22. päev. Zaragoza - Valfarta

 

Teele kell 08:43

Vahemaa 104 km, kokku 1 743 km

Aeg teel 10:46, rattasõit 7:02

Rattasõidu keskmine kiirus 15 km/h

Tõusu 741 m, langust 615 m, min. kõrgus 162 m, max kõrgus 373 m

  Zaragoza on suur linn ja vaadata palju. Esmalt suundusin Plaza de Toros de la Misericordia juurde.

Ehk siis härjavõituse areeni juurde.

Seejärel César Augusto väljakule, kus on linna asutaja Augustuse skulptuur.

Ta sai sellega hakkama 14.a. e.m.a. ja siin on säilinud ka linnamüüri.

Sama väljaku ääres on linna keskturg.

Samas lähedal on peaväljak - Plaza de Nuestra Señora del Pilar.

Selle ääres on võimas katedraal,

Francisco de Goya mälestusmärk,

tapeedimuuseum

ja väike hobune, mille otsa saavad lapsed ronida.

Üle Ebro jõe viib kivisild.

Nüüd oli aeg külastada Aljaferia kindlustatud paleed. See on üks kolmest säilinud moslemi arhitektuuri näiteist. Ehitati valmis XI sajandil ja hiljem on teda ümber ehitatud ja restaureeritud. Väljastpoolt näeb üsna tavapärane välja.

Sissepääs on 5 € ja turvameetmed on nagu lennujaamas. Kõik asjad valgustati läbi. Hiljem sain sellest aru, sest siin tegutseb tänapäeval Aragoni parlament ehk Cortes. Aga seestpoolt oli see ehitis fantastiline.

Palee keskel on siseõu, kus kasvavad apelsinipuud.

Kirjeldada polegi mõtet, pildid räägivad ise.

Linnast välja saamine oli jälle peavalu. Pelgasin kiirteele sattumist ja Maps juhatas mu seepeale mingisse jäätmejaama, kus pidin peaaegu prügiauto alla jääma. Tiirutasin siin ringi, aga väljapääsu ei leidnudki. Sõitsin tagasi ja panin julmalt suurele maanteele. Jalgratta keelumärki küll polnud, aga liiklus kohutav. Ja nii pikalt ligi 30 km. Siis õnnestus ära pöörata. Üle Ebro jõe

ja siin oli liiklus peaaegu olematu, kuigi maantee oli lai ja korralik. Maastik muutus. Siin on tegemist poolkõrbega Los Monegros.

Maapind on savine ja kivine, kaetud madalate okkaliste põõsastega.

Kohati on püütud seda harida, aga vihmavesi uhub kõik viljakandva minema. Omamoodi ilus on see, aga ikka väga trööstitu ja üksildane on siin olla.

Siit kulgeb ka Compostela palverännutee. Nägin isegi üht rändurit. Oli küll rõõmsameelne, aga mu meelest nõuab siin jalgsi matkamine ikka väga tugevat meelekindlust. Alguses oli mõnus sõita, aga siis tõusis tugev tuul, mis puhus küljelt ja eest vastu. Kui seisma jäin, kippus tuul mind ja ratast pikali lükkama. Nii venisin teosammul edasi. Üksluisust aitasid peletada härja kuju mäe otsas,

üksildane kabel

ja keset tühjust lehviv lipp.

Surmväsinult jõudsin Valfarta külakesse.

Siin asub ainuke ümbruskonna kämping – La Estepa – 15,00 €.

Peremehele tuleb helistada, aga minu saabumisel oli ta kohal. Lihtne kämping, sõbralik peremees ja kõle ümbrus.