Montferrier - Carcassonne

11. päev

Teekond kl. 10:23 – 20:48; 10 h 25min
Min. 107 m – max. 1 208m
Alla 1 731 m, üles 1 129 m

Jalgrattasõitu 108 km, kokku 702 km

View 11. Montferrier - Carcassonne in a larger map
Eile õhtul pärast söömist mõtlesin, et pikutan natuke, aga jäingi magama. Ärkasin hommikul kella 9 paiku. Kokku magasin 13 või 14 tundi. Paar korda ärkasin küll üles ja kuulsin, kuidas vihma sajab. Nüüd peaksin küll väljapuhanud olema. Hommik oli nagu öögi märg, kuid vihma sadas nüüd uduna. Esmalt ootas ees 4 km pikkune ja 400 m kõrgune tõus Montseguri kurule, kus asub Montseguri kindlus. Uduvihmas pressisin ülespoole. Kurule jõudes ümbritses mind udu ja näha polnud midagi.

Hakkasin ronima mööda libedat kivist ja juurikalist rada üles kindluse poole. Kusagil poolel teel ilmus põõsa tagant äkki putka, kus tuli osta 5-eurone pilet. Ülal polnud näha isegi kindluse teist seina, ehkki ehitis oli üllatavalt väike.

Montseguri kindlus oli albilaste ristisõjas katarite viimane kants, mis hävitati 1244. aastal kuninga vägede poolt. Praegu seal asuvad varemed pärinevad hoopis XVII sajandist. Ilusa ilmaga oleks nii kindlusest kui ka kindlusele näha fantastiline vaade, aga mina pidin leppima vaid uduga. Kui tagasi alla jõudsin, oli ajuti näha pilvede vahelt kindluse kontuur, mis aga kohe uttu kadus.

Edasi sain tüki maad mäest alla sõita. Teele jäi Fontestorbes´i karstiallikas – kaljuseina alt maapinnale tulev allikas.

Seejärel jõudsin Bélesta linna, kus midagi vaatamisväärset ei kohanud. Tee jätkus siit ülesmäge kuni Ariége´i – Aude´i departemangu piirini. Ilm läks paremaks, vihm lakkas ja kohati oli päikestki näha. Maastik muutus, nagu sõidaks kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel. Ühtäkki avanes mäenõlvalt avar vaade orgu ja Puiverti linnale.

Sõit läks üha lõbusamaks. Nebias´ lähedal oli tee ääres puhkekoht pinkidega, kus otsustasin lõunat süüa. Sain just kohvi valmis, kui kusagilt tuli longates ja räsitud välimusega nukker koeraniru. Jagasime siis vennalikult pasteedikonservi omavahel.

Quillani linnast kuni Limoux´ni tuli teed jagada rohkete autodega. Erilisi vaatamisväärsusi tee ääres ka polnud. Pöörasin vaid korraks sisse Espérazasse ja Alet les Bainsi, kus olid näha XII sajandist pärineva katedraali varemed.

Alet les Bainsis asuvat Prantsusmaa rikkalikum mineraalveeallikas. Limoux linna ümbrus on jällegi kuulus valge ja vahuveini tootmispiirkond. Oligi näha arvukaid viinapuupõlde. Limoux linnas tegin väikese ringkäigu – vanalinn, turuplats, sild ja kirik.

Kuna autodest oli kõrini, valisin kõrvalisema tee edasiliikumiseks. See oli aga künklik, mitu tõsisemat tõusu varitses mind seal. Samas oli värske õhk ja kaunid vaated arvukatele viinapuupõldudele ja kutsuvate siltidega veinimõisatele.

Viinamarjad olid kahjuks toored veel. Õhtuks jõudsin Carcassonne´i külje alla. Selgete teeviitade abil leidsin kiiresti üles La Cité kämpingu (12.60 €). Panin telgi üles ja sõitsin rattaga veidi edasi, et imetleda valguses Cité kindlust. Ilma statiivita aga ei saanud teravat pilti sest.

Kuigi sõidetud sai üle 100 km, polegi ma nii väsinud. Eilne pikk uni vist aitas. Jala paistetus on ka kadunud, ainult veidi sinine veel.