30. päev
Teekond kl. 8:32 – 20:29; 11 h 57 min
Min. 588 m – max. 2 2 605 m
Alla 2 594 m, üles 1 999 m
Jalgrattasõitu 41 km, kokku 2 207km; jalgsi u. 15 km, 8 tundi
Puhas sõiduaeg 2 h 08 min
Keskm. 19,2 km/h
View 30. Pralognan - Villette in a larger map
No täna oli hea päev – ronimispäev. Ilm oli pilvitu ja kraade parasjagu. Kämpingu juurest algas kohe matkarada.
Kõigepealt ronisin siksakitades küllaltki järsku nõlva mööda läbi Isertani metsa üles 2060 m kõrgusele. Mõnes kohas avanesid vaated alla Pralognanile.
Seal lõppes mets ja tõus jätkus rohustel ja kivistel nõlvadel. Siin oli lahedaid siledaid ja soonelisi kaljusid.
Pas de l´Ane´i kurul pöördusin lõunasse suunaga Valette´i mägionni poole.
Siin oli tee laugem, vaid väike tõus kurule ja seejärel onni juurde.
Valette´i onni juures puhkasin – maiustasin šokolaadiga, imetlesin mägihakkide lennuvigureid
ja allpool toimetavaid ümisejaid e. marmotte (teistes keeltes ümisejate nimetus – marmot - tundub hulga ilusama kõlaga). Kõndisin veel ülespoole väikese järvekese juurde.
Onni juurest olid kenasti näha eemal La Grande Casse (3852 m)
ja pea kohal kõrguv Vanoise´i liustiku serv.
Hiljem kahetsesin, et oleksin võinud ronida Pic de la Vieille Femme´i mäe otsa, kust oleks veel vingemad vaated olnud. Kaljuseina all oli kena Valette´i järveke.
Seejärel pöörasin otsa ringi, kõndisin tuldud teed tagasi Pas de l´Ane´i kuruni ja sealt siirdusin Le Petit Marchet (2568 m) mäe
külje alt Grand Marchet´tsirkuse (Cirque du Grand Marchet) rajale. Vahepeal läks tee isegi allapoole, et tsirkuse põhjast taas tõusma hakata. Seejärel tuli juba järsem ronimine Col du Grand Marchet´kurule (2490 m).
Tsirkuses oli väga kena vaade liustiku sulamisveest tekkinud jugadele.
Jugadest lähtuvad ojakesed ühinesid tsirkuse põhjas suuremaks ojaks
ja lõpuks Isertani jõekesena tormas mäest alla.
Kurul puhkasin jälle ja imetlesin Aiguille de l´Arcelini mägesid
ning Le Grand Marchet´d (2651 m).
Kurult laskumine oli natuke kehv, sest ülal oli laskumine järsk ja kivimiks oli siin pehme sinakas kilt, mis oli pulbriks pudisenud ja libe.
Hea, et ilm kuiv oli. Märjalt oleks see ikka väga libe. Allpool „jahtisin“ mõnda aega marmotte, kes end mu eest peitsid. Neid oli üldse raske märgata, sest. nende karvkate oli kivimürakatega täpselt sama värvi.
All orus oli juba kerge kõndida mööda laia rada. Teele jäi Cascade de la Fraiche. Selle kohal harjutati mägironimistehnikaid.
Kämpingusse jõudnud, pakkisin oma asjad kokku, tegin omale lõunasöögi ja sõitsin tuldud teed tagasi kuni Moûtiers´ni. Siit pöörasin paremale. Siin oli jälle kehvem sõita: pikad tõusud ja suur liiklus, kuigi jalgratastele oli siin oma rada. Villette´i külla pöörasin sisse. Siin pidi olema kämping. Aga üllatus, üllatus! Kämpingu leidsin küll üles, kuid sel oli lukk ees ja ilmselt pole see juba mitu aastat kasutuses. Seisin seal nõutult, kui mingi auto kinni pidas. Arvasin, et mõni külaelanik hakkab uurima, et mida ma siin teen. Oli hoopis üks tädi, kes otsis oma kadunud meest taga. Ta pidi mägedesse ronima läinud mehe siin külas auto peale võtma, aga ei leidnud teda. Uurisime siis kahekesi kaarti, et kus vaene vennike olla võiks. Ma ei osanud mingit nõu anda. Loodetavasti ta oma meheraasu üles leidis. Minul tuli hakata aga ööbimiskohta otsima. Mõnesaja meetri järel leidsingi sobiva koha – mahajäetud õunaaed sobis telkimiseks täiesti.
0 comments:
Postita kommentaar