Siin on kogu teekond.
Hommikul vara veeretasin oma ratta garaažist välja, ladusin kotid talle selga ja mitu kilomeetrit raputavat munakiviteed jälle ootamas. Pärastpoole sai küll asfaldil sõita. Kokku umbes 9 km. Liiklus oli nii vara õnneks väike. Lennujaamas pakkisin ratta jälle toidukilesse, sest lennujaama kiletaja keeldus pakkimast nii suurt asja. Kõik läks ladusalt ja olin õhtuks kenasti kodus.
Kokkuvõtteks 28 päeva jooksul sõitsin 123 tundi jalgrattaga 1 811 km , 17 283 m ülesmäge ja 21 954 m allamäge. Osa teekonnast jalgsi, Etnale ja Capril ja linnades.
27 ööbimisest oli kämpingus 19 ööd, hotellis 5 ööd ja võsas 3 ööd. Maksma läks see u. 600 €.
Lennupiletid Tallinnast Cataniasse ja Napolist Tallinnasse 580 € kahe lisapagasi ja jalgrattaga.
Reisi võib kordaläinuks lugeda. Ühtegi intsidenti polnud, ei ühtegi haava ega muud vigastust. Ehk ainult liiga palju päikest nahale. Taipasin siiski päikesekreemi hankida ja see mure sai ka lahendatud. Ja kaotatud hambaplomm.
Väike mure oli koertega. Sageli pole koerad aias kinni, vaid tšillivad vabalt ringi. Ja jalgratturid ei meeldi neile üldse. Paar korda olin täitsa mures, kas sääred jäävad terveks. Seekord jäid.
Üks probleem oli veel. Kusagilt ei leidnud Campingazi gaasiballooni. Mitte kusagil silma ei jäänud. Ma pikemat otsimisretke küll ette ei võtnud. Varasematel reisidel on ikka paari päeva jooksul selline kauplus ette sattunud, kus gaasi sai. Seekord siis mitte. Tuli ilma hommikukohvita läbi ajada.
Väga häiris prügimajandus. Eriti Sitsiilia ida- ja keskosas. Prügimäe asemel viiakse kõikvõimalik sodi lihtsalt väiksemate teede äärde. Ehituspraht, madratsid, mööbel ja muu sodi vedeleb teede ääres. Kohati tundus, et prügi visatakse oma aiast lihtsalt välja. Ühe mägise tee äärde oli rajatud sademevete jaoks betoonäärtega kraav. See oli aga kilomeetritepikkuselt sodi täis. Jube pilt.
Loodus on imekena, nii mäed kui mererannik. Mõni linn on ilus ja mõnus, mõni jälle mitte nii väga. Reisi teises pooles muutusid lõpmatult vahelduvad mäed ja orud veidi kurnavaks ja tüütavaks. Aga sellega tuleb leppida, kui sõita paralleelselt rannikuga. Jõed ju peavad kuidagi merre pääsema.
Eraldi tahaks rääkida Lõuna-Itaalia liiklusest. Linnades on liiklus tihe ja sageli on ummikuid. Liikluseeskirju järgitakse vaid valgusfooride puhul ja ringteel. Ülejäänu on vaba tõlgendus. Kes julgem, see sõidab. Ja keegi eriti ei pahanda, kui ette keeratakse. Ma alguses pelgasin seda organiseeritud kaost, aga hiljem harjusin ära. Kui oli vaja kuhugi keereta, näitad käega suunda ja keeradki, ilma et keegi su surnuks sõidaks või näo täis sõimaks. Näiteks kui vaba parkimiskohta pole, jätad auto seisma ja paned ohutuled vilkuma. Kui on vaja vastutuleva sõbraga juttu vesta, räägid jutud ära ja kõik ootavad su taga. Piazza Armerinas hotell ees jälgisin hulk aega Y-kujulise ristmiku liiklust. Kõik said liigutud just sinna kuhu vaja, igast suunast igasse suunda. Keegi ei pidanud ülemäära ootama. Mõlgitud autosid oli küll näha, aga neid polnud ülemäära palju. Nägin vaid ühte liiklusõnnetust, kus mootorratas oli külili ja õli maas.
Itaallastele meeldib hirmsasti signaali anda. Aga tuututamisel on väga erinev tähendus. Lühike törts tähendab tervitust. Vahel head teed ja jõudu soovimist. Agressiivsem tuututamine juhul, kui keegi väga äkilise ja ootamatu manöövri teeb. Pikemalt ja mitu korda antakse signaali, kui tuleb suurem reka või buss, eriti just mägiteedel pimeda kurvi taga. Suuremad vahel hoiatavad ka jalgratturit väikese törtsuga. Ja siis on veel noored nolgid, kes sust möödasõidul kõvasti tuututavad ja hirmsa häälega karjuvad ning pärast kaelad kõveras tagasi vaatavad, kas vaene jalgrattur kukkus ehmatusest kraavi või mitte. Mul paar sellist juhust oli.
Seekord sedapsi, järgmine kord teisiti.
0 comments:
Postita kommentaar