16. päev, Etna

 

Täna rattaga ei sõida. No ainult natuke, kämpingust Nicolosi linna ja pärast tagasi. Päevas sõidab ainult üks buss hommikupoole üles ja õhtul alla. Sain kohe šoki, sest bussijuht teatas, et pileteid pole ja buss on täis. Rattasõidu üles välistasin, sest 18 km ülesmäge võtab mitu tundi ja mis matk see pärast seda enam on. Nuputasin igasuguseid variante. Näiteks taksoga . See maksaks kusagil 50 € ja kuidas pärast alla saan? Siis võib-olla mingi turismifirma organiseerib ülessõidu? Senikaua jõudis kätte bussi väljumisaeg ja küsisin uuesti bussijuhilt, et äkki mõni koht jäi vabaks. No ei jäänud. Aga bussijuhil hakkas must vist hale ja müüs edasi-tagasi pileti kui olen nõus bussitrepil istuma. Muidugi olin nõus. Enne rifugio juurde jõudmist kargas bussi mingi mees ja seletas, mis võimalused Etna otsa ronida on. Küsisin talt kohe, kus on firma, mis viib giidiga mäe otsa. Juhataski vastava putka juurde.

Sõbralikud ja lahked tegelased andsid kohe matkasaapad jalga ja tuli veidi oodata, et sobiva suurusega seltskond kokku tuleks. Maksis asi 45 €. Algatuseks tuli köisraudteega üles sõita – 54 € edasi-tagasi pilet. Ülal jaamas seisid 4x4 autod reas, 

aga giid ütles, et hakkame nüüd astuma. Ma arvasin ikka, et autoga viiakse ülespoole. No eksisin, aga sest pole midagi, ongi huvitavam. Giid oli väga jutukas ja rääkis vulkaanindusest kõike. Etna olevat rahumeelne. Kui laavat hakkab välja ajama, hoiatab aegsasti ette. Praegu on üks kraatritest siiski suletud. See tossab päris hoolega.

Teejuhi sõnul teeb ta iga päev ühe tuuri. Aga kui laavat purskab, siis isegi kaks tuuri päevas. Heas vormis kutt. Rekord olevat 11 minutiga alla tulla. No meil läks umbes tund. Grupis oli meid 10-12 inimest.

Aga juba 1 km pärast pöördus üks keskealine ja priskemapoolne inglise proua tagasi ja poole kilomeetri järel tema meespool. Kõndida oli alguses raske, sest maapind pole kõva, vaid koosneb mustadest vulkaanilise kivimi veeristest. 

Ja mõnedes kohtades tuli lumes sumbata. Aga meie teejuht tegi sobivatel ajavahemikel puhkepeatuse. Giidi sõnul olevat sel talvel olnud siin erakorraliselt 6 m lund. Peale meie oli siin arvukalt giidiga gruppe, aga ka omal käel kõndijaid.

 Mõnes kohas tuli juba maapinnast sooja veeauru. 

Ühe kraatri nõlvadel oli lisaks tavapärasele mustale ja valgele ka roostepunast värvi näha. 

Rauaühenditest sihuke värvimuutus. Maapind oli siin ka päris soe. 

Siit ülalt on näha suurt osa Sitsiiliast.

 Lumi ja vulkaaniline must tolm selle peal moodustasin ilusaid mustreid. 

Oligi aeg hakata tagasi tulema. Rifugio Giovanni Sapienza ja muud hooned ühe kraatri taustal. 

Ja veel üks vaade alla.

Giid juhatas bussipeatusesse, mis asub hoopis jaamast eemal. Sõit bussiga alla, kus sain isegi istmele istuma. Ja seekord müüs bussijuht pileteid kõigile soovijaile, nii et buss sai seisjaid ja põrandal istujaid täis. Bussijuht teatas, et „Nicolosi”. Ma ei teinud väljagi, sest polnud see koht, kust peale tulin. Buss edasi ei liikunud ja bussijuht tegi mulle selgeks, et nüüd tuleb välja kobida, sest sõidab veel edasi teise linna. Näitas näpuga suuna kätte, et seal on väljak, kus bussi tulin. Puhtas itaalia keeles. Täiesti arusaadavalt. Umbes pool kilomeetrit kõndimist ja nägingi oma armsat ratast posti najal peesitamas. Tagasi kämpingusse ja igavesti vahva päev seljataga.