut polnud. Tuli veel 15 km edasi sõita. Sellest 5 km 350 m ülespoole. Mäe otsas on hotell ja teletorn.

Seejärel aga 10 km allamäge. Öömaja Camping 2000 – 20 €. Imelik kämping. Retseptsioon oli lukus. Mingid mehed sebisid ringi ja ühe käest sain lõpuks platsi küsida ja andis duši jaoks žetooni. Karbike seina peal sõi žetooni ära, aga vett ei tulnud ja tegusad asjapulgad kadunud. Jäingi pesemata. Elektripistik oli kolmeauguline ja asjad oleksidki jäänud laadimata, kui üks naaber poleks laenanud üleminekujullat. Arvukalt oli lärmavaid hollandlasi. Need tšehhi kämpingud on ikka ligadi-logadi.