Mazamet - Réalmont

13. päev

Teekond kl. 6:47 – 18:25; 11 h 38 min
Min. 127 m – max. 647 m
Alla 1 222 m, üles 1 181 m

Jalgrattasõitu 100 km, kokku 891 km
Puhas sõiduaeg 6 h 30 min
Keskm. 15,4 km/h

View 13. Mazamet - Realmont in a larger map
Mazamet kämping oli mürarikkaim, mida kunagi olen kohanud. Nagu tankikolonnid oleksid öö läbi mööda teid sõitnud. Mazamet linn jättis ilmetu mulje, nagu ka Labruguiére. Seevastu Castres on hoopis sümpaatsem linn. Siin on kena vanalinn, Goya muuseum aiaga

ja ägedad jõeäärsed hooned.

Castres´st suundusin lääne poole – Sidobresse. Sidobre on maa-ala, kus paljandub graniit ja on enamasti kaetud metsaga. No siin sai tiirutatud küll ja küll. Esmalt otsisin üles Chaos de la Rouquette.

See on suurte graniidimürakate segadik.

Siin pidi olema Grotte Saint Dominique. Arvasin, et see ongi mingi grott, aga selgus, et see on hoopis graniidihiiglaste all voolav oja. Oli kuulda vaid veevulinat, näha polnud midagi.
Edasi sõitsin Napoleoni Kübara nimelist kivi vaatama, aga eksisin väikeste metsavaheliste teede rägastikus ära. Teel loivas üks jänes mulle vastu, kes ei kartnud üldse. Jõudsin mingile suuremale teele ja sõitsin oma 6 km maha, kuni jõudsin teeristile ja sain aimu oma asukohast. Muidugi oli suund vale ja pidin tagasi sõitma ja loomulikult ülesmäge. Viimaks leidsin selle Kübara

ja veel mõned omapärased kivimürakad üles.

Sept Faux nimelist kivikooslust (pidi kaaluma 900 tonni) otsides panin jälle mööda ja seda üles ei leidnudki. No lõpuks sain tee peale, mille ka kaardilt üles leidsin. Möödusin väikesest armetust Lac du Merle järvest. Järgmine peatuskoht - Peyro Clabado – 780 tonnine jurakas.

Siin asub väike pood, kust on võimalik graniidist tehtud suveniire osta. Mina ei ostnud, sest oma pagasi tonnaaži ei soovinud ma küll suurendada. Samas on mingi kunstniku väike graniidimuuseum.

Seejärel sõitsin Lacrouzette´i linnakesse, mis uhkeldab rohkete graniidist skulptuuridega.

Kogu Sidobre alal on sadu graniiditöökodasid, kus seda kena kivi lihvitakse ja muul moel töödeldakse.

Kokku pidi neid olema 1200 tuuris. Muuseas Singapuri metroo ehitusel kasutati Sidobre graniiti. Lacrouzette´ist Roquecourbe´ini oli väga mõnus tee mööda jõeorgu.

Siit edasi aga 2-3 km lihtsalt nügisin ratast mäest üles ja edasi nõudis sõitmine ikka tugevat pingutust. Plaanis oli sõita Montredon-Labessonié külla, mis pidi vahva olema, aga see oleks nõudnud 10 lisakilomeetrit ja 200 m tõusu. Selleks olin liialt väsinud ja sõitsin otse edasi Réalmonti. Siin oli hästi lahe sõita. Tee kulges mööda künklikku mäeharja, kahele poole avanes avar vaade.

Tee profiil oli selline, et allasõiduhooga sai mõnusalt järgmise künka otsa.
Réalmontis näitasid teeviidad kenasti kämpingut, aga linna piiril ringteel enam viita polnud. Sõitsin linna tagasi ja üritasin ühelt papilt teed küsida. Too kutsus mu tuppa ja kuna ma prantsuse keelest ja tema mu viletsast inglise keelest suurt aru ei saanud, joonistas mulle paberile kämpa asukoha üles. Selle järgi leidsin oma öömaja üles (4 € kõigest).