7. päev, Piazza Armerina – Enna - Caltanissetta

 

Teele kell 8:32

Vahemaa 62 km, kokku 439 km

Aeg teel 9:50, rattasõit 4:36

Rattasõidu keskmine kiirus 13 km/h

Tõusu 770 m, langust 1 327 m

Hotellis oli hommikusöök ka hinna sees. Läksin sööma ja selgus, et olin hotelli ainuke külaline. Teenindajal oli vist igav, sest iga natukese aja tagant käis küsimas, kas maitseb ja kas võib midagi juurde tuua. Ega midagi erilist süüa polnudki: cornettod, moos, jogurt, kohv. Hommikupoole viis teekond mööda väiksemaid teid läbi suurte eukalüptimetsade.

Teede ääres toimetasid suured meestekambad, kes korjasid metsa alt oksi ja põletasid neid. Ilmselt metsatulekahjude vältimiseks, sest eukalüptid sisaldavad rohkelt eeterlikke õlisid ja need on väga tuleohtlikud. Asustus pea-aegu puudus. 

Vaid üksik lambakasvatajate talu oli näha. 

Tee ääres kasvas hulgaliselt suuri kollaste õitega hiid-apteegitilli. 

Kaugelt oli näha Enna linn 

ja Etna.

Kaardil märgitud kena kollase joonega tee oli kohati tulvavete poolt ära uhutud, seetõttu oli sõita  keeruline.

Enna linna alla jõudes tekkis kõhklusi ja kahtusi. Linn on sisuliselt looduslik kindlus. Terve mõistus ütles, et ära roni sinna ja kardiokirurg soovitas ka mitte pingutada. Aga kuna sai nii kaugele tuldud, pidin selle Kolgata tee ette võtma. Algatuseks 100 m sirgelt mäkke.

 Mõlemad pidurid põhjas, et tagasi ei veereks ja iga 10 m järel hingetõmbepaus. Siis tuli serpentiin. 

See polnud nii hull, aga ikkagi 200 m kõrgemale. Tee lõpus oli aga värav ees. Õnneks oli see poldi ja mutriga kinni, et sain lahti teha. Tagasi minna ja uuesti teisest kohast üritada poleks kõne allagi tulnud. Nii jõudsin Lombardia kindluse juurde.

 Siit ülalt on näha naaberlinn Calascibetta.

ja muidu kena maastik.

 Muidu linn nagu linn ikka. Kirik

 ja kivimajad.

Ainult vaade on kohati teistsugune. 

Valisin väikese tee, et edasi minna. Selgus, et tuleb minna üle väikese kuru ning tee muutus tõeliseks kitserajaks, kus okkalised põõsad rebisid riideid ja kriimustasid nahka. 

Üsna järsk oli see ülesminek ka. Ei olnud eriti lõbus, kuigi vahepeal tuli naer peale, et kuidas sihukesse kohta küll sattusin. Siis läks päriselt ka lõbusamaks, sest allamäge oli mõnus sõita. Ilusad mäed ja orud. 

Lõpupoole jälle ülesmäge ning lõpuks üks kämping ka. Koala kämpingus sai öömaja 13 € eest. Lahke ja sõbralik pererahvas rääkis vaid itaalia keelt. Platsid on kivised ja mina ainuke külaline.