Vion – Villard de Lans

26. päev

Teekond kl. 7:59 – 18:29; 10 h 30 min
Min. 172 m – max. 1 002 m
Alla 316 m, üles 1 129 m
Jalgrattasõitu 79 km, kokku 1 947 km

View 26. Vion - Villard de Lans in a larger map
Hommikul jätkasin Rhone´i jõega paralleelselt teed lõuna suunas kuni Tournon sur Rhone´ini.

Tuul oli õnneks veidi vaiksem. Tournon sur Rhone´is said fotoka akud tühjaks. Paar päeva tagasi laetud tagavaraakud olid samuti tühjad. Ostsin poest patareid ja akud viskasin minema. Mõttetu on akusid ja akulaadijat lisaraskusena kaasas vedada, vähemasti tsiviliseeritud paikades. Siin ületasin Rhone´i jõe

ja teisel pool jõge olevat Tain l´Hermitage´i

lähemalt kaemata panin edasi.
Tee Romans-sur-Isère´i linna oli küll autoderohke, aga tee ääres oli lai riba jalgratta jaoks. Romans-sur-Isère´is olid isegi eraldi rattateed linnas. Romans-sur-Isère´i ümbrus on suur puuvilja- ja viinamarjakasvatuse piirkond.

Tee ääres kasvasid isegi kiivid.

Arvasin, et neid kasvatatakse ainult Uus-Meremaal. Väga palju oli aprikoosiaedu. Mitmes kohas müüdi tee ääres ajutistes putkades puuvilju,

nagu meil Peipsi ääres suitsukala ja sibulat. Linnas ei viitnud eriti aega,

ostsin kolme päeva toidu ja sõitsin edasi. Varsti ostsin ise ka tee äärest hunniku aprikoose, nektariine ja ühe meloni. Meloni transportimiseks oli väga käepärane kiiver. Mahtus kenasti sinna sisse. Isere´i jõe ääres oli mõnus laua ja pinkidega puhkekoht, kus tegin lõunapeatuse ja pistsin pool melonit pintslisse. Jõudsin Saint Nazaire en Royansi, kus algavad mäed,

mis peaksid kuuluma juba Alpide süsteemi. Linnake on kena koha peal,

Isere´i jõe ääres. Peamine vaatamisväärsus on siin akvedukt.

Edasi Choranche´ini oli tee veel tasane. Vinge koht oli Pont en Royans.

Eriti ägedad olid kanjoni servale ehitatud majade rõdud.

Seal ma küll ei julgeks olla.
Sealt algas aga 20 km tõusu mööda Gorges de la Bourne´i kanjoni.

Vandusin ennast, et olin nii palju toitu ostnud ja lisaks oli mul veel kolmas veepudel kaasas.

Kitsas ja käänuline tee oli äge: lubjakivijärsakud,

 kuristikud,

tee kohal rippuvad kaljud,

tunnelid.

Sooja oli üle 30 kraadi, aga taevas oli pilvine ja väga palav polnud. Teekallak oli talutav ja sõitsin terve tee,

ilma esiveota. Nii jõudsingi Villard de Lansi ja 14 € eest sain kämpingusse siruli visata. Õhtul tõusis tugev tuul. See ei puhunud pidevalt, vaid tulid üksikud kohatised tuulehood. Näiteks kui eemal pidid puuoksad murduma, siis minu juures oli täiesti vaikne. Kämpingus oli punt lapsi suure majataolise telgiga. Tuul tõstis selle õhku ja pillutas laste asjad kõik laiali. Kohati oli mul oma telgi pärast samuti hirm. Villard de Lansis olid näha juba tõelised mäed – heledad, lubjakivist, mille taga Grenoble peidus on.